Härra President Ahtisaari,
proua Ahtisaari,
ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad!

Me hingame praegu ajaloo õhku. Tahaksin kõiges liituda president Ahtisaari poolt öelduga. Tahaksin kinnitada, et meie riigid, mille teljeks on Soome laht, on vastutavad selle lahe, selle mere, selle piirkonna julgeoleku eest. Nad on seda olnud juba aastatuhandeid. Külaskäik siia, sellest otsekui tuhast tõusnud Soome Vabariigi sümbolisse algas keldrikorruselt. Võisin oma silmaga näha ja käega kompida seda, mida nimetame ajalooks. Ma hindan, härra president, sügavalt teie soome kolleegide pieteeditunnet meie ühise ajaloo kõige vanemate kihtide vastu. See on väga tugev vundament. Mitte ainult sümboolselt.

Ma kuulun nende järjest vähemaks jäänud põlvkondade hulka, kellel oli au ja õnn tunda akadeemik Vilkunat. Tema elutöö on seotud niihästi Soome kui Eesti kultuuriga. Tema uurimisaineks oli muuhulgas sõbrakaubandus. Mulle tuli see meelde siis, kui allkorrusel president Pätsi tööruume vaadates meile seletati, et president Pätsi ja Soome Vabariigi vahel ei ole mitte kunagi kirjalikku lepingut olnud. Vahest on see iidse sõbrakaubanduse üks avaldusvorme. Täna teame, et sõber tuleneb samast sõnast, millest tuleneb soomekeelne seura. See oli üks läbikäimise viise üle Soome lahe. Teame, et sellel on üle tuhande aasta olnud oma osa Soome lõunaranniku asustamisel.

Kuid mida me ei teadnud Vilkuna aegu, mida me ei teadnud 15 aastat ega isegi 10 aastat tagasi, on see, et põhja-lõuna suunaline liikumine ulatub palju kaugemale kui seda võis akadeemik Vilkuna kujutleda. Ta haarab Läti, haarab Leedu ja ka Valgevene, kus kummalisel kombel sõna seura ja sõber on tänaseni kasutusel. Ta läheb läbi Poola, Tšehhi, Ungari, ta on meie Euroopa kõige vanemaid struktuure, mis ühendab lõunat põhjaga või põhjat, kui soovite, lõunaga. Sellega oleme taas kahe jalaga ajaloos. Oleme ajalooga ümbritsetud.

Mäletan väikese anekdoodina seda päeva, kui esitasin oma volikirjad president Koivistole, lugupeetud Vabariigi Presidendi eelkäijale. Soome huumorile omasel viisil ta tähendas: "Näete, meil on nii palju ühist - hümn on ühine ja nüüd olete ka Porilaste marsi üle võtnud." Vastasin talle: "Härra president, ma ei saa sinna midagi parata, et Pori rügemendi asutamise edikt kirjutati alla Pika jala väravatornis ja kui te kunagi külastate Tallinna, siis ma näitan seda kohta teile." Meeleldi näitan seda viie minuti pärast president Martti Ahtisaarile.

Tahan öelda, et meil ei ole olnud aega, kus Soome ei oleks olnud Eestis esindatud ja Eesti Soomes. Meenutagem kasvõi Elias Lönnroti, kes veetis oma esimese öö Eestis siinsamas, meie selja taga, selle suure katuse all, mis praegu meenutab natuke kaameli sadulat - ma mõtlen Mihkli kirikut ja pastor Emeliuse kodu.

Tahaksin siit tagasi tulla kaasaega ja öelda, et meie mõlemad riigid, väikeriigid suuremate Euroopa riikide silmis, on ometi teadlikud, et just väikeriikidele langeb eriline vastutus selle tasakaalu lakkamatuks taastootmiseks, mis on eelduseks stabiilsele maailmale. Olen nõus president Ahtisaariga, et peatselt liitub Euroopa Ühendusega ka Eesti, mis viib Eesti ja Soome ajaloolised suhted uuele pinnale. See tähendab uusi võimalusi, uusi õigusi, aga mõistagi ka uusi kohustusi. Mul on hea meel, et oleme liikunud sellel teel kiiresti ja võisin täna president Ahtisaarile rääkida nendest saavutustest, mis on Eesti jällegi esile tõstnud - nimelt kriminaliteedi, selle uue rahvusvahelise julgeoleku esmase vaenlase mahasurumisest. Selle eest tänan Eesti Politseid tema tänasel 78. aastapäeval. Eesti on juba astunud Soome kõrvale, ta astub Euroopasse samade õigustega nagu Soome tingimusel, et me jagame kõiki neid õigusi ja kõiki neid kohustusi, mida see tee meile asetab.

Ja selles mõttes oleme jätkuv riik, riik, mille meie rahvas välja kuulutas oma enesemääramisaktis 24. veebruaril 1918. Oleme suutnud enesemääramisõigust kaitsta ja teostada. Eesti on jätkuv riik nagu seda on Euroopa tema suurimas tähenduses. Euroopa ei ole pelk geograafiline mõiste nii nagu Eesti ei ole kunagi olnud pelk geograafiline mõiste. Euroopa ja Eesti on programm, see on kohustus ja õigus ning mul on ütlemata hea meel, et need kohustused ja õigused Eesti-Soome koostöös on läbi põimunud nagu heas perekonnas kohane.

Härra president, proua president, ekstsellentsid! Tahaksin Soome riiki õnnitleda selle ilusa ja sümboleid täis hoone kasutuselevõtu puhul. Olen uhke, et me pealinn on ühe nii kauni hoone võrra rikkamaks saanud ja seegi on peegelpilt sellest, mis on Soome lahe põhjakaldal. Olen uhke, et oleme oma riigi kontinuitiivsust ka Helsingis suutnud teostada, Eesti Vabariigi suursaatkond tegutseb samas majas, mis tal oli enne Teist maailmasõda, enne seda kui suurriikide sobingus hävis Eesti iseseisvus. Oleme koos selleks, et jääda kokku siin Toompeal, seal Helsingis, kõikjal, kus meil on ühised huvid, ühised eesmärgid.

Härra president, palju õnne!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele