Teie Ekstsellents, Läti Vabariigi President Guntis Ulmanis.
Lugupeetav proua Aina Ulmane.
Ekstsellentsid.
Minu daamid ja härrad.

Tänan Teid, härra President, sõbralike sõnade eest. Seda sõbralikkust ja südamlikkust oleme kogenud kogu minu riigivisiidi senises käigus.

Tahaksin kasutada sõna, mis minu jaoks on veel suurema kaaluga. See sõna on: LOOMULIKKUS. Endastmõistetava loomulikkusega olete tutvustanud meile oma elu, sama loomulikult oleme avaldanud selle kohta oma arvamist. Loomuliku avameelsusega oleme võrrelnud oma seisukohti ja hoiakuid.

Mõistagi ei ole see ainult käesoleva visiidiga seotud atmosfäär. Me pole ainult naabrid. Mõlema maa ajaloos on nii palju analoogiaid, meie suhetes nii palju läbipõimitust, meie rahvastel nii palju ühiseid elulugusid.

73 aastat tagasi olid just Eesti ja Läti need riigid, kes suutsid ületada kõhklused, mis takistasid suurejoonelisema, viiest riigist koosneva Balti liidu loomist, ning 1. novembril I923 kirjutati Tallinnas alla neljale konventsioonile. Omaaegses stiilis nimetati seda päeva Eesti - Läti pulmapäevaks. Kolmveerandsajandi taguses noorte iseseisvate riikide esimeses diplomaatilises suurettevõtmises joonistuvad välja küsimused, mis on meie jaoks määrava tähendusega ka praegu: julgeolek, piiriküsimused, kaubandus. Ning - eetika. Nimelt tahtis Läti märkida ja tunnustada Eesti poolt vabadussõjas antud abi ja eraldas Eesti sõjainvaliidide ning Läti vabaduse eest langenute perekondade abistamiseks 30 miljonit eesti marka.

Meie noorte riikide tegudes oli hoogu ja entusiasmi. Küllap ka ajastule omast idealismi. Viimast kammitses siiski karm ajalookogemus, pilk kaardile ja juba varakult tulnud mõistmine, et poliitika ja altruism on kaks iseasja ja et meie väiksus ja noorus liigutab kõigepealt meid endid.

Neli aastat pärast "Eesti - Läti pulmapäeva" ilmus Läti välisministrilt Feliks Cielensilt raamat "Balti riikide rahvusvaheline seisukord...". Autor pühendas selle ta oma sõnul - sügava hardumusega - Eesti ja Läti esimestele välisministritele Jaan Poskale ja Zigfried Meierowitshile. Kohe alguses kainestatakse lugejat tõdemusega, et on väga raske juhtida väikerahvaste poliitikat, kui nad asuvad suurriikide ökonoomiliste ja poliitiliste huvide ristteel.

Mu daamid ja härrad,

ma tahtsin vaid markeerida mõnd meie väga sarnase ja tihti põimuva ajaloo tegurit. Oma ühise tegutsemise, ühiste püüete üle mõteldes võime ajas palju kaugemalegi tagasi minna ja see pakuks mulle ajaloolasena palju professionaalset rõõmu.

Aga tulles tänasesse, olgem rahul oma diplomaatidega, et nad on jõudnud sündsa lahenduse juurde enamiku piiriprobleemidega, sõlminud olulisi kokkuleppeid kaubanduse ja transpordi alal.

Pisut rohkem kui aasta tagasi , taasavades Riia ooperiteatrit, rääkisite Teie, härra President, BALTI POLIITILISEST KULTUURIST, selle kujundamise ja vormimise vajadusest. Vahepealne aasta ei ole olnud probleemideta. See tähendab, et ta pole olnud vaidlusteta. Vaidluste üks vorm on monoloogide esitamine ja see zhanr on harilikult viljatu. Balti vaidlused püüavad siiralt ja intensiivselt dialoogi poole ja seetõttu peavad jõudma ka lahendusteni. Lihtne on rääkida poliitilisest kultuurist, kui vaidlusprobleeme ei ole. Mul on heameel, et Balti poliitilisest kultuurist võib rääkida mitte kui abstraktsest ideaalist, vaid kui meie tegelikust poliitilisest praktikast.

Me ei laula ühel häälel sama noodi järgi, aga me oleme hea duett - ja niimoodi esineme koos oma kolmanda partneriga Euroopa ja maailma ees ning oleme väga selgesti tänase maailma poliitilisse teadvusse viinud oma otsustavuse liituda Euroopa Liidu ja NATOga. Me ei näe teist teed oma demokraatia ja vabaduse kindlustamiseks, selle g a r a n t e e r i m i s e k s, et demokraatia muutuks meie loomulikuks seisundiks, mis oleks vaba pingetest ja ähvardustest.

Mõistagi algab kõik meist enestest. Ilma seesmise, olemusliku demokraatiata ei aita meid ükski integreerumine. Aga tänane maailm on rohkem kui kunagi seoste maailm - ja siin oleme oma valiku teinud.

Ühed neist seostest on elulugude seosed. Meil on hulk vastastikku tuntud ja armastatud kultuuritegelasi. Universaalne muusikakeel on ühendanud lauljaid ja pillimehi, pildikeel kunstnikke, aga ka meie kõnekeelte erinevus ei ole olnud takistuseks suurele vastastikusele kirjandushuvile, sest ikka on leidunud entusiastlikke mitme keele inimesi - tõlkijaid läti keelest eesti keelde ja vastupidi.

Tahaksin meenutada sedagi, et Rein Sepp, hiljuti surnud kultuurifilosoof, elas oma kõige viljakamad aastakümned Valmiera lähedal Ipikis ja tõlkis siin Lätimaal eesti keelde muinasskandinaavia Eddad, Nibelungide laulu , Parzivali ja Beowulfi. Omaenda science-fictionisse kuuluvas jutustuses "Viimne üksiklane" ütleb peategelane tähendusrikka rõhutamisega : "Olen selle laeva laps." See tähendab - kogu selle ilma laps.

Mu daamid ja härrad,

sajandi viimasteks aastateks oleme kõik õppinud tegema karmi vahet idealistlike illusioonide ja pragmaatilise reaalsuse vahel. Aga ometi tahaksin, et meile praegu, 21. sajandi künnisel, ikka ja jälle teadvustuks see, et oleme kõik selle ilma lapsed. Ja kanname kõik tema eest vastutust.

Selle tundega soovib Eesti Lätile edu ja õnne, sihtide läbimõeldust ja tarmukust liikumisel eesmärkide poole.
Palun teid tõsta klaas Läti Vabariigi auks, läti rahva terviseks, President Ulmanise ja tema abikaasa terviseks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele