Armsad kaasmaalased!

Eilseni oli Suur-Rannavärava mägi mälestusmärgiks esimesele Vabadussõjas langenud noormehele.
Tänasest on ta paljude rahvaste ühine mälestusmärk suurimale rahuaegsele õnnetusele, mis on Läänemerd ja Vabariigi lippu rasinud.
Kaks aastat on "Estonia" hukkumisest möödas. Laeva tee jäi pooleli, sadade inimeste elutee jäi pooleli, ja seda vapustust ongi Eesti kunstnik Villu Jaanisoo ja Soome kunstnik Jorma Mugala mälestusmärgi lihtsas kunstikõnes igavikustanud.
Valu, kahe aastaga südames tuimenenud ja samas ka kivinenud, elab nüüd kivis endas edasi.
Mererahvana teame, et alati ei saa me öelda: olgu muld sulle kerge. Eestlastele kõlavad samamoodi sõnad: leia lainetes rahu.
Möödaläinud aeg on olnud lühike ja pikk.
Ta on olnud liiga lühike, et saaksime täna öelda: see juhtus selle pärast. Paistab, et päris kindlalt ei saa me seda kunagi ütelda. Lained hoiavad oma saladusi. Estonia hukkumine on üks nendest.
Aga kõik, mis vähegi võimalik, selgitatakse välja.
Mul on hea meel, et selle uurimise etteotsa oli nõus asuma kaugesõidukapten Uno Laur, kogenud, erapooletu ja aus meremees, keda ma tunnen ja usaldan üle kolmekümne viie aasta.
Laevu, nagu ka tulevikku, ehitatakse selleks, et nad meid kindlalt eesmärgile kannaksid. Läänemeri ja eesti rand peab jälle näitama meile oma sõbranägu.
Kaks aastat on olnud küllalt pikk selleks, et leina kõrval esile tuua inimnäo teisigi palgejooni. Mul on kahju, et Estonia viimselt teekonnalt katsutakse lõigata poliitilist ja majanduslikku kasu, et ühise õnnetuse palge ees on puhuti nii raske saavutada koosmeelt.
Aga niisugune on tänane eetiline tegelikkus, niisugused me, sajandi lõpu inimesed, oleme.
Selle eetilise madalseisu parandamine peab algama igalühel iseenese muutmisest.
Meenutagu seda nõuet meile see mälestusmärk, need 852 nime, mälestus sellest ahastamapanevast kurjast septembriööst. Olgu meie mõtetes ja meie tänastes kätes ka nende soojus, keda enam ei ole ja kes nähtamatult seisavad praegu meie keskel.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele