Austatud sportlased ja treenerid.
Minu daamid ja härrad.

Suvi hakkab lõpule jõudma. Mul on väga hea meel, et tänane kohtumine Kadrioru lossis annab mulle võimaluse tervitada just nimelt teid, kes te tõite Eestimaa jaoks nii rõõmsaid suviseid elamusi.
MARGE KÕRKJAS,
ANNELY OJASTU,
MALLE JUHKAM ja
HELENA SILM - aitäh teile ning samuti teie võistluskaaslasele
EELA KOKALE selle eest, et tänu teile võis Eesti lipp lehvida Atlantas võidu ja tunnustuse märgina.

Tõite Atlantast koju kokku üheksa medalit, neist kolm kuldset.
See on ilus saavutus ja mul on väga hea meel teie, samuti kõigi teie võistluskaaslaste, teie treenerite ja koduste pärast.
Sellega on kõige tähtsam öeldud ja sellega võiks ka piirduda, aga on mõned põhimõttelised asjad, millest ma tahaksin rääkida.

Tänavune olümpiasuvi on, ma oletan, mõnedele toonud meelde 1980-da aasta, kui Moskva poliitika kavalus püüdis maailmale peale suruda Molotov-Ribbentropi pakti tunnustamist sel teel, et tõi olümpiamängud otsapidi Eestisse välja. Nimetan seda sellepärast, et erinevalt praeguste olümpiamängude heast tavast ei toimunud varasematel olümpiamängudel paraolümpiat : sotsialistlikku tõugu aretatud, mitšurinliku, alati naeratava inimese kontseptsiooniga ei sobinud sellised võistlused kuidagimoodi kokku.

Tänane Eesti hakkab sellest lakitud ja klanitud elunägemisest lahti saama. Muidugi, me kõik tahaksime olla murede ja probleemideta, vaevade ja puudusteta. Aga kui saatus seda ei võimalda, kui asjad elus on teisiti, kui mured ja vaevad ei käi mööda kive ja kände, aga ikka mööda inimesi, mööda meid kõiki, siis on tähtis mitte kõigest sellest mööda vaadata, silmi kinni pigistada, mitte teha nägu, et seda kõike pole olemas, vaid sellele vastu astuda.

Ma ei julge öelda, et oleme sellise humanistliku hoiakuga väga kaugele jõudnud. On käivitunud otsekui vastureaktsioon endisaegsele "kollektivismile", mis võttis inimeselt vastutuse enda elu eest ja võttis kohustuse seda elu teadlikult ja julgelt kujundada ning omaks teha. Tahaksin, et see vastureaktsiooni aeg jõuaks nüüd nii kiiresti kui võimalik lõpule, et meil poleks nii palju künismi, et jõuliselt endale teed tehes ei lükataks teisi liiga hoolimatult kõrvale, ei tallataks neid, kes ette jäävad.

Loodan, veel rohkem usun, et see on lastehaigus, kujunemisaja joon, arengupalavik, mis meie kõigi ühiste jõupingutuste läbi saab asenduda sallivuse, toetuse, väikerahva olemasoluks vältimatu humanismiga.
Loodan, usun ja tean, et Eesti on ükskord riik, mida iseloomustab hingesoojus ja meie põhjamaisele kinnisusele vaatamata - aukartus elu vastu. Kõigi elude vastu.

Kui me sellisele hoiakule ja suhtumisele saame liita ka reaalsed sammud, kui me teravalt astume vastu hoiakule VAATA ISE, KUIDAS SA HAKKAMA SAAD - hoiakule, mis on vastik iga inimese puhul, aga täiesti lubamatu poliitiku ja riigiametniku puhul -, siis teeme olulise sammu ühiskonna poole, millest ma unistan. See on liikumine ajas ja ruumis, see on tee uude sajandisse, see ongi tee Euroopasse.

Samal ajal on see uue aja ja uue ruumi püüe lahutamatus seoses iga inimese endaga, eneseteostusega, eneseületamisega - kõige sellega, millest räägivad teie elud ja milles te eeskuju annate.

Teie elusaatused on keerulisemad kui meil paljudel teistel. Teie ei ole alla vandunud, te pole käega löönud, ei ole tõmmanud ennast inimesele nii tavalise vabanduse taha, et ma ei suuda ja mis te minust tahate, mul on niigi raske. Te olete trotsinud raskusi, lubage mul öelda isegi rohkem - mõtlen seda väga tõsiselt - : te olete heitnud väljakutse saatusele ja olnud saatusest üle.

Teie tahtmine ja teie visadus on kandnud vilja ja selle kaudu oletegi te saatusest üle olnud ning olete kõigile meile tõsiseks eeskujuks. Me kõik peame praegu ennast ületama, trotsima raskusi, andma endast parima.
See on ainus viis ehitada Eesti riiki, luua ühise tööga isamaad, kelle üle võime iga päev kuni elu lõpuni uhked olla. Selle pärast tahaksin teid kogu hingest tänada. Aitäh!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele