Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Pro Baltica Foorumi avamisel 23. mail 1996 Tallinnas
23.05.1996

Lugupeetud esimees, suursaadik Antti Karppinen,
mu daamid ja härrad!

Mul on õigus tervitada ja kõnetada teid kui ammuseid sõpru, sest 21. augustil 1992 võtsin osa Pro Baltica Forumi asutamsikoosolekust Säätytalos Helsingis. Olen jõudumööda viibinud teie muudelgi üritustel, sealhulgas ka Tallinnas.

Seepärast lubage mul öelda tere tulemast, sõbrad, vanasse Tallinnasse arutama ja lahendama küsimust, mis on vanem kui Tallin, vanem kui industriaalne või agraarne kultuur, vanem kogunisti eesti ja soome rahvuslikust ja õigupoolest niisama vanam nagu on meie esimene reaktor ja meie ainus primaarse energia tootja, Päike, mis minust hoopis säravamalt juhatab sisse meie konverentsi ja selle päevakorda.

Meil on põhjust Päikesega rahul olla, eriti tänasel pilvitul hommikul, ja ometi talle leebeid etteheiteid teha, umbes nagu halvasti kasvatatud lapsed Jõuluvanale, kelel kingitusekott ei ole mitte vastanud laste vaiksetele ootustele ja lootustele.

Asi on nimelt selles, et Päike ei ole oma energiat jaotandu ühtlaselt selles maailmas, milles elame. Ja teiseks on ta oma energiat ladestanud erinevatel viisidel, ka väga tülikatel. Energia on nagu pähkel suletud tugeva phklikoore alla. Kui me pähklikoore purustamiseks kulutame rohkem energiat kui pähklituumast saame, ootab meid pankrott. Sellel teemal kirjutavad minu asemel rohelise, kirjutavad kaasakiskuvalt ja sümbolirikkalt, oletan, ööläbi, lambivalgusel, kulutades selleks elektrienergiat kirjututslaual, elektrienergiat, mis on peidus paberis, tindis, arvutis, televisiooni- ja raadioprogrammides, raamatutes, ideede levikus. See näib olevat suletud ring, aga suletud ring on näiliselt ka Elu ise. Ütlen näiliselt, sest mina seda seisukohta ei jaga. Minu jaoks on Elu ja Loovus lõpmatu, hoolimata selelst, et elame väikeses lõplikus maailmas ning oskame juba täna üsna täpselt ennustada, millal lõpevad meie toornafta ja maagaasi varud või, Eesti puhul, meie põlevkivivarud. Ma ei taha teid meelitada roheliste literaatide meelisteemale ja kinnitan seepärast, et meil lasub paradoksaalne kohustus lahendada tänaseid probleeme, hoolitseda, et meie lapsed suudaksid lahendada meie poolt sünnitatud probleeme, ja pärandada kõik tänased lahendamata probleemid oma lastelastele lahendamata kujul. Minu jaoks, mu daamid ja härrad, on see inimkonna senise ajaloo kõige lühem ja optimistlikum kokkuvõte. Meil on omad kohustused. Väljavaade lõpuks surra on hoopis midagi muud kui elu täielik nurjumine, ja see on ühtmoodi õige nii tsivilisatsiooni, inimkonna kui iga ükjsiku inimese kohta, kellest inimkond koosneb.

Nisiis on meil kõrvuti kohustustega lahendada oma aja probleemid paradoksaalsel kombel niisama imperatiivne kohustus uskuda, et meie lapselapsed lahendavad oma aja probleemid.

Probleemid saab lahendada, kui neid lahutada algosadeks.

Foorumi päevakorras on Läänemere energiaturg, selle tänane seis ja homsed perspektiivid. Olen tänulik suursaadik Antti Karppisele meeldetuletuse eest, et seadsin selle teema teie päevakorda meie kohtumisel Tallinnas 1993. aastal.

Olen teile tänulik päevakorra eest kolmel põhjusel. Esiteks, reformiriikide prioriteediks on elu ja mõtlemise ümberkorraldamine majanduses ja seadusandluses, sotsiaalse algatusvõime äratamine ka kõige elementaarsemal tasemel. Selle pöördküljeks on krooniline ajapuudus ja oskamatus tajuda ja käsitleda pika perspektiiviga globaalseid ja regionaalseid probleeme. Reformiriikides domineerib ohtlik orientatsioon rikkaks saada juba täna õhtuks. Eeskätt sellega tuleb seletada täsiasja, et Balti ühtse energiaruumi loomine oli Balti presidentide nõukogu päevakorras juba 1993. aasta kevadel. Ühtne energiaruum oli ja on Põhja-Euroopa stabiilse majaduse eeldus, see oli ja on Põhja-Euroopa ja Euroopa Liidu integreerumise eeldus, see oli ja on Põhja-Euroopa majandusliku ja poliitilise julgeoleku eeldus. Kahjuks on meie analüüsivõime ka praegu veel pigem väikese firma kommertsdirektori tasemel. Ühtne Balti energiaruum äratas elavat huvi Soomes, Rootsis, Poolas, Saksamaal ja rahvusvahelistes organisatsioonides, kuid kahjuks mitte Eestis, Lätis ega Leedus. Oleme kaotanud kolm aastat ja maksame kasutamata jäänud võiamluste eest trahve, mille suurust me ei taju ega oska hinnata. Pro Baltica Forum, mu daamid ja härrad avab täna uue peatüki ja annab loodetavasti ka tõuke selle peatüki läbilugemiseks.

Teiseks. Eesti, Läti ja Leede on väikesed küll, ometi erinevad. Fennoscandias on Eesti ainus, kelle on märkimisväärsed varud fossiilset kütust - põlevkivi. See seab päevakorda näiliselt lihtsa küsimuse: kas on otstarbekas põlevkivi kiiresti ära põletada meie elektrijaamades ja niiviisi suurendada energiaeksporti, järelikult investeerida elektrijaamade moderniseerimiseks? Või käsitleda põlevkivi keemiatööstuse toorainena? Ning siit tulenevalt: mis on Venemaalt imporditava maagaasi ülemmäär, mis väldiks Läänemere-äärseid riike sattumast sõltuvusse Gazpromi monopoolsest asendist? Missugused peaksid olema alternatiivsed gaasimaardlad, mis garanteeriksid Läänemere-äärsetele riikidele stabillsuse energeetikas ja keemiatööstuse sellele osale, mis rajaneb maagaasil?

Kas Euroopa Liidu "Green Paper" on piisavalt arvesse võtnud julgeolekulist komponenti kütusehangete kindlustamisel?

Kolmandaks. Möödunud aastal Kielis juhtisin tähelepanu, et Euroopa Liidu eelkäijaks on olnud keskaegne Hansa oma ühtse õigusliku baasiga. Osutasin, et Läänemeri on taas muutunud Euroopa sisemereks. Ometi näen juba praegu, et seda meie ühist ajalookogemust käsitletakse liiga kitsalt. Nagu Vahemeri lõunas, ulatus Läänemeri siin põhjas oma kaubandussidemetega hoopis kaugemale oma geograafilistest piiridest. Hansa kui Euroopa Liidu eelkäija mõjusfääri ulatus Novgorod idas ning Põhja-Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa lõunas. Kas Balti energiaruumi kavandamine ei sisalda juba praegu ohtu ülemääraseks regionaliseerumiseks? Sest meil kõigil on ju ühine arusaam, et energiasüsteem tänapäeva maailmas täidab tööstuse, põllumajanduse ja sotsiaalse stabiilsuse suhtes sedasama rolli, mida täidab vereringe süsteem elavas organismis. Energia ja hapnik toidavad meid ühtviisi ja häired kutsuva esile gangreeni, ühtviisi riikides kui organismides. Mu ammune sõber, Madalmaade ekspeaminister Lubbers, on meenutanud Tšernobõli katastroofi kui nüüdisaegset gangreeni, mis oma hoiatusega on oluliselt mõjutanud Euroopa ideooogiat energiapoliitika kujundamisel. Ma söandaksin siit sammu võrra edasi astuda ja heita teile järgmise küsimuse: kui Euroopa toitub ühtsest energiasüsteemist, kas ei peaks tuumaenergia kujunema Euroopa ja vahest ka maailma esimeseks supra-natsionaalseks tööstuseks, mida arendatakse rahvusvaheliselt ja mille turvalisuse eest kantakse ka rahvusvahelist vastutust? Energiasüsteemid integreerivad Euroopat ja lisavad sellega Euroopale turvalisust, aga õige on ka pöördkülg: katastroofid ei tunne rahvuslikke piire. Kas ei järeldu sellest, et tuumaenergeetika peaks olema kontinendile ühtne, paiknema kontinendi ega mitte riigi huvidest lähtudes, alluma ühtsele vastutusele ja kontrollile, kaasa arvatud tuumajäätmete deponeerimine, mis on sootuks keerulisem probleem töökindlate reaktorite ehitamisest? Tuumaenergeetikal ei ole altenatiivi, vähemasti lähematel aastakümnetel. Kas seegi nägemus ei peaks kuuluma tänase foorumi päevakorda?

Mu daamid ja härrad, energiavahetus on informatsioonivahetus, energiavahetus on Elu. Ma ootan teilt väga palju: ootan teilt Euroopa turvalist tulevikku. Eesti mõistab täna oma võimalusi ja kohustusi Euroopas.

Ma tänan teid.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud