Armsad kaasmaalased!
Lugupeetud külalised!

Meie peotuli on süttinud.
Jälle kord on ta kutsunud kogu rahva laulukaare alla kokku.
Siit laulukaare alt oleme rasketel ja ka vabadel aegadel saatnud oma sõnumi üle maa. Laulud, sõnad ja viisid on olnud erinevad. Märgutule sõnum on alati olnud sama: me oleme rahvas, me kestame kui rahvas, me kuulume ühte. Ehk, luuletaja sõnul:
"Tuli, - liida meid ühte ja kokku meid sulata!"

Täna ja edaspidi oleme kokku sulanud tugevamini kui eales varem. Sest täna ühendab laulukaar niihästi neid eestlasi, kes suutsid okupatsioonide eest kaitset leida vabas maailmas, kui ka neid, kes kodumaale maha jäid. Laulukaare taga on Tallinna sadam ja Eesti rannad. Paljudele oli see teelahe, viimseks pilguks kodurannale. Paljudele oli meie rand paatidest tühi ja nad jäid ängis südamega koju võõra lipu ja võõra võimu alla. Ja paljud ei jõudnud kunagi randa. Enam kui ühegi Euroopa rahva puhul püüdis saatus eestlasi muuta juhuse mängukannideks. Kuid see väike ja visa rahvas suutis juhust trotsides iseendale truuks jääda kõigil mandritel, kuhu saatus ta laiali pillutas. Truudus oma keelele ja kultuurile, oma riigile ja kohustustele on liitnud meid seda tugevamini, mida vähem meid on olnud ja mida suuremad on olnud ohud iseennast kaotada. Selle kõige tugevamaks kinnituseks on Esto ise: Esto päästis Eesti Vabariigi unustusesurmast siis, kui paljud suurriigid oleksid eelistanud unustada tülikat mälestust Eesti Vabariigist. Selle truuduse kõige säravamaks kinnituseks on Esto pikk teekond koju.

Tere jälle, mu kallid õed ja vennad!

Ma tean, et meie Eestimaa on täna teist nägu. Mitte kõik pole jäänud selliseks, nagu meie mälestustes. Mitte kõik ei muutu nii kiiresti, nagu meie unistustes. Kuid uskuge, me oleme teinud oma parima. Ja pidupäevadel, nagu täna, võime rahulikult öelda: meil pole põhjust silmi maha lüüa.

Tõsi, igaüks võib loetleda tänase Eesti puudusi. Nad on nähtavad, sest meil on vaba ajakirjandus. Nad teevad meele mõruks, sest meil kõigil on nägemus paremast Eestist. Täna me enam ei mäletagi, et alustasime oma iseseisva riigi taastamist allpool nullpunkti. See tähendab sõna otseses mõttes riigi loomist. See tähendab seadusloomet. See tähendab niisugusel hulgal uusi seadusi, mis mujal oleksid nõudnud aastakümneid. Iga seadus, iga seaduse parandus, iga otsus, mis langetatakse Riigikogus, tähendab vastutust. Vastutust rahva ees, vastutust riigi ees. Riigikogu ongi see demokraatia tööriist, mis loob kogu ühiskonna tegevusele õiguslikud raamid. See on see viis, kuidas rahvas parlamentaarses demokraatias oma tahet teostab. See ei ole olnud kerge. Aga ka perekonnas või vallas või töökohas ei sünni kokkulepped kergemini. Kärsitus oleks halb abimees.

Ja veel: eneseusaldus on hea asi ja kahe inimese eneseusaldus summana veel parem. Aga kui usk iseendasse ei ole ühendatud vastastikuse usaldusega, ei ole meil tegemist enam liitmistehtega, vaid lahutamistehtega. Usalduse puudumine laseb meie riiklikul kooselul manduda kalgiks olelusvõitluseks. Kordan veel kord seda, mida olen varem öelnud: president või valitsus või Riigikogu või kõik muud põhiseaduslikud institutsioonid ei ole eraldivõetuna eesti riik ega ole nad seda ka liidetud summana. Nad on Eesti riik ainult siis, kuid neid liidab usaldus, kui me kõik toimime koosmeeles, oma kodanike usaldusel ja toetusel. Üksinda oleme väetid. Koosmeeles ja usaldusele toetudes suudame mägesid paigast liigutada. Millest sünnib usaldus? Ta sünnibki ainult töös, ainult koostegutsemise läbi. Usaldus on meie Kunda tsement - ja Kunda kultuur, seitsekümmend sajandit siin püsinud.

Siit seamegi pilgud tulevikku.
Esto lõpeb ja ees ootavad meid uued väljakutsed.
Ees seisavad meil kahed valimised.

Kutsun kõiki kaasmaalasi kinnitama oma usaldust Eesti Vabariigi vastu aktiivse osavõtuga kohalikest valimistest.
Kutsun kõiki kaasmaalasi, kes elavad väljaspool Eestit, säilitama ja süvendama Esto ideaale nii, nagu sellest kirjutas Walter Rand. Meil on ühised eesmärgid, sõltumata sellest, kus elame. Saatus on meie vastu olnud karm. Pöörakem nüüd enda poole saatuse naeratav näopool, pöörakem karmuse omaenda eeliseks. Ja andke mulle andeks - Karl August Hermann:

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Wellingtoni väinale
ja Munamäe metsalt, murult
viib Sidney lahke laheni.

Mu kallid sõbrad, paljud eestlased, liigagi paljud võiksid edasi laulda: see on see maa, kus minu häll on kiikunud. Väikesest rahvast on saanud väike maailmarahvas. Säilitagem kõikjal, kus iganes võimalik, eesti meelt ja eesti keelt ja ennekõike teadmist, et meil on ühine kodukatus ja ühine vastutus, et katus peaks vastu vihmadele ja tormidele. Ma arvan, kui Walter Rand täna veel elaks, sõnastaks ta globaalse eestluse eesmärgid just sedaviisi: Paljudest eestlastest on saanud Ühendriikide, Kanada, Rootsi, Austraalia kodanikud, kes imetlusväärsel kombel on säilitanud truuduse oma sünnimaale või oma vanemate sünnimaale. See on sootuks erinev olukord sõjaeelsest omaette elanud Eesti Vabariigist. Säilitagem ja süvendagem oma seniseid sidemeid, kuid ennekõike laiendagem neid. See on määratult optimistlik väljakutse teadlastele ja kunstirahva loovusele, majandus- ja hariduspoliitikutele, globaalsele ühistegevusele, mis peab sisaldama ka murelikku hoolt Eesti Vabariigi julgeoleku pärast. Eesti on praegu astumas murelikku aega. Vastupidi enamikule Euroopa riikidele puuduvad Eestil julgeolekugarantiid. Võin teile kinnitada, et 1939. aasta ei kordu, kuid aeg nõuab meilt selle nimel külmaverelist ja koosmeelset tegutsemist. Eesti Vabariigi rahvusvaheline usaldusväärsus sõltub meie enda usaldusest oma riigi ja põhiseaduse vastu.

Ja teiseks.
Te teate, minu volitused on lõppemas. Ma tänan kõiki Esto-lasi, kes tulid mu juurde Rootsis ja ütlesid, et nad hääletavad minu poolt. Ma mõistan, et põhiseadust loetakse vähe, ehkki ma ei saa seda kuidagi heaks kiita. Tänades tahan Teile öelda, et põhiseadus on usaldanud riigipea valimise Riigikogule. Mina kutsun teid usaldama põhiseadust.
Valimistega seoses on kõlanud üleskutseid tugevdada presidendi volitusi või üleskutseid tulevastele presidendikandidaatidele avaldada oma tegevusprogramm, mis on sisult üks ja see sama. Tahan selle kohta öelda järgmist: olen oma senises tegevuses lähtunud sellest, et Eesti riigipeal ei saa olla omaette poliitilist programmi. President ei ole erakond. Presidendi programm, kui sellist sõna kasutada, on meie põhiseaduses, presidendi ametivandes. Ja ma tsiteerin: "Kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks."

Ma arvan, et ainult sellisest programmist saavad lähtuda ka järgmised presidendid. Seepärast veel kord: usaldagem põhiseadust, sest see on see ankur, mis ei lase meid triivida ohtlikele karidele. Me peaksime oskama ajaloost õppust võtta, sest ajalugu ei anna kordustunde.

Kallid kaasmaalased!

See on mu volituste piirides mu viimane kahekõne eesti rahvaga. Ma tänan teid. Esimeste vagude ajamine ei ole kerge. Aga ta on toonud õnnehetki, mis kaaluvad üles terve elu.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele