Armsad kaasmaalased Eestis ja maailmas,

televisiooni ja raadio saatekava ütleb, et aasta viimasel päeval esinen teile läkitusega. Läkitus - see kõlab muidugi uhkelt. Tegelikult tahan teile lihtsalt head Uut aastat soovida, silma vaadata ja kätt suruda. Ning muidugi tänada teid kõigi nende arvukate heade soovide eest, mida olete Kadriorgu saatnud. Jõuluposti oli nii kodu- kui välismaalt palju ja see oli tõeline Jõulurõõm. Seda rõõmu tahangi teiega jagada. Olgu pealegi, et õnnesoovid on saadetud siia, tegelikult kuuluvad nad teile. Neis soovitakse õnne Eesti Vabariigile, järelikult Eesti rahvale. Möödunud aastal mahtusid Jõulu- ja Uusaastaõnnitlused veel siia kaminasimsile ära. Tänavu enam mitte. Seadsin nad teie tarvis siia Jõulukuuse ette ja loodan, et te vähemasti näete, kui palju neid on. Eesti sõprade arv kasvab maailmas ja meil kõigil on põhjust selle üle rõõmu tunda.

Ma tahaksin siia juurde veel midagi lisada, millest eelmisel aastal ei ole juttu olnud. Internetis on teile ja kogu maailmale avatud Kadrioru kodulehekülg koos meie külalisraamatuga. Te leiate sealt iga nädala kohta mu tööplaani, mu kõned, arvamused, pöördumised, mis Eesti ajakirjandusse ei ole jõudnud, ja mina leian sealt teie kirju. Viisteist tuhat inimest kõigist Eesti maakondadest, kõigist maailmajagudest, kõigist riikidest on Kadrioru kodulehekülge külastanud. See on ilus näide, kuidas moodne tehnika aitab süvendada demokraatiat. Eriti liigutas mind Peter Hargrowi jõulueelne kiri. Kohtasin teda juhuslikult 1967. aastal, kui külastasin esimest korda Ida-Berliini. Tema ja ta kaaslased olid Kennedy rahukorpuse noored vabatahtlikud, parajasti Indiast Ühendriikidesse tagasi pöördumas. Veetsime päeva koos, õhtuks läksid nad tagasi müüri taha Lääne-Berliini. Muidugi kõnelesime Eestist, ainult Eestist. Nüüd, äkki kolmkümmend aastat hiljem tuli temalt elektronpostiga teade - õnnitlus meile kõigile. Ta kordas lauset, mida lahkumisel neile ütlesin: "Siin müüri ääres käin vabaduse õhku ahmimas." Peter kirjutas: ma olen tuhandeid kordi sellele lausele mõtelnud. Ma mõistsin selle näite varal, et inimeste maailmas ei lähe ükski külvatud seeme kaotsi. Mõtelge ometi: kolmkümmend aastat oli see lause temaga koos mööda maailma rännanud ja uusi seemneid külvanud. Kas see pole jõulukingitus?

Eestit tuntakse praegu maailmas paremini kui enne sõda. Äsja ma leidsin inglise ajakirjaniku Grey McIvor'i artikli, ta kirjutab autoriteetses ajakirjas "Economist": "Hoidke Eestil silm peal: ei mingeid tolle, tasakaalustatud eelarve, tulumaks 26 % ja aastal 1997 kasvab sisetoodang kuni 6 %." Kui Eestit tuntakse praegu maailmas paremini, siis on see teie teene, kallid kaasmaalased. See on teie töö, teie vaev, ennekõike teie tahe, mis on riigile tagasi toonud jume palgesse. See ei ole olnud kerge. See ei tulnud nagu taevamanna. Kõik valitsused on teie poolt nahutada saanud, ja mitte ainult valitsused. Ma tean ka seda, et selle inglasest majandusmehe rõõmus hinnang Eestile vihastab tõenäoliselt paljusid, kes praegu jõulukuuse ääres kodus istuvad. Alles olime kõik ühel stardijoonel, kõik ühtviisi keskmiselt vaesed. Nüüd on sotsiaalsed vastuolud vististi suuremad kui sõja-eelses Eestis. Eriti kurvastab mind, et Eesti kiire areng on kõige valusamalt löönud kahte rühma, kellele me peaksime õieti kõige rohkem toetuma. Mõtlen esiteks pensionäre, nii maal kui linnas, kes oma südametes on kandnud sõjaeelset Eestit ja oma truuduse, oma mälestuste ja lootusega hoidnud ärkvel nooremaid põlvkondi. Ja teiseks mõtlen just noortele peredele, kelle lastest sõltub Eesti rahva, Eesti keele, Eesti riigi tulevik. Ühel poolel on meie mineviku juured, teisel poolel meie tuleviku viljad, ja meie ise oleme ühendavaks lüliks selles ahelas, mis ei tohi katkeda.
Nüüd räägingi kolmest asjast, mis mulle kõige rohkem muret teevad.

Esiteks, võõrandumine võimust. Inimesed igatsevad õiglust. Eestlane on äärmiselt tundlik ahnuse ja pettuse suhtes. Aga õiglus hakkab maksma siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd iga eestlane tahab olla riigimees. Mitte päevapoliitik, vaid just riigimees. Rahval ja riigil peab olema eesmärk, mille nimel teha päev-päeva järel tööd. Igal perel võivad olla ja peavadki olema erinevad huvid, mis isekeskis lahku lähevad. Aga see, mis meid ühendab, peab käima erinevustest võimsalt üle. Küsige enda käest, kas teis elab riigimehelik suhe Eesti Vabariiki? Kas te olete üldse selle peale mõelnud? Ometi peab see meis elama. Rahvas peab uhkust tundma oma riigi üle. Riik peab kandma kohustust ja vastutust rahva mineviku, oleviku ja tuleviku eest. Erakondade sihid ja eesmärgid vahelduvad sedamööda, kuidas muutub maailm. Riik seevastu ei saa elada peost suhu, üks päev korraga. Nii elas Robinson Crusoe, kes tahtis oma saarelt minema pääseda. Meie, eestlased, seevastu, on omal maal elanud seitse tuhat aastat. Ja me kavatseme siin eestlastena edasi elada, vabalt ja sõbralikus koosmeeles. Selleks ongi meie vanemad ja vanavanemad loonud Eesti Vabariigi. Lõppev aasta oli Eesti Vabariigis valimiste aasta. Kuid mind teeb murelikuks see, et valimised on hakanud muutuma omaette eesmärgiks, asjaks omaette. Me ei tegele niipalju reaalse tööga, vaid tegeleme valimistega, - ka täna, ka homme. See teebki muret nii teile kui minule. Demokraatia ei ole üksnes valimistulemus. Demokraatia on eeskätt oskus käituda riigimehena omas riigis. See on iga Eesti Vabariigi kodaniku kohustus. Oleme täiskasvanud rahvas. Täiskasvanud rahva suurim õnnetus on alaealine riik.

Teine mure. Lõppenud aastal tõusis korduvalt küsimus poliitilisest eetikast. Eestlased on rikka ajalookogemusega väike rahvas. Igaüks tunneb igatühte. Me ei saa lubada endale poliitikute küünilist ja vastutustundetut mängu, kus panuseks võib olla Eesti riigi hea maine, võib-olla ka Eesti riigi tulevik. Ärgu keegi tulgu seletama, et idas või läänes esineb veel küünilisemaid näiteid. Pöörame selle seletuse ümber: las väike ja koostöömeelne Eesti saab nii idale kui läänele eeskujuks, kuidas üks väike rahvas suudab oma unistuse täide viia. Meie nõudlikkus peab puudutama inimese ja riigi, inimese ja riigiametniku vahekorda. See on täiesti korrast ära. Teie hinnangut Eesti riigist kujundab ju paratamatult riigiametnik. Kadriorgu saabuvate kirjade, oma tuttavate ja sõprade, ka omaenese kogemuse järgi võin öelda, et nii mõnigi riigiametnik on Eesti Vabariigi häbi. Ta ei kuulu Eesti Vabariiki, pigem Prantsuse kuninga Louis XIV aega, kus riigiametnik oli kindel, et tema ongi riik. Saage minust õigesti aru. Ametnikkond on igas riigis niisama oluline, nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata. Eesti on väike ja võib-olla siin peitubki meie eelis. Me tunnistame omaks ainult niisuguseid riigiametnikke, kes teenivad oma riiki, teiste sõnadega teid, mu kaasmaalased. Kontorilaud ei ole barrikaad sinu murede ja sinu riigi vahel.

Ja kolmas mure. Kas oskame olla eestlased, oma elu peremehed, või ehitame riiki, kus kodanik tunneb ennast eestkostealusena? See, kummaline küll, on ka välispoliitiline küsimus, välispoliitiline küsimus eriti. Me oleme taas Euroopas, kus meid kaitseb kultuur, mis muinasaegadest on olnud ka meie kultuur. Nüüd seisab meil ees selle juriidiline vormistamine. Meil peaks olema selge, et mitte Euroopa Liit ei astu Eestisse, vaid Eesti astub Euroopa Liitu, et sellega suurenevad nii Eesti kohustused kui ka Eesti õigused. Ja et selleks lõpuspurdiks on vaja koondada kogu meie ühendatud jõud, kogu tahe, kõik meie oskused. Tulemus on tagatud ainult siis, kui see eesmärk jõuab iga kaasmaalase teadvuseni. Ja ennekõike: et see on valik mineviku ja tuleviku vahel. Meil on veel palju lahendamata koduseid ülesandeid majanduses, seadusandluses, igapäevases mõtteviisis, kus Euroopa Liidu tõelise tundmise asemel käibivad rumalad anekdoodid banaanide või preservatiivide eurostandarditest. Praegu me peame Eesti riiki taastades samaaegselt tegelema ülesannetega, mis on omased arenenud riikidele. Peame sellest ja ka oma vigadest ja puudujäämistest ausalt ja päevast päeva kõnelema teile, kallid kaasmaalased, sest see on kogu rahva finišieelne lõpuspurt. Aga spurtida oleme suutnud minevikus ja suudame ka praegu üksnes siis, kui igaühele meist, ka sinule niinimetatud ääremaal, olgu see Mõisakülas või Sillamäel, Võhmas või Võrumaal, on riigi eesmärk selge, kui see eesmärk langeb kokku sinu enda eesmärgiga. Ja veel: meil on vähe aega. Aega ei ole kunagi ega kusagil, aga eriti praegu võin ma teile kinnitada, et aega ei vedele üheski Eestimaa nurgas. Kui te homme hommikul, juba uuel aastal ärkate, ütelge iseendale : see on minu järelejäänud elu esimene päev.

Ja nüüd, kallis kaasmaalane, ulata mulle oma käsi, et ühiselt muredest üle astuda järgmisse aastasse, pisut paremasse Eesti Vabariiki, mida me tunnistame veelgi enam omaks.
Kallid kaasmaalased, Uueks aastaks sitkust ja jonni, koosmeelt, rahu ja õnne!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele