Dünaamilises maailmas: Eesti nägemus aastal 1996


Mu daamid ja härrad,

Võibolla meenub siin saalis viibijatele, et mõned aastad tagasi lõi välispoliitilises maailmas laineid Samuel Huntingtoni essee "The Clash of Civilisation". Huntington tõmbas tsivilisatsioonide piiri läbi Euroopa ning määras muu hulgas baltlased, soomlased, rootslased ja teised Lääne-Euroopa elanikud, ühe sõnaga meid teiega, elama ühel pool piiri, teisele poole aga asetas Venemaa. Siin Helsinkis on kohane meenutada, et paarkümmend aastat tagasi deklareeriti piiride vääramatust ka poliitiliselt. Helsinki lõppdeklaratsioonis kirjutati, et osalevad riigid käsitlevad Euroopa piire muutumatutena ning lubavad hoiduda "nüüd ja edaspidi mistahes rünnakutest, nõudmistest või aktsioonidest nende piiride vastu."

Möödus mõniteistkümmend aastat ning selgus, et piiridel on siiski omadus muutuda ja seekord - jumalale tänu - ilma igasuguse vägivallata. Ka 1975. aastal teadsime, et tegemist on paljuski topeltmoraaliga. Gerald Ford, Ühendriikide tolleaegne president pidas vajalikuks rõhutada kohe pärast Helsinkit, et USA pole tegelikult kunagi tunnustanud Balti riikide okupeerimist ning et Balti riikide lipud on olnud Washingtonis alati kõrvuti teiste sõltumatute riikide lippudega.
Ajalugu ei tunnista õnneks jäiku lahendusi.

Euroopa poliitiline kaart on muutunud, nii nagu ajaloos on muutunud terved tsivilisatsioonid ja kultuurid. Kultuuri piir saab olla ainult elastne, sest muidu toimub kapseldumine iseendasse, eneseimetlusse, mille tagajärjeks on degeneratsioon vaimses mõttes. Maailma jagamine "meieks" ja "mittemeieks" toob välja soovi naabrile koht kätte näidata, halvemal juhul kaasneb sellega soov ka naabri eest otsustada. Kultuur on dünaamiline, talle on omane areng ja dialoog. See dialoog leiab väljenduse poliitilistes otsustes, kuid kahjuks pole see mitte alati olnud konstruktiivne osa dialoogist.

Kultuuri piirid on liikuvad just seetõttu, et kultuur iseenesest pole kunagi vaenulik. Kultuuripiir muutub ähvardavaks, destabiliseerivaks vaid siis, kui ilmneb POLIITILINE TAHE ristisõdadeks. Ristisõdade, kultuurifoobia taha peidetakse aga enamasti toorainepuudust, tööpuudust, turgude puudust; paremal juhul järsult erinevat vabadusemäära, mille taga on järsult erinev elustandardi kõrgus. Kunagi oli niisuguseks piirisümboliks Berliini müür, millest elu hinnaga üle roniti. Kahjuks on praegu selleks nii mõnelegi Venemaalasele kujunenud Narva jõgi, mida on üritatud ületada kaht piirilinna ühendava kommunikatsioonitoru kaudu. Olgu müür või toru, elu on ohverdatud alati liikumisel idast läände.
Kultuuride liikumine ei tohi kindlasti olla invasioon. Kultuuride invasiooni võiks võrrelda Paabeli torni ehitamisega - kõik rikastavad erisused on nivelleeritud ühe üldise ja ebamäärase eesmärgi saavutamiseks, mille nime keegi ei tea. Piiblis sekkus sellesse mõttetusesse Jumal ise, segades rahvuste keeled ja tuues nii inimesed iseeneste juurde tagasi. Selles valguses on kultuur piir, kui me räägime identiteedist. Kuid identiteedi muutmise või muutumatuse käigus osaleb vaid inimene ise, see on niivõrd individuaalne protsess. Maailmal pole siin tervikuna oma poliitiliste direktiividega palju kaasa rääkida.

Seda lubamatum on selle protsessi välispoliitiline manipuleerimine. Vaimses kapseldumises, identiteedikriisis, kus puudub julgus kultuuriliseks dialoogiks, otsitakse tihti abi välisest sekkumisest. Tahetakse vägivaldselt muuta tervet kultuuri, selle asemel et muuta iseennast. Ajalugu on meile piisavalt tihti ette joonistanud taoliseid olukordi. Üks kõige kurjakuulutavamaid oli Hitleri sekkumine Sudeetias eesmärgiga "kaitsta" saksa vähemust.

Taolise nurga alt vaadates on igal kultuuril õigus selgelt markeeritud piirile, mis peab olema loomulikult elastne, võimaldamaks dialoogi. Sinnapoole on enam või vähem kindlalt liikunud tänapäeva Euroopa - küll säilitades rahvusriikide piirid, kuid püüeldes nende läbilaskvuse, läbipaistvuse poole. See on tõeline kultuuriline triumf. Ei Euroopa kui terviku ega Eesti huvides pole jäik külma sõja aegne piir ka Narva jõel, rääkimata siis Oderi jõest.
Euroopalikel põhimõtetel rajanev piir Eesti ja Venemaa vahel, kindel, kuid rahumeelne, võiks tähendada müüri asemel membraani, mis aitaks kaasa stabiilsuse laienemisele, demokraatlike väärtuste tugevnemisele Venemaal, kultuurilistele võngetele, millest võiksid sündida shedöövrid.

Sest selleks jõuks, mis annab kultuurile jumet, on vabadus. Sõltumatus muudab selle jume terviseks. Vaimset tervist ei leia vaimselt võrdsustatud maailmast. Võrdsustatud maailm välistab muutumise, muutumine on aga iga tsiviliseeritud ühiskonna edu pant. Euroopa tsivilisatsioon tähendab ka soovi pidevalt küsida: "Quo Vadis, Europa?"

Vist üheski maailmajaos ei ole piire nii aktiivselt edasi-tagasi nihutatud nagu Euroopas. Enamikul siin saalis viibijatest on tulnud harjuda nii Euroopa jagamisega viiskümmend aastat tagasi kui Euroopa ühendamisega, mille tagasihoidlikuks alguseks oli Söe- ja Teraseliidu loomine ning võidukäigu kuulutajaks Berliini müüri langemine. Kummaks olime ja oleme oma vaimus rohkem valmis? Kuidas on Euroopa reageerinud muudatustele poliitilisel kaardil, millest on möödunud ikkagi juba üle viie aasta?

Ehitamine on muidugi alati aeganõudvam tegevus kui lammutamine. Lammutamiseks on tarvis jõudu, ehitamiseks on peale ressursside vaja projekti, projekti puhul on enamasti tarvis kooskõlastusi ning Euroopa projekti puhul paistab et ka kinnitamist nii mõeldavates kui mõeldamatutes instantsides. Ja eeskätt on muidugi vaja loovat alget, mis Euroopas tähendab poliitilist tahet.

Kas siis sellest on puudu? võidakse küsida. Iga tõelise eurooplase rahakott on ammugi avanenud mahajäänute abistamiseks, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega on loodud kõikvõimalikke assotsiatsioonisidemeid, Eestigi - alles äsja riigina unustatud - on tänaseks tõusnud Euroopa Nõukogu eesistujamaaks. Kuid ka uue Euroopa kandetaladeks, mis tagavad püsimajäämise, saavad olla ainult Euroopa Liit ja NATO. Haav ei kasva kokku ilma nende organisatsioonide laienemiseta. Paranemine ei näi paraku saabuvat enne uut aastatuhandet, aga olgu ta siis vähemalt pöördumatu. Ja pöördumatu saab ta olla ainult siis, kui deklareeritud põhimõtteid ei ohverdata.

Euroopa Liit on organisatsiooniga liitujatele seadnud kindla künnise. Eesti, nii nagu iga Euroopa riigi huvides on nende kriteeriumide täpne järgimine. Meil ei ole vaja mööndusi, mis lahustaksid majandusliidu olemuse ja muudaksid ta paljude jõuetute maailmaorganisatsioonide sarnaseks. Eesti, ehk küll suure eneseohverduse hinnaga, täidab juba praegu paljusid Euroopa Liidu majanduslikke tingimusi. Küsimus, nagu me kõik teame, on pigem selles, kas Euroopa Liit on muudatusteks valmis, kas ta sobib oma strateegialt, struktuurilt ja mõtteviisilt uuenenud Euroopasse. Ma loodan, et Valitsustevaheline Konverents leiab sellele küsimusele vastuse ning laienemisläbirääkimised, mida on kõikide kandidaatidega lubatud alustada kuus kuud pärast konverentsi lõppu, algavad tõesti 1998. a. alguses. Ma ei tea, kas esimeste liitujate seas on Eesti või Tshehhi või Malta või Poola või hoopis keegi teine. Aga ma tean, et seda ei tohigi praegu keegi teada. Sest kui selline otsus oleks juba olemas, siis saaks ta olla tehtud ainult põhimõtteid ohverdades.

Palju on olnud juttu Euroopa Liidu ja NATO laienemisest kui paralleelsetest protsessidest. Tänaseks on selge, et need protsessid on küll teineteist toetavad, kuid mitte jäigalt seotud. Samuti hakkab selgeks saama, et NATO jõuab siin Euroopa Liidust ette. Üks põhjusi on kindlasti selles, et pole vist ühtegi organisatsiooni, mis nii põhjalikult oleks iseennast reforminud. See protsess pole muidugi kaugeltki lõppenud, kuid üks on selge - tänasel NATOl pole Euroopas vaenlasi nagu külma sõja ajal, ta ei ole mitte ainult näidanud koostöövalmidust kõikide riikidega, vaid seda ka praktiliselt tõestanud, käivitades PfP programmi. Nüüd on tema partnerite otsustada, kui tihedat koostööd nad soovivad. Eesti valik on NATO täisliikmelisus. Meie jaoks tähendab NATOsse astumine eeskätt Euroopa taasühendamist, ebastabiilsuse asendamist stabiilsusega, lahutamatut liitumist demokraatlikke väärtusi austavate riikidega. Ei ole ühtki teist organisatsiooni, mis oleks praegu valmis ja võimeline Euroopa julgeolekut tagama.
Eesti koos Läti ja Leeduga tugineb kollektiivse julgeoleku põhimõtetele. Jah, Läänemere-äärsete riikide julgeolekuvalikud on olnud erinevad. Rootsi ja Soome võivad endale lubada NATOga koostööd ilma täisliikmeks pürgimata, Norra võib piirduda NATO liikmeksolekuga ilma Euroopa Liitu kuulumata. Taani on valinud topeltseotuse, seega ka topelt kindlustunde. Sama strateegia kasuks on kindlalt otsustanud Poola. Meie riikide ajalugu meenutades, meie erinevaid lähtekohti arvestades on kõik need valikud loomulikud. Koos, tasakaalus, kindlustavad nad stabiilsuse Läänemereregioonis, unikaalse Euroopa sisemere ääres, kus on kõik eeldused luua Euroopa õitsvaim ja rahumeelseim majanduskeskkond, mida läbib Euroopale tähtis kaubatee Venemaa rikkalikele turgudele ja Venemaale niisama tähtis kaubatee Euroopa rikkalikele turgudele. Aga see on võimalik ainult siis, kui ka Balti riigid pole ilma julgeolekugarantiidest, mis ühel või teisel viisil kuuluvad kõigile Euroopa riikidele.

Meie soovime tagada oma julgeolekut nii omaendi jõupingutuste kaudu kui ka NATO liikmeks astumisega nii pea kui võimalik. Ja ärgu keegi mõistku meid valesti - me ei tegutse mitte mõne kolmanda riigi agressioonikavatsuste hirmust, vaid loomulikust soovist kuuluda integreeritud osana transatlantilisse julgeolekusüsteemi.

Meile on öeldud, et Eesti pole veel sõjaliselt valmis NATOga liituma. Jah, meie kaitsevõime on nõrk. See pole ka ime, sest Balti riikidel on kõige vähem aega olnud oma kaitsevägesid üles ehitada. Me teame oma vajakajäämisi ja seetõttu ei saa ka kohkuda, kui meile seda otse öeldakse. Teeme kõik, et oma kaitsejõudusid arendada.

Kaitsekulutuste suurendamine tähendab Balti riikidele praegu loobumist paljustki, mis enamikus Euroopa riikides on juba ammu enesestmõistetavaks muutunud. Aga ma näen selleks meie rahva valmisolekut. Ma toon siin ainult ühe näite - üks meie Kaitseministeeriumile hetkel peavalu tekitavaid probleeme on, kuidas rahuldada üliõpilaste nõudmist võimaldada neile reservohvitseri kutse omandamist õpingute ajal. Ehkki Eesti majandusreformide radikaalsus ja edukus on meid erakordselt kiiresti toonud Ida-Euroopa traditsiooniliselt edukate riikide, nagu Tshehhi ja Ungari, kõrvale ja mõnes asjas ettegi, on vähemalt meile endile selge, et Balti riikide iseseisvuse ja sõltumatuse kindlustamine on võrreldamatult keerulisem kui endistel sotsialismibloki maadel. Aga see on ka Euroopa võtmeküsimus ja proovikivi.

Meie lähenemine NATO standarditele kujuneb seda kiiremaks ja lihtsamaks, mida tihedamini oleme seotud juba praegu NATO struktuuridega. Eesti oli üks esimesi riike, kes liitus Rahupartnerlusprogrammiga ning on seal olnud ka aktiivsemaid. Meie individuaalse koostöö programm algab keeleõppest ning NATO varustuse ja tööpõhimõtetega tutvumisest ning ulatub õhuruumi kontrollini ning rahuvalveoperatsioonides osalemiseni nii Bosnias kui Liibanonis. Eesti sõdurit on läbi aegade kõrgelt hinnata osatud. Seetõttu valmistab mulle meeldivat rahulolu, kuid ei mingit üllatust, et meie kolmapäeval Bosniast koju saabunud rahuvalverühm ESTPLA-3 leidis eest NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral George Joulwani kirja, milles ta avaldab rühmale kiitust tegevuse eest Bosnia valimiste ajal. Või et hiljutistel õppustel USAs peeti Eesti rshma mitmes möttes parimaks.

NATO partnerite hulgas on tegelikkuses vaba valiku alusel kujunenud erinevad rühmad vastavalt sellele, kui kaugele keegi koostöös minna soovib. On loomulik, et NATO arvestab nende soovidega ning töötab erinevate programmide alusel. See pole vägivaldne joonte tõmbamine, vaid tegelikkuse fikseerimine. Vägivaldne lahendus oleks, kui NATO esimese laienemisringi järel, mis tehniliselt ei saa loomulikult hõlmata kõiki soovijaid korraga, käsitleks kõiki ülejäänud riike ühtemoodi. NATOl saab ja peab olema erisuhtumine nendesse riikidesse, kes on täisliikmeks astumise soovi avaldanud ning seda intensiivse dialoogi käigus tõestanud. Eesti on oma ettepanekud niisuguseks eriprogrammiks esitanud ning mul on hea meel tõdeda, et need on leidnud elavat vastukaja, sattudes NATO-mõtte peamisesse voolusängi ning haakudes mitmete NATO liikmesriikide ettepanekutega. Aga siinkohal tahan rõhutada - eriprogramm on Eesti jaoks ainult pooljaam. Pidama jääda me sinna ei kavatse.

NATO poolt seatud ülesanded meid ei kohuta. Kohkuma panna, ja kõige otsesemas mõttes, võib meid ainult geopoliitiline otsus Balti riigid NATOst välja jätta. See oleks juba endiste aegade vaimus mõjusfäärideks jaotamine. See ei oleks mitte ainult põhimõtete reetmine, vaid sellega langeks NATO ka ise vaenlase müüdi ohvriks, tunnistaks, et tal pole usku uuenenud allianssi, mis ei ole konfrontatsioonis Venemaaga. Eestil ning teistel Kesk- ja Ida-Euroopa maadel on tarvis kindlat poliitilist signaali, et mõjusfäärid on jäänud minevikku, et julgeolekuvaakumil ei lubata tekkida.

Minu maa kuulub nende Ida-Euroopa riikide hulka, kelle jaoks mõjusfäärid on eriti valus teema. Eesti, Rahvaste Liidu liige, oma iseseisvuse 1918. aastal kätte võidelnud ja seda kalliks pidav maa, jäi Stalini ja Hitleri sobingu tulemusena pooleks sajandiks okupeeritud riigiks. Teise maailmasõja lõpp tähendas Eestile võõraid vägesid, võõrast ideoloogiat, koloniseerimist ja ümberrahvustamist. 20. sajandi teine pool, Euroopa kuldne renessanss, oli Eestist eemal, maailma uuenemine ulatus meieni läbi tsensuuri sõela tulnud raamatute ja ka - jajaa, just nii see oli - samuti läbi tsensuuri sõela tulnud kirjade kaudu.

Siin akadeemilises poliitikakogus on kuidagi õudne ja kohatu meenutada, et raadiosaated jõudsid Eestisse läbi amputeeritud lainealadega vastuvõtjate ning läbi ühe kõige hoolikamalt funktsioneeriva totalitaarse süsteemi värdja: raadiosaadete segaja müra ja ragina. Aga just siin Helsingis meenutan ka tänutundega, et viimastel okupatsioonikümnenditel elas Põhja-Eesti oma õhtutunnid televiisorite juures ja vaatas nii soome päevauudiseid kui ka kultuuriprogramme. Me vaatasime televiisorist, kuidas me oleksime elanud. Sellele pilgule eesriide taha oli juba otsustatud lõpp teha ja peeti aru, kuidas on otstarbekam antenne kõrvaldada. Aga enne hakkas impeerium lagunema...

Mu daamid ja härrad, ma ei taha esineda teile siin nostalgiliste mälestustega.
Tahan teile lihtsalt selgitada psühholoogilisi tagamaid, milleta poliitika on vaid klaaspärlimäng.
Sajandi lõpukümnend sai meie uuestisünni, meie renessansi kümnendiks. Muidugi tegeleme demograafiliste probleemidega, tegeleme eesti kultuuri taassünniga. Aga see ei ole suunatud kellegi vastu. Kahe ilmasõja vaheline Eesti oli oma rahvusvähemuste suhtes Euroopa kõige liberaalsemaid maid, seda tunnistati siis üldiselt.
Seda traditsiooni me ka jätkame.

Ma ei saa teile siin öelda, et meie ametnikud tegutsevad alati laitmatult, ma ei saa väita, et oleksime ainus maa maailmas, kus pole bürokraatlikke totrusi. Kuid see pole enam rahvusprobleem. Nende väheste taasiseseisvuse aastatega oleme jõudnud demokraatliku ja tegusa kohtusüsteemini, milles ka rahvusvähemuste esindajad on näiteks võitnud protsesse valitsusasutuste vastu.
Nii toimib demokraatia.

Aga see kõik ei saa olla ühepoolne protsess. Selles keerulises sajandilõpu koridoris peab toimuma kahepoolne liiklus. Eesti venekeelne vähemus on andnud selgeid märke oma soovist elada Eestimaal edasi. Uusasukate püsimajäämine eeldab väärtusorientatsioonide muutumist, eeldab lahtisaamist ühtse suure kodumaa sisuliselt kolonisaatorlikust hingeseisust. Ja muidugi on siin äärmiselt oluline sõna öelda Venemaal.

Soov dikteerida Eestile rahvuspoliitikat ajal, kui Venemaal endal puudub oma rahvuspoliitika, peab muutuma anakronismiks. Eesti pole ju ainus maa maailmas, kus eksisteerib vene vähemus. Aga ma pole kunagi kuulnud, et Vene riigiduuma dikteeriks Ameerika Ühendriikidele või Saksamaale, kuidas nad peavad asju ajama. Lähivälismaa kontseptsioon, mida korduvalt on hukka mõistetud rahvusvahelistel foorumitel, on visa kaduma, otsekui asju juhitaks ikka veel Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei rahvusvaheliste suhete osakonnast.

Aga ma tahan uskuda muutumisse. Tahan uskuda kahepoolse liikumise võimalustesse ka Eesti ja Venemaa vahel. See lootus käib nii rahvusprobleemide kohta kui ka kaua kestnud piiriläbirääkimiste kohta.
Jälgides Venemaa arenguid, soovime siiralt, et sel suurel ja paljukannatanud maal süveneksid ja tugevneksid demokraatlikud protsessid.

Stabiilne ja paineteta Eesti on parim, mida Venemaa oma piiridel võiks soovida. Vastastikune usaldus ja heasoovlikkus annavad ka palju uusi võimalusi regionaalseks koostööks, milleks Eesti on valmis nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka psühholoogiliselt.

Tahaksin lõpetuseks arutleda edasi, kasutades lähtekohana kindral Lebedi avaldusi NATO laienemise kohta tema hiljutisel visiidil Brüsselis. Neis on dünaamikat ja perspektiivi. Eraldades NATO laienemise juriidilisi ja poliitilisi aspekte, ütleb ta, et laiendamine peaks olema tulevase sugupõlve lahendada. Küsimus, mille lahendamisega peavad tegelema tulevased sugupõlved, võib tunduda kauge ja meid ainult abstraktselt puudutavana.

Tegelikult ei ole see aga nii. Sugupõlvede vahetumine ei ole meteoriidi maalekukkumine ega kosmoselaeva saatmine Marsile. Sugupõlvede vahetumist kataklüsmideta areneva maailma tingimustes ei saa märkida kuude nimedega ega aastanumbritega. Uus sugupõlv on juba siin, ta on meiega, tema rakud on meie rakud ja tema vaim - olgugi et ainult aimatav, veel väga habraste kontuuridega välja joonistatud - on juba ka meie vaim. Sellepärast ei saa mõte tulevastest sugupõlvedest tähendada tänast tegevusetust.
Vastupidi, see tähendab lakkamatut tegu.
Sest homsest saab kiiresti täna.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele