Kallis koolipere,
kallis Eesti pere,

Tere hommikust!
Tere kooli.
Tere kõigepealt kõige noorematele. Esimese klassi tüdrukud ja poisid astusid täna esimest korda üle kooliukse läve. Mina mäletan siiamaani ema sooja peopesa, millest ma kõvasti kinni hoidsin, sest ma kartsin natuke tänast päeva. kartsin jah, aga samas olin uudishimulik. Ja pisut uhke ka. Kui siis ema kooliukse taha jäi ja uksed vaikselt suleti, olin äkki väga üksi. Klassikaaslased, poisid ja tüdrukud olid kõik võõrad. Ka õpetaja oli võõras. Siis ta ütles oma nime, ja ta ei olnud enam nii võõras. Mõne kuu pärast oli ta päriselt minu õpetaja. Ema saatis mind endiselt koolini, aga kui ma oma õpetajat nägin, lasksin ema käe lahti ja jooksin tema juurde.
Kallid lapsed ja kallid lapsevanemad: tänasest alates on õpetaja teie pere liige.
Kallid õpetajad : väga paljudele teist suureneb teie pere nende võrra, kes esimest korda astuvad kooli. Neid on kogu Eestimaa kohta kuue tuhande ümber. Me usaldame Eesti tuleviku teie kätesse. Meie tulevik elab teie armastuses ja nõudlikuses, teie eeskujus ja oskuses. Ma ei kavatse sellest pikemalt rääkida. Olen ise olnud õpetaja ja tean, et iseenese jagamise oskus ei ole lihtne ja õpetaja leib ei ole kerge. Aga mäletan ka rõõmu, mida omal ajal on mulle valmistanud mu endiste õpilaste kirjad. Nagu kaunis päikesehelk, mis püsib kaua pärast päikese loojangut.
Nüüd tahan öelda paar sõna õpilastele üldse. Keda ma nende all mõtlen? Üheksanda klassi õpilasi? Ka teid, armsad noored. Abituriente? Ka teid. Aga ennekõike pean silmas kogu seda väikest peret, keda maailm tunneb Eesti rahvana.
Me oleme kõik õpilased. Ka isa-ema. Ka õpetajad. Ka professorid ja dotsendid ülikoolides ja kus iganes. Meile ei kõlistata kord aastas koolikella, sest meie kohustus on tajuda igat päeva, kui koolipäeva. Kui kool ulatub igavikku, jõuab igavikku ka rahvas. Emadepäeval ütlesin, et mulle on ebameeldiv jälgida Eesti Vabariiki shampanjaklaas käes. Tehke mulle täna seda rõõmu ja ärge pühitsege kooliaasta algust klaaside kokkulöömisega. Mõelgem pigem Võhma ja Sindi laste peale. Nende vanemaid on valusasti tabanud Eesti majanduse ümberkorraldamine. Püüdkem mõelda, kuidas Võhma ja Sindi lastele ja koolilastele kindlustada korralik lõunasöök. Püüdkem mõelda ja toimida nagu üks pere: vanusevahed võivad olla suured, huvid erinevad, iseloomud vastandlikud ja ometi on midagi, mis seda kõike seob nii, et ühine on määratult võimsam kui erinev.
See ühine on meie Eestimaa.
See, mis meid seob, on tänast alates ka õppeaine. Õppeaine nimetusega Eesti keel. Kool õpetab seda teile, teie õpetate seda koolile. Ärge imestage. Iga hea õpetaja just sellepärast hea ongi, et ta oskab õppida ka oma õpilastelt. Eesti keel on meie ühine katus ja ainus maa, mida Eesti keele ühine katus katab, on Eesti Vabariik, meie suurim kool.
Õppigem lihtsaid asju. Müts võetakse peast ära, kui astute kooli, kirikusse, postkontorisse või koju. Kui matuserong möödub, olgu pealegi, et võõras. Kui hümni lauldakse. Ja ärge laske seda lindilt laulda kutselistel kooridel läbi valjuhääldaja. Laulge ise. kasvõi vaikselt, aga peast ja südamest.
Alustagem täna lihtsatest asjadest. Kool saab koduks. Kodu peab saama kooliks. Meid kõiki seob ühine katus: sõna seob.
Kallid õpilased ja õpetajad, vanemad ja eriti vanavanemad: täna peame kõik ühtviisi õppima ja õpetama. Õnnelikku kooliteed teile kõigile, head esimest koolipäeva kõige noorematele. Ja ärge unustage lilli.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele