Austatud Riigikogu esimees,
väga lugupeetud daamid ja härrad!

Tänane konverents käsitleb "Eestit ja Euroopa Liitu", teiste sõnadega Eestit kui Euroopa lahutamatut osa, mida pool sajandit püüti Euroopast lahutada.

Kui ütlen: "Meie Eestis oleme kogu aeg teadnud, et kuulume Euroopasse," siis selles lauses avaldubki Euroopa probleem. Asi on ju selles, et sarnast lauset oleks võimatu sõnastada Prantsusmaal või Saksamaal, Belgias või Šveitsis. Seda lauset suudab sõnastada ja seda lauset tohib sõnastada rahvas ja riik, kes on relvajõuga Euroopast välja rebitud, kes on Euroopat näinud väljastpoolt; kes on näinud, et Euroopa on olnud amputeeritud ja et Euroopa ei ole oma amputeeritust ise tahtnud näha. Ja kellel just seetõttu lasub kohustus aastal 1996 ütelda Euroopale, mis Euroopa on. Teiste sõnadega, aidata teil, mu lugupeetavad külalised, Euroopat määratella ehk identifitseerida.

Seda võib teha mitmel viisil ja mitmesuguse allikmaterjali põhjal. Mu arheoloogist sõber Vello Lõugas on osutanud niinimetatud väikeste lohkudega ohvrikividele, mille leviku idapiir langeb kokku tänaste poliitiliste piiridega. Isiklikult mind huvitavad esmajoones just sedalaadi allikad. Teid, lugupeetavad konverentsist osavõtjad, peavad huvitama üldisemad ja samas ka praktilisemad järeldused: järeldused, millele saaks toetuda Euroopa Liit kui ühtne organism. Ja kui ta seda on, kui ta on ühtne organism või kui ta selleks tahab saada, siis käsitlete ka neid järeldusi, kuidas Euroopa kui elav organism ennast kaitseb, - kui tal tuleks ennast kaitsta - teiste sõnadega: te käsitlete ka NATOt, mis on Euroopa nahk: see pind, mille kaudu elav organism puutub lakkamatult kokku teiste organismidega, mis temast väljapoole jäävad.

Oleme jõudnud intensiivse dialoogi järku.
Selle dialoogi olulisim märksõna on: KRITEERIUMID.

Euroopa Liit on maha pannud mängureeglid, kuidas Euroopa Liit laieneb. Need reeglid ei ole meie tehtud, aga eestlastele on loomuomane õigus nõuda, et need reeglid kehtiksid meie topeltmoraaliga maailmajaos kõigile ühtviisi. Omalt poolt võin teile kinnitada, et Eesti teeb kõik endast oleneva, et Euroopa Liidu vastuvõtukriteeriumidele vastata, kindlas lootuses, et need kriteeriumid on võrdsed kõigile.

Tahaksin uskuda, et oleme oma kodutööd teinud südametunnistuse ja hoolega. Aga tahan selle põhitöö tegijatele, meie ametnikele, panna südamele ka seda, et küsimusele vastamise täpsus ja korrektsus sõltub ka küsimusest, küsimuste esitamise oskusest, küsimuste esitamise kvaliteedist, nagu näitab ka praegune Euroopa Liidu Komisjoni küsimustikule vastuste koostamise protsess. Seepärast - nõudmised ja vajakajäämistele osutamised peavad olema selged ja loogilised, ja kui nad seda ei ole, tuleb seda nõuda!

Kõige selle nii-öelda praktilise juures peab meile olema selge ka üks filosoofilisemat laadi hoiak: maailmas E I O L E olemas lõplikult valmis süsteeme, kogu europrotsess on samuti kujunev ja muutuv, ta on pidevalt in statu nascendi, ja nii tuleb ka läheneda tema reeglitele ja nõudmistele. Nii küsijatel kui ka vastajatel.

Siin saavad täna kokku nii Eesti Euroopas kui ka Euroopa Eestis. Siin saavad kokku täidesaatev ja seadusandlik võim. Siin tegeldakse tänase päeva probleemidega, aga ka tuleviku kujundamisega. Osake neid lähtepunkte ja neid nägemusi ühitada - see on peamine.

Ning kui mõtlete uue sajandi probleemidele, suutke endalt maha raputada vana taak. Ärgu teid kammitsegu lause - "nii on alati tehtud". Lähtuge lausest - "proovime teha paremini". Niimoodi asjale lähenedes võib ka Eesti Euroopale midagi pakkuda - kui me töö hõlbustmiaseks Eesti Euroopast selle konverentsi aegu lahutame.

Soovin kolmandale rahvusvahelisele konverentsile "Eesti ja Euroopa Liit" palju edu.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele