Härra Eesistuja,
mu daamid ja härrad,

Lubage mul esmalt tänada CSUd ja tema eesistujat dr. Theo Waigelit võimaluse eest, et Eesti kõnetab teid teemal ''Ühised huvid: vabadus, rahu, areng'' (saksa k. ''Gemeinsame Interessen: Freiheit, Frieden, Fortschritt.''). See on tänavuse aastakongressi pealkiri ja kongressi telg. Sellega on ühtlasi antud vastus küsimusele, kus asuvad Euroopa piirid. Minu siinolek kinnitab, et need piirid hõlmavad ka Eestit. Kui ma kevadel sain Teie meeldiva kutse, oli mu ettekande pealkirjaks ''Eesti ning Kesk- ja Ida-Euroopa reformiperspektiivid.''

Ma arvan, et Münchenist vaadatuna tundub Eesti kaugena, külmana ja eksootilisena, umbes nagu Ultima Thule Pytheasele 3. sajandil enne Kristust või Põhjanaba Fridtjof Nansenile 20. sajandil peale Kristust. Tahaksin Teid rahustada. Eesti asub tõepoolest pisut kaugemal Schleswig-Holsteinist, aga see on ka kõik. Eesti teiseks nimeks on Maarjamaa. Eesti nimetus pärineb Tacituselt, tema ''Germania'' viimasest peatükist, niisiis aastast 98 peale Kristust, kui mu koolimälu nüüd ei peta. Maarjamaa nimetus pärineb paavst Innocentius Kolmandalt, aastast 1215, ning Püha Maarja nimega ja nimel oli mul rõõm tervitada Johannes Paulust tema külaskäigul Eestisse.

Meid ühendavaks lüliks on ehk Thomas Mann, kes lõpetas Münchenis ''Buddenbrookid'' umbes samal ajal, kui Hitler lõpetas Landsbergis ''Mein Kampfi.'' Thomas Mann oli teadupärast lüübeklane, ja Lübeck on Eesti pealinna Tallinna emalinn. Tallinna saksakeelne nimetus on Reval, meie ülikoolilinna Tartu saksakeelne nimetus on Dorpat, ja kui te oma linnaplaani lähemalt silmitsete, leiate vahest endalegi üllatuseks, et need kaks Eesti linna asuvad ka Münchenis kahe tänavana kõrvuti. Võime kõnelda udusest Albionist, kuid mitte udusest kaugest Eestist. Eestis on kõik selge, lihtne ja ta on käegakatsutavalt lähedal. Ärge pange pahaks, kui lisan, et esimene mälestussammas Schillerile püstitati mitte Baieris, vaid Eestis. Nende märkustega lootsin hajutada teie kaugustehirmu ja ühtlasi meelde tuletada dr. Theo Waigeli nägemust Euroopast kui kontsentriliste ringidega maailmajaost. Need ringid on erinevatel aegadel olnud erinevad ellipsid. Herodotusele oli Euroopa idapiir Doni jõgi ning Baierimaa koos Eestiga barbaritemaa, kus kõneldi arusaamatuid keeli. Kahekümne esimese sajandi künnisel on Euroopa kõikjal, kus valitseb Euroopa tahe, Euroopa ühisväärtused ja Euroopa süvenev diversiteet, mis teda nii soodsalt eristab muudest maailmajagudest. Täpsemalt öeldes, meie sajandi lõpule on iseloomulikud kaks tendentsi, mis näiliselt on vastandlikud, kuid see vastandlikkus on niisama näiline, kui sõbralikus perekonnas isa ja ema või ema ja isa vastandlikkus. Ühest küljest näeme kiiret ühtlustumist ja standardiseerumist mitte ainult tehnoloogias, vaid ka õiguses, seadusandluses, sotsiaalses hoolekandes, tööstuses ja kaubanduses. Teisest küljest on meie ajale iseloomulik diversiteedi süvenemine, regionaalsete eripärade rõhutamine, oma kultuuri-identiteedi rõõmus avastamine ja süvendamine. Need tendentsid ei ole omavahel konfliktis. Hoopis vastupidi. Diversiteet on mistahes loovuse ehk kreativiteedi eeldus. Euroopa kiire esiletõus Karl Suure aegadest alates ja eriti meie sajandil ongi mõistetav nende kahe tendentsi koostoimel, ja see ongi see jõud, mis hoiab Euroopat koos nagu päikesesüsteemi või Maad ja Kuud või aatomit: külgetõmbejõud ja tõukejõud on omavahel tasakaalus. Saksamaal on tänapäeval rohkem Saksamaid kui Bismarck oleks tahtnud.

2.

Niisiis on Euroopa dünaamiline ja samas tasakaalustatud, avatud ja samas oma tunnuste kaudu piiriteldav süsteem. Õigemini programm, eneseteostamise protsess. Ehitatagu talle müür ümber, ja Euroopa sureb rahulikku vanadekodu surma. Jäetagu müür ehitamata, ja ta jookseb verest tühjaks nagu Sarajevo. Euroopa püsimise võti on tema lakkamatus muutumises. Tuletage meelde Alice'it Imedemaalt: selleks, et paigal püsida, tuleb kiiresti joosta. Berliini müüri varisemine osutus nii võimsaks sümboliks, et lõi illusiooni tuhandeaastasest muretust rahuriigist. Tegelikult tõi ta päevakorda Euroopa identiteedikriisi ja julgeolekuprobleemi, mis on suure hilinemisega alles nüüd jõudnud Euroopa teadvusse.

Põhjus on muidugi endine Nõukogude Liit, nüüdne Venemaa.

Euroopal ja Ameerikal oli see käsitlus, et kokku varisenud Stalini-Brezhnevi totalitaarne kommunism asendub iseeneslikult demokraatliku riigikorraga, parlamentaarsele demokraatiale tugineva õigusriigiga; Venemaa määratud loodurikkused vabanevad käsumajanduse ahelatest ja lülituvad vabaturumajanduse kaudu maailmamajandusse, mis iseenesest juba garanteerib Venemaa majandusliku uuestisünni ja Varssavi pakti aegse agressiivse välispoliitika ümberorienteerimise konfrontatsioonilt rahumeelsele koostööle. Lühidalt, madalrõhkkond asendub päikesepaistelise kõrgrõhkkonnaga sarnaselt Goethe Osternspaziergangi meeleoluga. Seda on siiralt lootnud ja loodab ka praegu veel Eesti, hoolimata sellest, et meie teadmised Venemaa ajaloost, majandusest ja domineerivast mõttelaadist andsid põhjust oletada vaevalist ja pikaajalist protsessi. Mitte äkilist ilmastikumuutust, vaid vähemasti ühe põlvkonna pikkust üleminekuaega, mille kestel on võimalikud ka traagilised tagasilöögid. Kuid Eesti ideaalne asend Läänemerel, millest on kujunemas Euroopa Liidu sisemeri, on kohustanud ja kohustab Eestit ka edaspidi kasutama oma oskusi ja asendit niisugusel viisil, mis teeniks võrdselt Euroopa ja Venemaa koostöö huve ning kindlustaks selle kaudu stabiilsust Põhja-Euroopas.

See eesmärk on täna raskem kui viis aastat tagasi. Ta on endiselt saavutatav, kuid ta eeldab ajateguri imperatiivset arvutamist ja Eesti ning mõlema teise Balti riigi kiiret integreerimist Euroopa Liitu ja Euroopa julgeolekustruktuuridesse. Põhjus, mis on ajateguri esiplaanile nihutanud, on teile teada. Vene Duuma valimised on andnud parlamendis kommunistidele ülekaalu. Duuma on häälteenamusega kuulutanud Nõukogude Liidu laialisaatmise seadusevastaseks. Vene välispoliitikud on päevakorda võtnud endise Nõukogude Liidu ja tema mõjusfääride taastamise. Venemaa langenud rahvuslikust koguproduktist langeb nüüd juba 65% otsesel või varjatud kujul sõjalis-tööstuslikule kompleksile. Brutaalne sõda tšetšeenide enesemääramisõiguse vastu käib traagilisel kombel edasi, hoolimata mitmetest rahuinitsiatiividest. Varitseb tõsine oht, et Euroopal ja Ameerikal muutub järjest raskemaks hoida uks avali koostööks Venemaaga. Teisalt varitseb oht järele anda Venemaa poliitilisele retoorikale, mille kahetsusväärseks tagajärjeks oleks Euroopa Liidu ja NATO eesmärkide hägustamine.

Selle taustal on Eestile prioriteetseks julgeoleku tagamine Läänemere piirkonnas, mida me võtaksime kokku järgmises viies punktis:

Esiteks, Saksamaal on sisuline huvi kaasata NATO laienemisse Balti riike.
Külma sõja lõpp on taasloonud geopoliitilise pinnase, millest on alguse saanud mõlemad maailmasõjad. Vaid NATO laienemine võib kaitsta Saksamaad selle eest, et ta tõugatakse suunda, mis on ohtlik mitte ainult tema naabritele, vaid ka Saksamaale endale.

Teiseks, sama kehtib ka Euroopa Liidu kohta. Euroopa Liit ja NATO täiendavad ja tugevdavad teineteist, kuid Saksamaale on kahtlemata selge, et üks ei asenda teist, nagu mõned Lääne poliitikud püüavad väita.

Kolmandaks, Eesti on siiralt tänulik Saksamaale selle rolli eest, mida Saksamaa on täitnud meie iseseisvuse taastamisel. Me ootame, et Saksamaa jätkaks liikumist samas suunas nagu viimase aastakümne jooksul. Tugev Saksamaa tugevas ja laiendatud NATOs vastab Eesti ja Euroopa elulistele huvidele.

Neljandaks, Saksamaa on Euroopa keskmes, Eesti äärealal. Me vaatame Saksamaa suunas, sest me vaatame Euroopa suunas uskudes, et suudame olla sillaks, mitte müüriks Euroopa ja Venemaa vahel. Me ei käsitle Venemaad
vaenlasena, me ei saakski seda teha. Ja me usume, et töötades Saksamaaga
käsikäes suudame ära hoida Euroopa taasjagamise.

Viiendaks, mõnikord öeldakse, et Euroopas ei tohi olla uusi eraldusjooni. Niimoodi väitjad on unustanud tähtsa tõsiasja: Euroopa on libisenud konfliktide ja sõdade suunas mitte siis, kui riigid ja riigijuhid on selgelt väljendanud oma eelistusi, vaid siis, kui nad oma eelistusi selgelt väljendanud ei ole. Me loodame, et Saksamaa võtab enda peale algatuse selgitada igaühele, et Euroopa tervikuna ei saa nautida julgeolekut, kui üks osa Euroopast on ohustatud.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele