Lugupeetud Rektor,
mu daamid ja härrad!

Igale Tartu Ülikooli kasvandikule on jällenägemine ülikooliga sama, mis jällenägemine noorusega. Niisiis olen õnnelik, aga mõistan hinnata ka seda au, mida olete ilmutanud Eesti Vabariigile, pakkudes riigipeale aula kõnetooli.

Kõnetool, tõsi küll, asub vääras paigas. Kui ma aastal 1948 esimest korda aulasse astusin, valitses ülikoolis veel kummalisel kombel Lääne-Euroopa protokoll, rektor presideeris kõige kõrgemal istmel kõneleja kohal ja toolid ümbritsesid teda poolkaares.

Enne president Pätsi riigipööret oli sarnaselt kujundatud ka Eesti parlament: parlamendiliikmed istusid poolkaares, vasakpoolsed vasakul ja parempoolsed paremal ning, mis kõige olulisem, põrand oli üksnes parlamendiliikmete päralt. Ajakirjanikud ja rahvas võisid vabalt rõdule pääseda. Mind on alati liigutanud vanade parlamentide lihtne ja sakraalne lause: "You have the floor" - "Põrand on teie päralt." Parlamendi põrand on eksterritoriaalne, seal ei ole sagimist, sinna pääseb üksnes rahva mandaadiga ja juhataja loal. Kirikus vastab parlamendi põrandale altar. Vastab ka selles mõttes, et nii parlamendi põrandalt kui altarilt peetakse kahekõne, esimesel juhul rahvaga, teisel juhul Jumalaga. See meenus eile, kui ma neid sõnu paberile seadsin, eeskätt seetõttu, et nii seisuslikku Vana-Liivimaad ja kui ka Tartu Ülikooli, mille nimetus möödunud sajandil oli Landesuniversität Dorpat, on mõlemaid nimetatud vabariikideks. Ja nende sõnadega, poolkaares, lähenen tänase ettekande ühele teemale. Tahaksin Teilt, lugupeetavad õpetatud Vabariigi kodanikud, kuulda, kuidas kavatsete selle maa keelde tõlkida riigiõiguslikult erandliku termini Landesuniversität. Mul ei ole kiiret, Eestil ei ole kiiret, aga ka mitte ülearu palju aega. Kas Land on riik? Sel juhul eksivad need vene parlamendisaadikud, kes peavad meie Isamaad põliseks Vene valduseks, kubermanguks teiste Vene kubermangude hulgas. Või on Land siinsete kõrgemate seisuste eufemistlik maskeering, mille taga ei olnud riigiõiguslikku sisu, mille taha peitis ennast kubermang? See tõotab mõnusat edasitukkumist seitsmesaja-aastases või ka seitsme tuhande aastases orjaöös, annab meile ettekäände naabrite masohhistlikuks kirumiseks, kui tekk ehk vaip, nagu vanasti öeldi, on liiga lühike ja varbad jäävad välja.

Teisisõnu: kas meie kodumaal - siis Peipsi rannalt Läänemere kaldani - on ruumi kahele teineteist välistavale ajaloole? Kas riigil võib olla kaks palet nagu Jaanusel? Siiamaani on see nii olnud ja andnud meile ohtliku vabaduse kirjutada saavutused enda arvele ja kaotused oma naabrite või võõraste arvele. See, mu daamid ja härrad, käib nii lähimineviku kui oleviku kohta. "Kui sõda peaks puhkema, siis vaenuleegid ei haara Baltimaid," järeldas "Postimehe" vastutav toimetaja Arno Raag 1939. aasta 24. augusti ilusal lõikusekuu hommikul, kui ta sai teada Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamisest Moskvas ("Kõuepilvede saatel", lk 240). See on aus, aga oma naiivsuselt vapustav lause. Ta osutab, et isegi olukorras, kus "Werneri" kohvikus või Toomemäe ajakirjandussaalis olid Euroopa olulisemad ajalehed päevase hilinemisega saadaval, puudus ometi oskus ja tahe neist järeldusi teha. Veel enamgi: vaba ajakirjanduse järeldusi omaks võtta. Puudus poliitiline kultuur tajuda riigi asendit ajas ja ruumis. Olen olnud, nagu teate, ajaloohuviline, ja seepärast on mul eelsoodumus vahest ajaloo rolli üle tähtsustada. Samas olen veendunud, et turvalist tulevikku saab Eestile tagada üksnes kogu meie ajalookogemus. Ühel riigil ei saa olla kahte ajalugu, mis seisavad seljad vastamisi. Kultuur toodab julgeolekut. Poliitiline kultuur peab otsekui laevasillas suutma igal hetkel täpselt määrata riigi asendit ajas ja ruumis. Mõlemad koordinaadid on definitsioonilt lakkamatus muutumises, ja niisama tundlikult peab sellele muutumisele reageerima Eesti dialoog ümbritseva maailmaga, kui tahame, et Eesti laev püsiks Eesti kursil ka külgetuules või tormis.

Niisiis väidan, et kultuur toodab julgeolekut. Lubatagu peatuda kolmel teesil.
1. Esiteks, tahan kirjeldada, mida ma mõistan kultuuri all.
2. Teiseks vastata küsimusele, miks me säilisime.
3. Kolmandaks visandada tingimusi Euroopa säilimiseks.

Inimene on ühiskondlik loom.

Inimese bioloogiline sünd, nagu hästi teada, ei tee temast veel inimest. Vastsündinu on vaid inimese võimalus. Ta sünnib inimeseks, sünnib selleks aegamööda, ja nüüd juba ise oma sünnivalusid tundes, ainult siis kui teda ümbritseb kultuurikeskkond. Inimene on eluslooduses nii noor ja samas nii äsjane, kevadine nähtus, et ta vajab emaihu jätkuks kultuuri. Ainult kultuurikeskkonnas omandab sotsiaalne loode kõne- ja mõtlemisvõime, kujuneb loojaks, kes suudab otsuseid langetada ja valikuid teha, mõelda mõtteid, mida enne teda veel iial pole mõeldud, sõnastada mõttekaid lauseid ja lausejärjendeid, mida veel keegi pole sõnastanud, õpib tegema asju, mida enne teda pole iial tehtud. Ühesõnaga, inimlaps kujuneb inimeseks ainult kultuuri sees. Inimene ei ela väljaspool kultuuri ega kultuur väljaspool inimest. Meil pole kahjuks aega katseliset kontrollida, kas ahv, kes läbi igaviku arvuti taga istub, toksib muu hulgas välja ka Shakespeare“i kogutud teosed. Ma oletan, et kui igavik oleks ka kaks korda pikem, ei tuleks ta sellega toime. Kultuur on niisiis inimese kaitsja, ja kui inimene tahab inimeseks jääda, peab tema omakorda olema ka kultuuri kaitsja. Inimene ongi kultuur ja järelikult kultuuris surematu.

Vahemärkuseks. Kui ma neid ridu eile hommikul kirjutasin, et ainult sotsiaalses keskkonnas omandab tulevane inimene kõne- ja mõtlemisvõime, peatus sulg, et sõnajärjestust parandada. Mulle tundus hetkeks, et kõne- ja mõtlemisvõime asemel oleks vastupidine sõnajärjestus õigem, nimelt: mõtlemis- ja kõnevõime. Kuid jätsin sõnajärjestuse parandamata. See on meile kõigile tuttav muna ja kana probleem. Peame leppime sellega, et teatud tingimustel ei saa kausaalseid seoseid välja prepareerida nagu anatoomikumi laual. Lähen muna ja kana näite juurest palju veenvama lausepaari juurde, nimelt: Kas Inimene on endale jumala kasvatanud? Või on Jumal endale inimese kasvatanud? Me ei kavatse eales neile kahele küsimusele otsida ühte vastust. Siin on mõeldav ainult üks järeldus: need kaks küsimust ei esine lahus, vaid omandavad mõtte ainult oma lahutamatuses. Ja siis ei kõla see mõte põrmugi banaalselt, vähemasti minule.

Niisiis, inimene ongi kultuur ja järelikult kultuuris surematu. Meis elavad kõik eelnevate põlvkondade sosinad Aafrika ürgmetsadeni välja.

Ja nii olengi kultuurist ja inimesest alustades ürgmetsa välja jõudnud. Inimene sünnib sootsiumis, aga sootsium omakorda sündis ikkagi looduskeskkonnas, elab looduskeskkonnas ja kaob kord koos sellega. Sootsium on olemas looduse sees, mitte vastupidi, ehkki mõne hiidlinna elanikul võib kuskil haljal skvääril tuvikesi söötes petlik vastupidine kujutelm tekkida.

Et see nii on, siis kehtivad inimühiskonnas needsamad üldised seaduspärasused, mis eluslooduses. Eluslooduse tasakaal sõltub tema liigirikkusest, inimühiskonna tasakaal ja arenguperspektiiv tema kultuurilisest mitmekesisusest, sotsiaalsest liigirikkusest.

Lubatagu mulle uus kõrvalpõige. Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin Läänemere avastamisest raamatu "Hõbevalge", kus oli muuhulgas juttu esimesest geograafilisest sõnastikust. Selle koostas Al-Bakri, Andaluusiast, kui õigesti mäletan, aga siin tahan Al-Bakrit mainida üksnes seoses loovusega: tema leiutas oma sõnastiku tarvis alfabeetilise järjestuse. Ka see kuulub nende liiga lihtsateasjade hulka, nii lihtsate, et me enamasti arvame selle tekkinud olevat iseenesest. Kuid Al-Bakri osutab, et see nii ei olnud; veel enam, ta osutab, et alfabeetiline järjestus on olnud otseses seoses araabia paindliku kümnendsüsteemi ja islamimaailma paindliku mõtteviisi jõudmisega Euroopasse. Lubage, et ma teda tsiteerin: "Tähtede järjestus (...) on alif, ba, ta, sa järjestus ja nii edasi kuni viimase 28. täheni. Peatükke on raamatus kokku 784: täpselt nii palju nagu saadakse 28 korrutamisel samasuguse arvuga." Autor piirdus märksõnade kahe esimese tähega ja nende kombinatsioonide summaga. Võimalik, et tema terane mõte puudutas hetkeks küsimust, kui suur oleks 28 tähemärgi puhul kõigi kombinatsioonide, variatsioonide ja permutatsioonide kogusumma: küllalt suur, et mahutada kõiki maailmas kõneldavaid keeli kõigil maailmale antud aegadel. Peapööritus, mis teda tabas, on tuttav teadlastele, kes kümme sajandit hiljem asuvad koostama arvutite metakeelt. Täna, kakskümmend aastat pärast tolle raamatu kirjutamist oleksin nimetanud Interneti ja World Wide Web“i metakeelt. Tegelikult tahaksin Al-Bakri suunas kummarduda ja defineerida loovust, kreativiteeti: inimene toodab teksti, mida keegi ei ole varem loonud; inimene kujundab lauseid, mida keegi ei ole varem kujundanud; lõplikust arvust lihtsignaalidest - Al-Bakri puhul oli neid 28 - suudab inimene koostada lõpmatu arvu liitsignaale. Loomade keel seevastu koosneb sõnadest. Neil ei ole lauseid, veel vähem tekste.

Ja veel kord ajaloost. Mäletan, et ülikoolipäevil. kui ajalugu suruti aasta-aastalt ikka enam nõukogude pseudoteaduse Prokrustese sängi, tabasin ennast äkki mõttlet, et Tartu Ülikool peaks eesti ajalugu sootuks teisiti õpetama, kui ajalugu õpetatakse Oxfordis või Sorbonne'is. Muide, mõlemad ülikoolid olid Tallinna Dominikaanlaste kloostrikooli järjeks ja kuuluvad niiviisi Eesti kõrgkoolide ajalukku, - tingimusel, et Eestis hakkab kahe ajaloo asemel valitsema üks. Kuid küsimus, mis mind painas, oli väga lihtne. Kultuuri ei saa hierarhilisse ritta panna nagu olümpiavõitjaid, sest kultuuri väärtuseks on erisus ehk moodsa sõnaga identiteet. Eesti kultuuri üheks erisuseks on kirjutatud tekstide vähesus ja suulise traditsiooni rikkus. Eesti ajalugu vajab lisaks tavalistele tööriistadele ka niisuguseid, mida Euroopa ajalooteaduses ei kasutata. Keeleajalugu, kohanimed ja rahvaluule kuuluvad vaieldamatult meie ajalooallikate hulka, kuid vajavad filoloogiast erinevat lähenemist. Selgitaksin seda järgmise näite varal. Mis väärtus on rahvaluulel ajaloolase jaoks? Brutaalne vastus kõlaks: tal pole mitte mingisuguset väärtust. Peale selle, et ta on inimesel asendanud aspiriini, vältinud näljahädasid ja aidanud koolitada lapsi. See on teinud rahvaluule möödapääsmatuks. Ta on nii oluline elu eeldus, et ta pidi muutuma kauniks. Aga tema esteetiline väärtus on ikkagi sekundaarne. Primaarne on see, et ta ümbritses inimese elukilbiga, mida meil on õigus ja kohustus samastada Jumalaga või, kui soovite, elu võimalusega.

Tagasi põhiteema juurde.

Kultuurilise mitmekesisuse ja sotsiaalse liigirikkuse järeldusele jõudis teiste hulgas juba peaaegu poolteise sajandi eest John Stuart Mill (vt. tema teost "On Liberty", 1859), kes on Euroopa kui maailma kultuurimootori tõhusust ja töökindlust nimelt selle väikese poolsaare keelelise ja kultuurilise liigirikkusega väga veenvalt põhjendanud. Nüüd lõpuks hakkab tema kodukontinent Euroopa seda ajast ette jõudnud mõtet vähehaaval omaks võtma. Ehkki mitte veel kuigi üldiselt, ehkki mitte veel piisava arusaamisega, ja sageli ka juba liiga hilja. Üks meie aja imelikumaid paradokse ongi see, et kuigi maailma kultuuriline ja keeleline mitmekesisus kahaneb kiiremini kui looduslik liigirikkus, tajuvad loodusteadlased, lihtsalt loodussõbrad, koguni poliitikud looduslikku tasakaalu ähvardavaid ohte märksa paremini. Sotsiaalne ja poliitiline liigiegoism aga pimestab ikka veel terveid rahvaid, suuri ja koguni keskmisi ja isegi kaunis väikseid, eriti siis, kui leidub mõni veel väiksem, kelle suhtes sellele egoismile voli anda.

Ja ohvreid leidub - esialgu veel päris suurel hulgal. Maailmas on umbes 5000 väikerahvast ja väikekultuuri. Nende arv kahaneb ühe võrra nädalas. Tõdegem seda rahulikult ja kainelt, teaduslikult, kui soovite, eetilisi argumente appi võtmata. Kuigi nendelgi on kaalu. Arutledes ratsionaalselt - millesse võime siis loota, kui tahame pidurdada inimkultuuri sulandumist ühevärviliseks maitsetuks püreeks?

Toon esile mõned natuke julgustavad asjaolud.

Esiteks: asjade üldises arengus on peale kahetsusväärsete ka soodsamaid tendentse. Näiteks ÜRO, arvatagu temast mis tahes, on juba tükk aega laienenud ja saab tulevikus veelgi laieneda üksnes väikeriikide arvel. Ja meie oma kontinendil saavad ju ka EL ja EN, muudest rääkimata, edaspidi laieneda üksnes keskmiste ja väikeriikide arvel, kellele väikeriikide toetamine on või vähemalt peaks olema loomu poolest südamelähedasem. Jõudude ühendamine ohustatud identiteedi säilitamise nimel on vajalik ja võimalik. Nii kalambuurselt kui see ka kõlab - kui tahame ka edaspidi muudest erineda, saame erineda vaid üheskoos.

Teiseks: kultuurilise identiteedi säilitamine on vähemalt demokraatlikes riikides mitte ainult rahvuslik ja keeleline, vaid ka regionaalpoliitiline probleem. Suurriikide eripalgelistel regioonidel ja oma kultuurilise identiteedi pärast muretsevatel väikeriikidel on kokkulangevaid huvisid, mis samuti lubavad kasulikke koostöösidemeid sõlmida.

Kolmandaks: just praegu meie silma all kulgev teaberevolutsioon ei pruugi olla ainult veel üks uus identiteedi oht, vaid ka hüve ja kilp kõikehõlmava samastumise vastu. See revolutsioon ju ei toimu mitte üksnes meie silmade all, vaid toimub ka meie enda otsesel osalemisel. Osalegem selles siis targalt, kui vaja ka Eesti kavalusega. Gutenbergi trükipress küllap aitas omal ajal nii mõnegi omapärase kultuuriavalduse kustumisele kaasa, aga kindlalt päästis kadumisest veel palju rohkem teisi. Eestlased ja soomlased võivad siin tingimata korraks oma kultuuriloole tagasi vaadata ja tänapäevaga paralleele leida. Mis oleks meist saanud, kui trükisõna poleks kommunikatsioonivõimalust meie maades ajas ja ruumis äkki nii imeliselt tuhandekordistanud? Kõike kahjulikku ja nõmedat ei saa plahvatuslikult paisuvast informatsioonivoost muidugi radikaalselt välja filtreerida. Sellest pahest ei päästa meid ei diktatuur, ei demokraatia. Või nagu Winston Churchill kord nukralt tõdes: "Kus on sõnavabadus, seal räägitakse paratamatult väga palju lollusi." Ühetaolise ja uputava infomüra vastu vaevalt et saab võidelda rumaluse ärakuulamise abil, vaid ikka ainult kasuliku teabe mõistliku rohkendamise kaudu

Kuidas seda teha?

Jäägu küsimus akadeemilise pere otsustada.

2.

Teine küsimus.

Miks me säilisime?

Läänemere soomlased, nende hulgas ka eestlased on astunud kirjutatud ajalukku möödunud aastatuhande vahetusel. Pean silmas muuromlasi, merjalasi, vepslasi, isureid, vadjalasi, soomlasi ja eestlasi, aga miks ka mitte keelesugulasi kaugemalt. Esimestena jõudsid oma tähestikuni sürjakomid. Esimestena rajasid oma linnakultuuri vepslased. Aldjeijuborg Laadoga ja Neeva kaldal tõusis tähelepanuväärseks rahvusvaheliseks kaubalinnaks. Ometi on suurem osa sellest populatsioonist kadunud. Akadeemik Sjögren avastas viimased vepsa külad Peterburi külje all 1821, ligi kümme sajandit pärast selle rahva kadumist kirjutatud ajaloost. Millega seletada, et eestlaste saatus kujunes erinevaks? Et üks populatsioon kaob, teine säilib?

Vastus ei ole mõistagi mitte eestlaste müstilises elujõus. Ammugi mitte eestlaste suuremas arvukuses või suuremas üksmeeles. Vastuseks võiks olla eesti kultuuri kontinuitiivsus, aga seegi lause on pigem küsimus kui vastus, sest: mis tagas eesti kultuuri järjekestvuse olukorras, kus eestlastel puudus oma rahvusriik?

Ka niisugune küsimuse asetus ei ole korrektne, sest rahvustest võime õigupoolest kõnelda alles Martin Lutheri usupuhastuse järgsel ajal ja rahvusriikidest Esimese maailmasõja järgsel ajal. Kaitsev vihmavari kui kasutada NATO - kujundit - mis meid kaitses, oli Eesti sulandumine Lääne-Euroopa õigussüsteemi, Eesti kujunemine õigusriigiks või, kui soovite suuremat täpsust, kindlapiiriliseks õigusprovintsiks. Nimetan punktiirjoonena sõlmpunkte, mis seda väidet illustreerivad. Muinasõiguse ja kontinentaalse õiguse sulandumist võime näha juba esimestes välislepingutes. Rooma Püha Tooliga 13. sajandil sõlmitud seitse välislepingut on meile ühtviisi tähtsad nii kultuuriloos kui riigi ja õiguse ajaloos, sest Rooma tunnustas Eestit kui riigiõiguse subjekti. Lüübeki õigus sulandus Eesti muinasõigusega, millele Tallinna raedokumendid viitavadki terminiga Ius Estonicum. Oma minevikku käsitledes peame terasemalt silmas pidama, et keskaegses seisuslikus ühiskonnas ei olnud määrav mitte rahvuslik, vaid sotsiaalne alge: sotsiaalse püramiidi tippu tõusnu sattus balti-saksakeelsesse, õigemini alam-saksa-keelsesse keskkonda ja saksastus, ning vastupidi: alamasse seisusesse langenu sattus eestikeelsesse keskkonda ja eestistus. Näete, ma eristan alam-saksa keelt balti-saksa keelest. Sellelgi on oma põhjus: alam-saksa keel võttis endasse nii palju laene ja mõjutusi eesti keelest, et sellest kujunes balti-saksa keel, millele Hupel oskas tähelepanu juhtida juba 18. sajandil. Siit arvatavasti leiame selgituse Helmi Üpruse olulisele ja kahjuks unustatud tõdemusele aastast 1969: "Ei ole ühtki ajaloolist kunstistiili, mille jäljed ei kajastuks eesti rahvakunstis." Ma ei taha õiguslikult järjekestvuselt üle hüpata kultuurilisele järjekestvusele. Tahan üksnes osutada, et Õigusriik, see vihmavari, mis Eesti erikeelseid seisusi kattis samamoodi nagu erikeelseid seisusi Inglismaal või Prantsusmaal, kaitses nii seisuslikke privileege kui koormusi, kujundas Eestist avatud ühiskonna ja süvendas samaaegselt selle ühiskonna identiteeti, nii kultuurilist kui riigiõiguslikku. Ma ei ole kindel, kas need kaks identiteeti on omavahel üldse on eristatavad. Prantslane Leóuzon le Duc, kes Eestit möödunud sajandil külastas ja sellest raamatu kirjutas, nentis aastal 1855 järgmist: "See on ainult aja küsimus, et Eestist saab iseseisev riik." See ei olnud romantiline fraas. Kõrvalseisja oskab näha arenguid, mida protsessis osaleja ei tarvitse tajuda. Ja selle kinnituseks teinegi tsitaat, seekord aastast 1886 Tartut külastanud suurvürst Vladimiri suust: "Võetakse tarvitusele kõik vahendid, et Balti piirimaid meie üldise isamaaga ühendada." Hinnakem, et suurvürsti silmis Eesti ei olnud aastal 1886 veel Venemaaga ühendatud. Tema kurjakuulutav lause on samas suurim tunnustus Eesti õigusriigi ja eesti kultuurilise idenditeedi säilimisele.

Jätan kõrvale seisuslike omavalitsuste arengu demokraatlikult valitud omavalitsusteks, mis etendasid keskset osa Eesti iseseisvuse ettevalmistamisel, väljakuulutamisel ja kaitsel. Väike rahvas valib identiteedi ja enesemääramise teostamiseks oma strateegia, mis erineb suuremate rahvaste strateegiast. Aastal 1908 ilmus Tõnissoni "Postimehes" lause, mis sisaldab programmi kogu käesolevale sajandile: "Rahvas, kes oma elupüüdeid kõlbelisele alusele rajab, edeneb ja kasvab, ka kui ta väike on."

Kuidas sublimeeruvad need kaks ajalugu, mis on tänaseni seisnud seljad vastamisi?

Sellegi küsimuse jätan ma teile, lugupeetav akadeemiline pere, lahendada. Paari päeva eest kõnelesin neist asjust doktor Boris Meissneriga, kelle Idauuringute keskuse asutamist Tartu ülikooli juurde ma kogu südamest toetan. Boris Meissneri vastas sellele küsimusele järgmiselt.

Eesti on alati olnud lahutamatu Lääne-Euroopa osa. Vana-Liivimaa oli konföderatsioonis Rooma-Saksa Riigiga.

Usuvahetusega kaasnenud administratsiooni ja kultuuriasutuste laienemisega algas muinasõiguse sulandumine rooma-germaani õigusega, millest kujunes õiguslik baas ning lähtealus 19. sajandil kodifitseeritud Balti õigusele, iseäranis tsiviilõigusele.

Seisuste ühiskond, mis oli välja kujunenud üleminekul keskajast uusaega Rootsi ja osaliselt Poola krooni all, kindlustas hoolimata oma feodaalsest iseloomust autonoomia kogu elanikkonnale.

Tähtsuselt keskne roll langes usupuhastusele ja selle kaudu evangeelsele luterlikule kirikule. Balti aadelkonna ja evangeelse-luterliku kiriku privileegide tunnustamisega Peeter Esimese poolt Uusikaupunki rahulepingus jäid Eesti ja Liivi ning hiljem ka Kuramaa Vene krooni all autonoomseteks regioonideks. See võimaldas koos koolivõrgu arenemisega, eriti aga Tartu Ülikooli (Landesuniversität Dorpat!) asutamisega eestlastele ennast teostada ja tõusta rahvuseks. Oluline oli seejuures, et säilis ja toimis Balti Maariik (Landesstaat) oma iseseisva õigussüsteemi ja omavalitsusorganitega, mille kaudu teostus poliitiline ja kultuuriline autonoomia. Venestamispoliitika suurenevast survest hoolimata säilitasid kõrgemad seisused õukonnas ja keiserriigis olulisi funktsioone, mida nad hakkasid samm-sammult loovutama alamatele seisustele nagu näiteks Martens Vene välisministeeriumis ja hiljem Jaan Poska.

Niipalju doktor Meissneri hinnangutest.

Nad ei ole mitte nii võõrad Eesti riigiõiguse uurijatele, nagu esimesel pilgul tundub. Professor Jüri Uluots pöördus 1. oktoobril 1933 Eesti omavalitsuse kongressi poole järgmise kokkuvõttega: "...Vaadake, niikaua kui kuskil maal on omavalitsused olemas, olgu veelgi vähemal määral, kui seda oli Eestis, niikaua ei ole vastav maa poliitiliselt olnud surnud, ta on poliitiliselt tegutsenud. Sellelt seisukohalt ei saa ka öelda, nagu oleks Eesti 1917. aastal õhust saabunud...

Ei ole õiguslikku põhimõtet, mis võiks Eestis võistelda omavalitsuse ideega vanuselt, pidevuselt ja kasvatusliselt. Eesti omavalitsus on olnud nurgakiviks, millele praegune aeg tugineb."

Selle visandiga tahtsin selgitada, miks oleme säilinud, hoolimata sellest, et me oma vihmavarju ei ole mitte alati märganud hinnata.

3.

Kolmandaks: Kas Euroopa säilib?

Presidendina on mul üks ülesanne, mis aja survel mõnikord varjutab teisi: mu kohustus on maailmale tõestada, et Euroopa säilib üksnes tingimusel, kui säilib Eesti ja tema Balti sõsarate iseseisvus.

Euroopal ei ole geograafilisi piire. Euroopa ei ole geograafiline mõiste. Euroopa on eeskätt ja vahest ka ainult ühiste õigusväärtuste kogum, mis on olnud eelduseks ühistele vaadetele, demokraatiale, inimõigustele, majandusele ja kultuurile. Eeldused selle ühise substantsi struktureerimiseks Euroopa Liiduks ja NATOks tekkisid bipolaarses maailmas Varssavi pakti survel. Kui Berliini müüris näha bipolaarse maailma kujundit, tuleb Berliini müüri langemises näha tegurit, mis Euroopa maksumaksja silmis on vähendanud huvi nii Euroopa Liidu kui NATO vastu. Tagajärjeks on Euroopa poliitilise juhtkonna manööverdamisvälja ahenemine küsimustes, mis käsitlevad Euroopa Liidu ja NATO laienemist.

Väliselt avaldub see Euroopa poliitilise tahtejõu nõrgenemises ja laienemisstsenaariumi ähmastumises.

Euroopa laienemine ei ole eesmärk omaette. Veel enamgi. Euroopa laienemine ei ole dikteeritud julgeolekukaalutlustest. Ta on dikteeritud raskesti seletatavast tõsiasjast, et ühiskond ei tunne staatilisi seisundeid. Euroopal on ainult kaks valikut: emba-kumba, kas demokraatia saar laieneb või, vastupidi, demokraatia saar hakkab ahenema. Kolmandat võimalust ei ole.

Eesti ajalookogemus kohustab meid siin täiel häälel kaasa rääkima.

Vahel on mu käest küsitud, - ja mitte ainult välismaal, vaid viimasel ajal eriti kodumaal, - miks Eesti on oma eesmärgiks seadnud Euroopa Liidu ja NATO.

Ma ei pea vajalikuks üle korrata seda, mida vene ajakirjandus on viimase poole aasta kestel kirjutanud niinimetatud "Venemaa legitiimsetest õigustest" niinimetatud "lähivälismaale". Ajakirjandus on ajakirjandus. Lubatagu tsiteerida välisminister Andrei Kozõrevi sõnu: "Teatud juhtudel võib meie välismaal elavate kaasmaalaste kaitseks vajalik olla otsese sõjalise jõu kasutamine." Mainides eraldi ära Eestit ja Lätit, süüdistas Kozõrev meid "tahtliku poliitika rakendamises etniliste venelaste väljakihutamiseks".

Mu daamid ja härrad, ma ei tarvitse teile seletada, mis on õige ja mis on vale. Eesti edukas rahvuspoliitika on ainukordne mitte ainult üksi Kesk-Euroopas, vaid Euroopas tervikuna. Minevikus olid rahvusküsimused Eestis tõesti komplitseeritud. Nõukogude okupatsioon viis Eestis poole sajandi jooksul läbi etnilist puhastust, mis väljendus eestlaste tapmises ja küüditamises, teistest rahvustest inimeste massilises ümberasustamises Eestisse ning rahvuskultuuri vägivaldses ümberkujundamises. Selliste traagiliste kaotuste mälestus ei kao üleöö. Aga ükskord ta kaob. Ning nagu iga tragöödia, lõpeb see hingelise puhastumisega. Ma olin kaksteist aastat vana, kui minu perekond ja mind ühes nendega küüditati keset ööd Siberisse. Täna oskan näha nii vangide kui vangivalvurite ühist viletsust. Nemad ei olnud näljas, kuid nad olid pimedad. Meie olime näljas, kuid meie olime nägijad.

Tänases Eestis on lootus igaühel. Eesti seadusandlus on avanud muulastele tee integreerumiseks Eesti ühiskonda. Möödunud kevadel Tallinnas Raekoja platsil kõnet pidades avaldas USA asepresident Al Gore meie rahvuspoliitikale suurt tunnustust sõnadega: "Ajalugu on näidanud, et rahvuslik sõltumatus võib mõnel pool õhutada rahvuslikku šovinismi. Kuid Eesti kodakondsusseaduse õiglane rakendamine ning vene päritolu Eesti kodanike osalemine poliitkas tunnistavad seda, et Eestist on saanud õigusriik, kus valitseb sallivus ning mis on rajatud tänapäevastele kodanikuväärtustele. Siin üles näidatud tolerants teeb Eestist eeskuju kogu ülejäänud maailmale."

Eesti peab väga oluliseks poliitilist dialoogi, mis seostub Euroopa Liidu liikmeksolekuga, ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika tulemeid Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse jaoks. Selles valguses näeme ka NATOt. Mis meisse puutub, siis parim julgeolekugarantii on edukas majandus, kuid selle tagatiseks on omakorda julgeoleku garantiid. Iga Eestisse investeeritud Lääne dollar kindlustab meie julgeolekut. teiste sõnadega, laiendades Euroopa Liitu ja NATOt, laiendame ühtlasi stabiilset Heaolu piirkonda ja see tuleb kasuks meile kõigile, nii Euroopale kui ka Vene Föderatsioonile.

Just julgeolek ongi põhjuseks, miks Euroopa Liidu ja NATO laienemine peaks meie meelest toimuma objektiivsete kriteeriumide alusel ning mitte rühmiti. See oleks ühtviisi kasuks nii Balti riikidele kui ka kogu kontinendi julgeolekule, tugevdades viimast kui tervikut. Ja vastupidi, kui mõni maa võetaks liikmeks vastu ning teine suunataks ooteruumi, siis tekiks ja tervaduks just see olukord, mida me püüame vältida - tekiks julgeolekupoliitiliselt ebamäärane hall tühjus Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel, kus nii mõnegi poliitiku meelest kehtib ikka veel põhimõte "kes ees, see mees".

Halli tsooni nimetamine toob mind Tallinn-Washington-Brüssel-Moskva Strateegilise nelinurga viimase tipu Moskva juurde. Nagu teate, toimus meie suhetes Moskvaga otsustav pööre paremusele 1994. aasta 31. augustil, kui Eesti pinnalt lahkusid viimased okupatsiooniväed. Kolm kuud hiljem algas kahetsusväärne sõda Tšetšeenias. Sellest moraalsest dilemmast hoolimata oleme püüdnud ära kasutada ajaloolist võimalust suhete parandamiseks oma suure naabriga, vähendades retoorikat ning tegutsedes suhete normaliseerimise nimel. Kuid selline poliitika kannab vilja ainult siis, kui ta on mõlemapoolne.

Eesti püüab leida lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele suhetes Venemaaga. Meil ei ole Venemaale territoriaalseid pretensioone, kuid samas nõuab rahvusvahelisele õigusele tugineva piirilepingu sõlmimine poliitilist head tahet ka teiselt poolelt.

Daamid ja härrad, lisaks eespool kirjeldatud Strateegilisele nelinurgale tunneme veel ühte nelinurkset strateegilist kujundit. See on aken. Täpsemalt öeldes, võimaluste aken. Peame selle akna paokile lükkama ja kinnistama Berliini müüri varisemisele järgnenud saavutused nii, et sellel mandril ei tuleks enam kunagi lõdiseda külmade tuulte käes.

Sellest võimalusest möödavaatamine tähendaks kohustuste täitmata jätmist ning sõnaõiguse kaotamist. Tahaksin selles seoses meelde tuletada "The Wall Street Journalis" avaldatud juhtivate poliitikute avalikku kirja: "Isegi kui vallutataks kogu Bosnia, nagu see juhtus 1990. a. Kuwaitis, ka siis on äärmiselt oluline, et demokraatlikud riigid niisama selgesti nagu Kuwaiti puhul ütleksid, et vägivaldsed piiride muutumised ning etniline puhastus ei lähe läbi. Kui Lääs seda selgelt ei ütle /.../, jätab ta enda ilma igasugusest võimalusest maha suruda suurrahvuslaste tõsiseks muutuvaid ähvardusi endises Nõukogude Liidus ja mujal."

Tänapäeva maailma klassikalist demokraatiat varitseb hädaoht, et ta muutub iseenese vastandiks. Tänapäeva maailm tungib CNN, ABC ja kõikvõimalike muude kanalite kaudu igaühe magamistuppa, elutuppa ja kööki ning loob illusiooni, et igaüks on selles tegelikkuses osaline. Kuid televisioon ei anna inimesele mingeid võimalusi probleemide lahendamisel kaasa lüüa. Probleemidki on juba ammu sellised, mis väljuvad ühe elektoraadi raamest. Globaalsed probleemid vajavad lahendusteks 20, 30, 50 aastat. Kuid valija valib oma esindajaks eeskätt inimese, kes kindlustaks tema perele uue auto. Selles seisneb Läänemaailma demokraatia kriis. Pole olemas mehhanismi, mis paneks inimesed muretsema oma laste tuleviku pärast.

Ka tänapäeva maailmast pole kadunud agressiooni oht. Eelajaloost alates on agressioon olnud ühe populatsiooni, ühe hõimu, ühe rahva püüd omandada lisaenergiat kellegi teise arvel. See on ekstensiivne poliitika intensiivse asemel. Ekstensiivne poliitika on Nõukogude impeeriumi jäänukina Venemaal endiselt säilinud, ja mitte ainult seal. Demokraatia laiema leviku asemel ähvardab maailma uus ühiskondliku produkti ümberjaotamine, seekord tuumaväljapressimise abil.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli Läänele ootamatu. Mitte Eestile, mitte Lätile, mitte Leedule, vast ka mitte Ukrainale, aga see on juba omaette teema. Ohtlik on see, kui Nõukogude Liidu nime kadumisega automaatselt seostatakse käsumajanduse, teisisõnu ekstensiivse majanduse, teisisõnu agressioonikolde kadumist. Nelja aasta eest oleksid Nõukogude Liidu rahvad vast tänulikult asunud vabaturumajanduse teele, mis läbi raskuste oleks toonud nad demokraatiani. Sest vabaturumajandus polegi muud kui inimese õigus ja kohustus vastu võtta vabu otsuseid, mis ongi demokraatia eeldus.

Minu harvadel pessimistlikel hetkedel tundub mulle, et need neli aastat on fataalselt kadunud. Usun ometi, et see nii ei ole. Ka praegu ja tulevikus püsib alati võimalus valida raske demokraatliku arengu tee ning kiiret, aga illusoorset tulu tõotava agressiivse käsumajanduse tee vahel. Selle valiku hõlbustamiseks Vene Föderatsiooni rahvastele tuleb aga mõista moraalset vastutust, mis meil lasub ja ta lasub ka siin ülikooli saalis. Nelja aasta pärast on Venemaa rahvastel veelgi raskem valikut teha kui täna.

Võib-olla on liiga hilja küsida, kas II maailmasõda võib korduda. Mulle tundub, et oleme liigutava üksmeelega jätnud märkamata III maailmasõja. See puhkes kui Nõukogude väed erilise põhjuseta tungisid augustis 1945 Mandzhuuriasse, millele järgnesid kommunistlikud riigipöörded ja sõjad Koreas, Vietnamis, Indoneesias, Araabia poolsaarel, Aafrikas, Nikaraaguas. Kui see ei ole maailmasõda, mis siis on maailmasõda? Meie, eurooplased ei ole III maailmasõda märganud oma eurotsentrismi tõttu. Me märkame ainult neid sõdu, mis purustavad Coventry või Kölni või Kiievi katedraaale. Me ei mõista, et varem või hiljem maksab meile endile kätte see pealiskaudsus, millega Ruanda miljon ohvrit on lükatud meie teadvuse kaugemasse soppi. Tänase päevani kestab maailmas sõdade katkematu ahel, mille ohvreid keegi ei ole vaevaks võtnud kokku lugeda. Ühel või teisel viisil on põhjuseks alati olnud majandusprodukti vägivaldne ümberjagamine.

Me ei ole ära tundnud III maailmasõda. Kas oleme kindlad, et tunneme ära IV maailmasõja? Selle vormid võivad olla nii erinevad, et nad toidavad küll rasvaste pealkirjadega ajalehtede esikülgi, kuid ei suuda meis ometi äratada muret demokraatia põhiväärtuste säilimise pärast. Mõistagi viitan ma siin Tokio metroole, Oklahomale, Yokohamale, terrorismile Saksamaal, Inglismaal ja Prantsusmaal. Demokraatia kaotab selle võitluse, kui ta taganeb tuuma- või bioloogilise relva toel väljapressimise või mõne muu veel rafineerituma terroristliku ohu ees. Terrorism ei ole amatööride ajaviide. Lenin, tuletan meelde, oli professionaalne terrorist ja rajas sellele oma riigi. Viisnurk sümboliseerib tänaseni maailma viit kontinenti. Kui õli- või elektroonikatööstus on loonud globaalsed ühendused, miks me siis alahindame rahvusvahelise terrorismi suutlikkust luua oma globaalset riiki ühiskondliku produkti ümberjaotamiseks demokraatlike põhimõtete ohverdamise hinnaga?

Ja samal ajal ma mõistan demokraatia piire. Igal rahvuslikul parlamendil saab olema väga raske oma valijatele selgitada, miks tuleks muretseda ja kulutusi teha väljaspool oma riigi ja sageli väljaspool oma kontinendi piire. Marshall McLuhani nägemus maailmast kui väikesest külast koputab energilisemalt kui kunagi varem hedonistliku eurooplase söögitoa uksele parajasti siis, kui arutatakse, kas jõulupraeks tellida kalkun või seakints.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele