Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Eesti teadlaste kongressi avamisel Estonia kontserdisaalis 12. augustil 1996
12.08.1996

Lugupeetav Eesti teadlaskond,

aitäh kutsumast. Oleksin eelistanud pealtkuulaja rolli ja võin teile juba praegu tunnistada, mida oleksin püüdnud endamisi arutada. Eks ikka seda igipõlist küsimust, kas meie teed on tõepoolest Leonardo da Vinci aegadest hargnenud ja lahku läinud, kas kunagi tulevikus võib juba eemalt tänaval teadlast luuletajast eristada selle järgi, et teadlasel on kolba vasak pool paisunud suuremaks ja luuletajatel, kelle hulka kuuluvad ka muusikud, aga vististi ka matemaatikud, on, vastupidi suuraju parem ajupool suuremaks paisunud, Euroopa kübaratööstuse rõõmuks. Arhitektuuri kutsutakse kivistunud muusikaks ning jätan teie mõistada, kas see on vihje torukübarate domineerimisele arhitektide liidus. Ise ma kahtlen selles. Minu jaoks on kõik proosa, tõsi küll, stiililiselt väheke erinev, aga lõpuks ikkagi proosa, nagu omal ajal rõõmsalt tõdes Moliere'i "Kodanlasest aadlimees". Seepärast on mulle jäänud võõraks teaduste jagamine rahvusteadusteks ja muudeks teadusteks. Selles pesitseb otsekui soov silitada rahvusteadusi, teiste sõnadega selles pesitseb varjatud kujul halb südametunnistus, mis Eestis sai alguse venestamisajast, kuid päriselt ei ole sellest patust puhas ükski teaduspere ka demokraatlikes riikides.

Mul on kiusatus teile tunnistada, et see, mida me nimetame geoloogiaks, zooloogiaks, arstiteaduseks, botaanikaks, keeleteaduseks ja kuidas iganes on vähemasti niisama vana loometegevuses, nagu inimese kõne. Olen jälginud, kui veatult tšuktši lapsed lahkavad morsa siseelundeid ja kui kohusetruult eskimo naised varuvad vitamiine arktika lühikese vegetatsiooniperioodi kestel, mis ei ületa nelja nädalat. Erinevus kiviaja ja meie aja teaduse vahel taandub eeskätt viisile, kuidas kogemused kumuleeruvad ning ajas ja ruumis levivad. Mind on kiusanud üks mõte, mis võib teid üllatada, nimelt: teadus, olles loometegevus nagu luuletamine või musitseerimine, on alati olnud iga populatsiooni "riiklik" institutsioon. Lasccau koopamaalingute või Äänisjärve kaljujoonistuste autor sai oma tööd oma laboris teha üksnes seetõttu, et sadakond kütti ja kalastajat teda küttimisest ja kalastamisest vabastasid, et tal käed ja aeg oleks loometegevuseks vaba.

Niisiis on teadus alati olnud vältimatu institutsioon populatsiooni või rahvuse püsimiseks ja tänapäeva maailmas, niisiis ka Eesti Vabariigis on teadus riiklik institutsioon. Siin peitubki vastuolu, mis kord teravneb, kord maheneb. Me ei oska kunagi ennustada, millisel oksal küpseb saavutuste kuldne õun. Kuid spetsialiseerunud ühiskonnas, mis on sünnitanud koguni vaba aja veetmise vägagi spetsialiseeritud tööstuse, on ka teadus spetsialiseerunud. Riik saab püsida üksnes tingimusel, kui teadlaskond mõistab oma loometegevust hinnata kui riikliku julgeoleku kõige efektiivsemat komponenti. Riiklikku julgeolekut mõistkem kui tingimusi, mis tagavad riigi püsimise. Samas on teadlane ideaaljuhul vaba looja, kes tahab elada ja kummalisel kombel peabki elama oma vaba elu, sest üksnes vabadus genereerib vabu mõtteid. Totalitaarsed rezhiimid Venemaal ja Saksamaal on hoiatavad näited, kuidas vabaduse puudumine on ahistanud loovust. Uurimistööde finantseerimine sõltub projektide kirjapanekust, kuid oht peitub selles, et projekt leiab toetamist üksnes juhul, kui ministeeriumi ametnik projektist aru saab. Teiste sõnadega, meid varitseb oht, et teaduse tase ei saa tõusta kõrgemaks ametniku intellektuaalsest tasemest. Või kui, siis ainult tingimusel, et teadlase ja ametniku vahel valitseb usaldus, teiste sõnadega teineteise mõistmine, hoolimata sellest, et nad näiliselt suhtlevad erinevates keeltes.

Selle Gordioni sõlme lahtiharutamiseks soovin teile kogu südamest edu!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud