Armsad kaasmaalased!

Eesti Vabariigi nimel tervitan kõiki aukülalisi sise- ja välismaalt! Tervitan südamlikult Eesti Vabariigi põhiseaduslikke institutsioone, nimelt: Riigikogu ja tema esimeest, Vabariigi Valitsust ja peaministrit, Riigikohust ja Riigikohtu esimeest, Õiguskantslerit, Riigikontrolöri, Eesti Panga presidenti, Eesti Panga Nõukogu esimeest ja Eesti Vabariigi kaitseväe juhatajat.

Eesti Vabariigi põhiseaduse 81. paragrahvi kohaselt astub riigipea ametisse ametivande andmisega Riigikogus Eesti rahvale. Sellest tulenevalt pöördusin oma üttes ka Eesti rahva poole sõnadega "armsad kaasmaalased". Ka siin, nagu näete, pean oma kohustuseks Põhiseadusest tuletada pretsedente, mida me neli aastat tagasi tuletada ei osanud. See on üks näide paljudest, et Põhiseadusse kätketud õigused ja kohustused omandavad selgemaid piirjooni sedamööda, kuidas me ise härgamisi jõuame riigi olemuses suuremale selgusele.
Ühtlasi tänan Teid, lugupeetav Riigikogu esimees, Teie heade soovide eest.
Kõigepealt aga tahan tänada oma eilseid kolleege, Vabariigi Presidendi ametikohale kandideerinud Riigikogu aseesimehi Arnold Rüütlit ja Tunne Kelamit, Riigikogu Keskfraktsiooni esinaist Siiri Oviiri ja Riigikogu liikmete poolt esitatud professor Enn Tõugut Stockholmist. Vaidlustes ja väitlustes, aga ka meie esimesel ja kindlasti mitte viimasel kohtumisel vahetult pärast riigipea valimist Valimiskogus 20. septembril "Estonia" kontsedisaalis toodi esile olulisi hoiakuid, mis jäävad meie ühise töö ainestikuks ja kindlasti mõjutavad oluliselt Eesti riiklust selle sajandi lõpuaastatel. Kõigepealt aga tahan veelkord tänada Valimiskogu mulle osutatud usalduse eest. Siia tahaksin lisada järgmise märkuse. Valimiskogu koosneb Põhiseaduse kohaselt teatavasti nii Riigikogust kui Eesti omavalitsuste esindajatest. Valimiskogu 20. septembril tänades olen tänanud nii Riigikogu kui omavalitsuste saadikuid.
Lubage, et jagan teiega mõtteid neist järeldustest, mis minule tunduvad olulistena ja vajavad meie riigipraktikas edasiarendamist.
Hindan kõrgelt kohtumist Riigikogu fraktsioonidega 16. augustil. Ühel või teisel viisil väljendasid Riigikogu liikmed soovi tihedamaks koostööks riigipeaga. Mul on sellest hea meel. Ma olen veendunud, et niisugust koostöövormi võib ja tuleb toetada kartmata, et me sellega ohustame Põhiseaduses kirja pandud võimude tasakaalustatud lahususe printsiipi. Tõsi, ma pean enesestmõistetavaks, et riigipea täidaks oma põhiseaduslikke kohustusi poliitilistest erakondadest sõltumata. Seepärast eelistaksin suurema koostöö raskuspunkti nihutada mitte nõupidamistele fraktsioonidega, vaid Riigikogu komisjonidega, milles fraktsioonid on oma kaalule vastavalt ju niikuinii esindatud. Senised koostöökogemused väliskomisjoniga ja riigikaitsekomisjoniga on olnud kõigiti positiivsed. Juristide hinnangutel ei ole meie Põhiseadus vaba puudustest. Selle poolest ei erine ta mõistagi ühestki maailma põhiseadusest ja ma palun selles mitte näha kriitikat meie konstitutsiooni emadele ja isadele. Olen seni tõrjuvalt suhtunud soovidesse Põhiseadust päevapoliitilistel ajenditel parandada. Põhiseadus on süsteem, terviklik organism, meie seadusloome luustik. Kui Eesti Vabariigi poliitiline praktika on küps säästvalt ja süsteemselt Põhiseaduse vajakajäämisi analüüsima, näeksin suure heameelega tihedat koostööd ka Riigikogu põhiseaduskomisjoniga.
Härra esimees, lugupeetavad Riigikogu liikmed, mõnekümne aasta eest, okupatsioonitingimustes sõnastasin siinsamas saalis küsimuse, millele otsime vastust ka praegu, ka täna: Kust me tuleme, kuhu läheme?
Vahel valdab mind tunne, et peame endale aega võtma silmapiiri taha vaatamiseks. Tänane päev on selleks enam kui sobiv. Riigipea endised volitused on täna lõppenud, riigipea uued volitused on saanud äsja alguse. Mulle, meie naaberriikidele, meie lähematele ja kaugematele partneritele, eelkõige aga Eesti rahvale on rõõmuks, et presidendivalimised kinnitasid meie riigi senise arengusuuna jätkumist ilma lõtkudeta. Eesti on ennast teostanud stabiilse demokraatiana. Eesti on suutnud püsida õigusriigina ja vististi ainsa riigina Euroopas suutnud vähendada kuritegevust kõigis valdkondades, mis peaks sisendama eneseusaldust ja meie kodanikuaktiivsust veel tihedamalt koondama. Ma loodan, et see võikski kujuneda meie rindejooneks, meie Aegviiduks, kui meenutada Vabadussõja päevi, kust algab vastupealetung ohtlikule vaenlasele: võõrandumisele, usalduse defitsiidile. Oma ringsõitudel riigis olen pidanud nägema, et nõukogude totalitarismist pärinev tendents ülemäärasele tsentraliseerumisele on kahetsusväärsel kombel täies elujõus. Eestis, Euroopa ühes kõige väiksemas riigis on tekkinud ääremaad. Me vajame jõulist regionaalpoliitikat, sest riik on parasjagu nii tugev, nagu on tugev tema kõige nõrgem maakond. See toob meid ootamatult tagasi demokraatia põhiväärtuste juurde: peame mõistma vajadust kindlustada riigihoone alusmüüri, tasakaalukalt tajuma ja jagama nii vastutust kui õigusi, jagama neid nii vabariigi valitsuse kui omavalitsuste vahel. Kui demokraatiat nii defineerida, ei saa ma ka aru ebalevast suhtumisest omavalitsustesse.
Omavalitsusel on omad funktsioonid, mis ei asenda presidenti, Riigikogu või valitsust. Ja teisalt: ainult nende summa ongi riik.
Nende summa annab ka nii vajaliku vastukaalu tendentsile, mis veaks meid ja meie isamaad ametnike riigi suunas. Kui ma endalt küsin, kui ma teilt küsin, lugupeetud Riigikogu liikmed, kui ma oma kaasmaalastelt küsin, kuhu me läheme, millist Eesti riiki me tahame, lähevad vastused lehvikuna lahku, aga koonduvad ometi lehviku teljel ühte eesmärki kokku: me läheme inimkeskse riigi poole, mis on avatud uuendustele, eneseteostamisele, Eesti kultuuri säilitamisele Euroopa kultuuri surematu osana. Me läheme oma turvalise kodu suunas. Me õpime olema riik ja õpime käituma kui riik. Seda me saame teha ainult koos. Ma tänan teid.
Ma kasutan juhust tänada kõiki oma lähedasi, oma perekonda, oma lapsi, oma abikaasat, kelle toetuseta ma ei seisaks siin teie ees.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele