Tahe on relvast tugevam


Vabadussõjas tõestasime iseendale ja demokraatlikule maailmale, et Eesti suudab teostada kõigi rahvaste võõrandamatut õigust enesemääramisele ja oma õigust lõpuni kaitsta relvaga käes. Eesti vabariik sündis rahva ühendatud tahtest, mille ülimaks eesmärgiks oli iseseisev demokraatlik riik.
Teise maailmasõja lahinguväljad kinnitavad, et oskame võidelda. Kuid nad sisaldavad ka traagilist sõnumit: totalitaarsetel suurriikidel läks korda sundidda rahva ühte osa võitlusse teise osa vastu.
Kahe totalitaarse riigi omavahelises heitluses ei saanud Eesti rahvas võidelda oma riigilipu all. Ta võis võidelda üksnes võõra lipu vastu. Alles 7. veebruaril 1944 andis presidendi kohusetäitja peaminister Jüri Uluots oma raadiokõnes korralduse kaitsta okupeeritud Eestit Punaarmee okupatsiooni vastu. Selle otsuse sisuks ei olnud ühe okupatsioonirezhiimi eelistamine teisele. Peaminister Uluotsa otsuse sisuks oli Eesti riikliku järjekestvuse tagamine iseseisvuse taastamiseks. Nii mõistis seda ka Eesti rahvas. Sinimägede lahingud on selle kõige veenvamaks kinnituseks. Sümbolina on Sinimäed nii eeskujuks kui hoiatuseks: ühiselt suudame Sinimägesid lõpuni kaitsta. Aga kui oleme ühtsed, ei ole Sinimägedele vallutajat.
Tahe on relv, on Teise maailmasõja tänane sõnum; tahe ei roosteta; tahe on relvast tugevam.
Eesti tänab kõiki, kes oma elu hinnaga, oma teo ja tahtega on säilitanud Eesti Vabariigi.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele