Mu daamid ja härrad!

Täna on mu seekordse New Yorgi- ja Washingtoni-visiidi viimane päev. Nelja päeva jooksul on mul koos oma kahe kolleegiga Riiast ja Vilniusest olnud rida kõrgetasemelisi kohtumisi, nende hulgas president Clintoni ja asepresident Gore“iga, minister Perryga, paljude juhtivate Senati ja Esindajatekoja liikmetega, rääkimata ajakirjanikest ja siinse piirkonna vaatlejaist, näiteks teiegagi.
Küllap teid huvitab, millest me neil kohtumistel rääkisime. Ma siis ütlen: julgeolekust, julgeolekust ja veel kord julgeolekust. Eesti presidendi ametis olles pean ma kindlustama, et mu rahvas võiks elada ja edeneda turvalistes tingimustes. Sellepärast on mõistetav, et siin Washingtonis peetavatel kõnelustel on üks mu esmatähtsaid ülesandeid arutada, kuidas saab suurendada Balti riikide julgeolekut, sealjuures mööndavasti õige keerulises rahvusvahelise areeni lõigus.
Kui me siinsete kõneluste leitmotiiviks on olnud julgeolek, siis selle sümboliks on NATO. Eesti hoiak NATO laienemise suhtes on väga pragmaatiline. Kuigi me tahaksime kord NATO täisliikmeks saada, on meile teada, et see ei sünni täna, homme ega isegi mitte tuleval nädalal. Me usume ka, et teod räägivad selgemat keelt kui sõnad, ja seepärast keskendume NATO liikmeks saamise trummi tagumise asemel oma aktiivsuse suurendamisele NATO Koostöönõukogus, Rahupartnerluses ja mitmel muul teel, millega me säilitame oma seotuse NATOga, kaasa arvatud omapoolne abi IFORile [rahvusvahelistele jõududele Bosnias].
Ometi leian ma tihti, et mul on tarvis korrata seda, mis meie meelest on täiesti selge, kuid paljudele ilmselt ei ole selge. Tahaksin täna hommikul oma lühikeses sõnavõtus avaldada seoses NATO laienemisega arvamust neljas punktis.
Esiteks räägitakse sageli, et NATO ei saa laienedes hõlmata Balti riike, sest need riigid kuuluvad iidsesse Vene mõjutsooni. Sõbrad, miski pole tõest kaugemal kui see. Tunnen isiklikult suurt huvi kultuuriantropoloogia vastu ja olen aastaid teinud filme soome-ugri rahvastest ääretul Euraasia mandril. See huvi kujunes mul siis, kui mind lapsena Siberisse küüditati. Võin teile kinnitada, et eestlased on oma nurgas Läänemere kaldal elanud juba 5 000 aastat.
Pealegi on praegu kahekümnenda sajandi lõpp. Kui ma mitte sügavalt ei eksi, siis kõnelda mõjusfääridest, ajaloolistest territooriumidest ja muust säärasest on vähemalt anakronistlik, kui mitte just ka poliitiliselt ebaõige.
Teiseks: sageli räägitakse, et NATO ei saa laieneda Balti riikidesse, sest Balti riigid ei ole kaitstavad. Siingi on tegemist sogase mõtlemise juhtumiga. Lubage küsida, kas Berliin oli Külma sõja ajal kaitstav? Kindlasti mitte. Aga kuna Lääne liitlased Ühendriikide juhtimisel võtsid endale poliitilise kohustuse säilitada Berliini kui jagatud Saksamaa pealinna terviklikkus, leiti ja eraldati selle staatuse säilitamiseks vajalik raha ja energia.
Väidaksin, et meile on praegu Baltimaades vaja samasugust juhtimist ja kohusetundlikku lähenemist, kui Külma sõja ajal sai osaks Berliinile. Seda sellepärast, et Baltimaad ongi just 1990ndate aastate Berliin: nii nagu Berliin oli selleks mänguväljakuks, kus klaariti Ida ja Lääne põrkuvate huvidega suhteid, nii on ka Baltimaad selleks miinisütikuks, millest sõltub terve maailmajao julgeolek ja kaudselt ka teisel pool Atlandit oleva oma.
Kolmas punkt puudutab demograafiat. Sageli räägitakse, et NATO ei saa laieneda Baltimaadesse, sest seal elab liiga palju venelasi. Siin kohtame taas anakronistlikku mõtteviisi. Kõigepealt pole enam olemas niisugust fossiili nagu rahvusriik. Me kõik elame paljurahvuselistes ühiskondades, Eesti kaasa arvatud. Nõukogude võimu ajal toodi keskuses organiseeritud venestamiskampaania korras Eestisse sadu tuhandeid venelasi. Nagu ütles mullu Tallinnas käies asepresident Al Gore, on Eesti mittepõlisrahvaste edukas integreerimises ühiskonda teistele riikidele eeskujuks.
Veel enamgi, tahaksin teile kinnitada, et see argument on olemuselt rassistlik. Kas on keegi kunagi väitnud, et Saksamaa ei tohiks kuuluda NATOsse, kuna seal elab liiga palju türklasi? Või mida arvata Suurbritannia pakistanlastest? Ühe või teise riigi rahvuslik koosseis ei tohiks kuidagi mõjustada selle riigi ülesannet kindlustada julgeolek kõigile oma elanikele sõltumata rassist, nahavärvist, usutunnistusest või sellest, mis keelt laps juhtumisi kodus hommikusöögilauas rääkima õppis.
Mu neljas ning viimane punkt puudutab semantikat. Me räägime sageli NATO laienemisest või paisumisest, nagu kujutaks see liit endast mingit eksootilist ja Venemaa juhtkonna arvates kuidagi nakkusohtlikku amööbi. Ma juhiksin tähelepanu sellele, et NATOsse ei astuta, sinna palutakse liikmeks. Erinevalt Groucho Marxist arvan ma, et see on klubi, kuhu mina küll tahaksin astuda, kuigi klubil on kõhklusi minu riigi liikmeksvõtmise suhtes.
Lisaks me unustame, et NATO ei saa kasvada üleöö. See on kuueteistkümne liikmesriigiga liit, kus igaühe parlament peab Washingtoni lepingu mistahes uue ümberkohenduse ratifitseerima. Sellepärast me ei olegi nelja viimase päeva jooksul mitte ainult valitsusjuhtidega rääkinud, vaid oleme märkimisväärse osa ajast olnud ka Kapitooliumi künkal.
Seda küsimust ei otsusta mitte ainult valitsused, lõppude lõpuks peavad asja otsustama rahva poolt valitud parlamendid. Üldsussuhted on keeruline värk, aga presidendina pean ma sellega tegelema, kuna on vaja tagada, et demokraatia püsiks Eestis väljaspool ohtu.
Tänan teid väga.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele