Härra Peaminister!
Härra Coudenove-Kalergi sihtasutuse president!
Härra Paneuroopa Liikumise president!
Härra Taani endine välisminister, mu hea sõber!
Ekstsellentsid!
Mu daamid ja härrad!

Vastuseks siin juba öeldule ja tänuks tunnustussõnade eest Eesti ja minu enda aadressil tahan kõnelda sellest, mis mul kõige rohkem südamel on.
Ajaloo maailm, kus peategelasteks on riigid ja rahvad, on kääbuste ja hiiglaste maailm. Nende tegelaste kaaluerinevused on kümne-, saja-, tuhandekordsed.
Aga on ju olemas ka inimeste maailm, kus me kõik tegelasteks oleme, niipalju kui meid on, oma 6 miljardit. Selles maailmas niisuguseid kaaluerinevusi ei ole. Kui Coudenhove-Kalergi Euroopa- auhinna laureaadid grupipildile koguneksid ja kantsler Helmut Kohl mulle kogemata varba peale astuks, oleks vist natuke valus, ent mina ei lakkaks sellepärast veel olemast. Kui aga tekib trügimine teisel grupipildil, maailma poliitilisel kaardil, võidakse seal Eesti- taoline väikeriik olematuks sõtkuda. Eesti teab, paljud teised väikeriigid teavad.
Ent ajaloomaailm on muutumas. Ta on, tunnistagem seda kõigist hädadest ja ohtudest hoolimata, inimlikumaks muutumas. Tugevama õigusse sugeneb järjest enam õigluse elemente. Eesti vanasõna soovitab küll enne õhtut mitte hõisata, kuid realism ei välista loomu poolest optimismi. Coudenhove-Kalergi õilsad juhtmõtted on võimaluste piires tegelikkuseks muutumas. Inimõiguste kindlustumine demokraatlike riikide sees teiseneb raskelt defineeritaval, ent märgataval viisil senisest pisut enamaks õigluseks riikide vahel. Riikidele annavad elu inimesed, kes neis elavad ja tegutsevad. Ja inimesed hakkavad tasapisi mõistma, et riigi vaimne ja aineline rikkus ei ole hoopiski võrdeline tema pindalaga, pigem kaldub see anakronistliku laiumistungiga nüüd juba pöördvõrdeline olema. Näiteid leiab lähedalt ja kaugelt. Maailma tõeline rikkus on tema mitmekesisuses, ja tema koostisosade rikkus tuleneb nende võimest sellest mitmekesisusest osa saada, seda hõlmata ilma hõivamata.
Palun ärge mind siin valesti mõistke. On ju selge, et näiteks prantsuse või itaalia või vene kultuur mahutab endas võrratult rohkem kui näiteks eesti või sloveeni kultuur. Inimese kultuurimahutavus on seevastu enam-vähem konstant. Iseasi, kui palju keegi seda ära kasutada suudab. Ent vabatahtlikult ühinevas, mitte väevõimuga ühendatud Euroopas on see ärakasutamise vabadus, individuaalse valiku tegemise vabadus avaram kui iial enne.
Valikuvabadus aga ongi elu kroon.
Muidugi ei ole see uus parem maailm, see meie uus parem kontinent, Suur-Euroopa, millest unistas Coudenhove-Kalergi, ja mille nimel ta ka nii tõhusat praktilist tööd tegi, kaugeltki veel valmis. Loodetavasti ei tule ka kunagi niisugust hirmsat hetke, kus ta lõplikult valminuks kuulutatakse. Selle järel jääks vaid oodata tema lõppu. Me niisiis küll liigume parema tuleviku poole, aga õnneks pole tulevikul väravat nagu paradiisil. Ainult liikumine säilitab meid.
Ka Eesti liigub, ja viimastel aastatel päris väledalt, ehkki hoopiski mitte valutult. Kuid ärgem unustagem, või tuletagem vähemalt aeg- ajalt meelde, et need meie suured edasiliikumise valud ja mured on siiski rahuaegsed valud, rahuaegsed mured, ja olgu meie peamine mure ikkagi see, et neid taas sõjaliste vahenditega lahendama ei hakataks.
Coudenhove-Kalergi tegevus võttis teatavasti hoogu just sel ajal, kui üle Euroopa kõlas meeleheitlik loosung: Ei iial enam sõda! Tookord ei suutnud alles tärkav ühinemisidee Euroopat uue katastroofi poole veeremisel pidurdada. Ent teisenedes, laienedes, ennenägematul määral materialiseerudes on sama ideoloogia nüüd vähemalt Lääne- Euroopale taganud ligi kolm korda pikema küllusliku rahupõlve kui kahe maailmasõja vahel.
Eesti, nagu kogu Ida-Euroopa, ootab nendesamade rahu- ja heaolutagatiste laienemist kirdesse, itta ja kagusse, põhja ja lõunasse. Et see võimalikult kiiresti sünniks, et kord juba alanud areng nii Lääne kui Ida ühiseks õnnetuseks ei takerduks, on Eesti teinud, mis ta on suutnud. Ja on näidanud, et ei kavatse jonni jätta. See ilmselt ongi peamine põhjus, miks ma siin praegu teie ees tänukõnet pean.
Eelkõnelejad juba on minu tänukohustust lihtsustanud, osutades, et auhinna saaja pole mitte ainult mina, vaid on Eesti, eesti rahvas. Ausõna, ma ei aktsepteeri seda väga ilmset tõde mitte võltstagasihoidlikkusest. See ei ole laureaadi kohustuslik sõnakõlks. Kui ma olengi Eesti, Baltikumi ja Euroopa ühishuvisid kaitstes ja selgitades teatavat edu saavutanud, siis mõistagi seetõttu, et olen oma võitlemist võidelnud, visa eesti rahva toetust igal hetkel tajudes. Minu edu on olnud väike osa Eesti riigi ja rahva suurest edust.
Ärgu see edu pimestagu mind ega minu maad. Eesti on väga väike. Väikeriigina ja ajalookogemuse tõttu on tal iseäranis terav ohutunnetus. Eesti teab, et ta ei tohi endale välispoliitilisi vigu lubada, ka mitte sisepoliitilisi, sest need teisenevad kergesti välispoliitilisteks. Suurriik, suurrahvas peaaegu ei suudagi nii kolossaalset viga teha, et see tema olemasolu ohustaks. Eestisugune väikeriik aga võib kergesti teha vea, mis jääbki tema viimaseks veaks. Pikapeale võib kohustuslik valvsus muidugi närviliseks teha, aga me ei tohi endale isegi mitte seda lubada. Me peame olema rahulikud, sõbralikud, kindlameelsed, enesekindlad. Kogu aeg. Seda soovitust on kergem anda kui täita.
Nagu näete, ei suuda ma eemalduda mulle nii lähedasest väikeriigi problemaatikast. Aga ma ei soovi ometi käsitada väikeriigi staatust kui mingit nuhtlust.
Ma ei väsi rõhutamast asja teist külge: väikeriigil on küll eksistentsiaalseid muresid, mida suurriigil pole, kuid tal on väga palju saatusekaaslasi. Veel enam: väikeriigid moodustavad maailma riikide väga suure enamuse. Maailma ei saa ilma väikeriikideta olemas ollagi, väikeriigid on nagu mört, mis suuremad kiviplokid siledaks müüriks liidab. Vaadake vana Tallinna paekivist hooneid, müüre ja torne. Mört kivide vahel on aegamööda tihenenud kõvemaks kui kivid ise.
Väikeriigid on lahutamatu osa Euroopa ja kogu maailma poliitilisest arhitektuurist. Me tahame ehitada niisuguse hoone, milles ja mille varjus oleks turvaline elada. Turvalisus, julgeolek aga on niisugune väärtus, mis on kõigi maade, ja iseäranis veel kõigi inimeste esmane ühishuvi. See on ju ka Coudenhove-Kalergi ideestiku tuum.
Loodetavasti te ei pane pahaks, kui ma siit lähtudes kordan taas Eesti välispoliitilisi prioriteete, täpsemini Eesti õigusi ja kohustusi.
Esiteks: Prioriteetseks Eestile on liitumine Euroopa Liiduga.
Võin oma kaasmaalastele kinnitada, et kavatseme kaitsta Eesti huve Brüsselis tegusalt ja järjekindlalt; et Eesti kasutab integratsiooniga avanevaid võimalusi kogu mahus; ja et me oma jõu kohaselt aitame kaasa Euroopa integratsiooniprotsessi täiustumisele.
Teiseks prioriteediks on Eesti liitumine Euroopa julgeolekustruktuuridega niisugusel viisil, mis ei luba tekkida julgeolekuvaakumil, vaid, vastupidi, kindlustab stabiilsust ja heanaaberlikke suhteid meie regioonis kitsamalt, Euroopas laiemalt.
Nende õigustega võtame endale ka kindlaid kohustusi: Eesti peab õppima käitumist riigina; Eesti peab lähtuma oma põhiseadusest ja tagama demokraatliku valitsuse, demokraatliku ja vaba ajakirjanduse ja vaba majanduse. Oleme sellel teel lühikese ajaga märkimisväärselt kaugele jõudnud, aga ma oleksin ebasiiras, kui jätaksin ütlemata, et pikk tee seisab siin veel ees.
Tahaksin lõpetuseks lisada, et Eesti ei ole Euroopa ühise asja ajamisel mitte mingi uustulnuk. Coudenhove-Kalergi mõttekaaslaste auväärses kooris kõlas päris kuuldavalt ka Eesti hääl juba 1920.- 30- ndatel aastatel. 1924. aastast peale oli Coudenhove-Kalergil isiklik kontakt Eesti suursaadikuga Pariisis Kaarel Pustaga, kellest kujunes Paneuroopa liikumise mõjukas tegelane. Pusta on sellest jutustanud mitmes raamatus ja paljudes artiklites. Tema pärandit on hakatud Eestis nüüd taas avaldama, ja küllap avaldatakse veelgi. On ju ka põhjust: kuulake, mida kirjutas see Coudenhove-Kalergi kaasvõitleja ja mõttekaaslane:
"Eesti ja teised sõjast tekkinud riigid on mõeldavad vaid rahus korraldatud, tugevas ja solidaarses Euroopas. Kõik, mis kõvendab Euroopa ühtehoidu, kindlustab ka meie rahvusvahelist iseolemist. Toetades Paneuroopa Liitu, töötame meie oma iseseisvuse, majanduslise hea käekäigu ja rahvusvahelise kultuuri alalhoidmise eest."
(Postimees, 16. augustil 1929.)
Nii kirjutas Kaarel Pusta 67 aastat tagasi. Nii kirjutame ja mõtleme ka täna. Ainult et praeguses, väikeriikidest enneolematult kirendavas ja enneolematult heade koostööväljavaadetega Euroopas võime sõnastada ka selle mõtte pöördkülje: kõik, mis kõvendab Eesti iseolemist, kõik, mis kõvendab kõigi teiste demokraatlike Euroopa väikeriikide iseolemist, kõvendab Euroopat.
Ajaproovile vastu pannud poliitiline mõte, mis nii paljude aastakümnete möödudes endiselt maksab, on väärt, et temast kõvasti kinni hoida. See on õieti suurim tunnustus, mida me võime Coudenhove-Kalergi elutööle anda.
Tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele