Armsad kaasmaalased!

Jälle kord on Emadepäev meid kokku toonud siia "Estonia" saali, või ka koduse raadio või televiisori äärde.

Kallid emad, Eesti Vabariik kummardub sügavalt teie ees.
Ema on meie elu telg.

Ema on läbi aegade edasi kandnud elu, koondanud perekonda ja rahvast, voolinud meie hinge, kinkinud meile oma keele, mida enamus maailma nimetabki emakeeleks.

Iga päev peaks olema emadepäev. Ja neis perekondades, kes läbi aja katsumuste on säilitanud oma kokkukuuluvuse ja moraalse tugevuse, see nii ongi. Kahjuks mitte igas perekonnas.

Ma ei heida seda neile ette. Peame äratama iseendas ja oma sõprades kaastunnet nende perede vastu, kes venestamise pimedatel aastatel andsid järele võõra eluviisi rängale survele, kuhu imbus joomarlus, kus lõdvenesid perekonnasidemed, kus elu põlised väärtused hakkasid kahvatuma või kustusid hoopis.

Emadepäev on puhaste tunnete, tänu ja armastuse päev.

Tal on palju ühist Jõuludega. Tõsi, Jõulusid oleme Eestis pühitsenud oma kolm või neli tuhat aastat, Emadepäeva pühitseme tänavu 74. korda. Aga mõlemad on lihtsad perepühad. Rahvus saab alguse perest. Eks seepärast olidki nii Jõulud kui Emadepäev veel hiljaaegu keelu all. Ja just seetõttu oli eriti liigutav, et Emadepäeval ja Jõuludel kumasid ühtviisi meie kalmistud küünlatulest: see oli kõige lihtsam viis avaldada armastust ja hoida aegade sidet.

Ilma ilukõnedeta.
Ilma viinapudelita.
Lihtsalt, vaikselt ja hellalt.

Emadepäeva pühad tunded on sarnased kõigis maades, kõigis kultuurides, kõigis keeltes. Ometi on Eestis kaks eripära, mida tahaksin tänasel seitsmekümne neljandal Emadepäeval eriti rõhutada.

Esiteks: peale üldinimliku, mis ühendab kõigi rahvaste lapsi ema ümber, langes Eesti emale eriline vastutus ja eriline roll. Enam kui kusagil mujal oli Eesti ema, Eesti memm meie suurima väärtuse, Eesti keele hoidja. Puhta, selge, heliseva mõttega emakeele hoidja ja malbe, aga järeleandmatu kaitsja keelesolkijate vastu. Mõelgem meie määratule rahvaluulele, mis ei pleekinud paberil, vaid elas ema elavas mälus, elavas suhtlemises lastega, perega, naabritega. Ei ole põrmugi juhus, et üleminekul suuliselt loomingult kirjalikule tõusis Eestis ebatavaliselt jõuliselt esile naisluuletajate roll. See on täiesti erandlik. Meie esimesed "isamaalikud laulud", nagu vanasti öeldi, olid ju rahvusliku kokkukuuluvustunde manifestid, ühtviisi armastusest kantud unistused kui ka poliitilised programmid, ja nad sündisid Eesti ema südamest. Vahest ehk seetõttu, et ema armastus tajub tundlikumalt oma perekonda, oma laste eneseteostamise võimalusi ja ka eneseteostamist varitsevaid ohtusid.

Teiseks tahaksin tänasel hommikul meelde tuletada, et Emadepäev oli algusest peale lahutamatu karskusliikumisest. Karskusliikumine Emadepäeva toetusel ei olnud kampaania, mida saatis trummipõrin. See oli vaikne vastasseis, vaikne, aga niisama järeleandmatu nagu ema nõudlikkus ja ema armastus. Ma arvan, et on saabunud aeg sellest täna ja siin ja edaspidi kõnelda niisama nõudlikult ja niisama järeleandmatult. Mind häirib ja solvab, et Eesti riigi taastamisel kõlab solgitud emakeel ja puhtalt kõlab üksnes kokkulöödavate pokaalide helin. Palun, armsad kaasmaalased, valage vähemasti minule viina asemel vett. Ma ei kutsu emadepäeval üles sallimatule karskusliikumisele. Kutsun üles sallimatusele laaberdamise vastu, mis on Eesti emale, Eesti perele ja Eesti rahvale olnud üdini võõras. See on meie hingelise enesepuhastamise üks võimalusi. Ärgem öelgem "proosit" või "terviseks" ja "head isu". Öelgem "jõudu tööle" ja "jätku leivale", nagu õpetas oma ema hellalt armastav luuletaja Juhan Viiding.

Kallid kaasmaalased!

Nõrk on see perekond, kes emale kingib lilli ainult üks kord aastas.

Nõrk on ka rahvas, kes oma riigile pühendab üksi lillelisi kõnesid, kinkimata ohvrimeelsust, kohusetunnet ja ennekõike armastust.

Me kõik oleme teie lapsed, kallid Eesti emad.
Head emadepäeva teile, mu kallid emad, emadepäeva armastust sinule, kallis isamaa!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele