Lugupeetav kongress!

Peatun kahel küsimusel:
Miks me säilisime?
Kuidas me säilime?

Üks asi, mida ma siit kõnetoolist kuidagi ei taha teha, on teid rahvuslikult kasvatama hakata. Ega ka mitte eesti rahvast. Kui teie hulgast kerkib esile inimesi, keda rahvas oma kasvatajatena tunnistab, on muidugi teine asi. Aga kõige rohkem meeldiks mulle - ja loodetavasti ka teile -, kui siin ühiselt ei arutataks mitte niivõrd rahvusliku kasvatuse kui just enesekasvatuse vajadusi ja võimalusi.

1.

Niisiis, esiteks, miks me säilisime? Läänemeresoomlased, nende hulgas ka eestlased astusid kirjutatud ajalukku möödunud aastatuhande vahetusel. Pean silmas muromlasi, merjalasi, vepslasi, isureid, vadjalasi, soomlasi ja eestlasi, aga miks ka mitte keelesugulasi kaugemalt. Esimestena jõudsid oma tähestikuni sürjakomid. Esimestena rajasid oma linnakultuuri vepslased. Aldjeijuborg Laadoga ja Neeva kaldal tõusis tähelepanuväärseks rahvusvaheliseks kaubalinnaks. Ometi on suurem osa neist populatsioonidest kadunud. Akadeemik Sjögren avastas viimased vepsa külad pealinna kubermangudest 1821, ligi kümme sajandit pärast selle rahva kadumist kirjutatud ajaloost. Millega seletada, et eestlaste saatus kujunes erinevaks? Et üks populatsioon kaob, teine säilib?

Vastus ei ole eestlaste müstilises elujõus. Ammugi mitte eestlaste suuremas arvukuses. Vastuseks võiks olla eesti kultuuri kontinuitiivsus, aga seegi lause on pigem küsimus kui vastus, sest: mis tagas eesti kultuuri järjekestvuse olukorras, kus eestlastel puudus oma rahvusriik?

Ka niisugune küsimuse asetus ei ole korrektne, sest rahvustest võime kõnelda õigupoolest alles Martin Lutheri reformide järgsel ajal ja rahvusriikidest Esimese maailmasõja järgsel ajal. Kaitsev vihmavari oli Eesti sulandumine Lääne-Euroopa õigussüsteemi, Eesti kujunemine õigusriigiks või, kui soovite suuremat täpsust, kindlapiiriliseks õigusprovintsiks. Nimetan punktiirjoonena sõlmpunkte, mis seda väidet illustreerivad. Muinasõiguse ja kontinentaalse õiguse sulandumist võime näha juba esimestes välislepingutes. Rooma Püha Tooliga 13. sajandil sõlmitud seitse välislepingut on meile ühtviisi tähtsad nii kultuuriloos kui riigi ja õiguse ajaloos, sest nad tunnistavad Eestit kui riigiõiguse subjekti. Lüübeki õigus sulandus Eesti muinasõigusega, millele Tallinna raedokumendid viitavadki terminiga Ius Estonicum. Oma minevikku käsitledes peame terasemalt silmas pidama, et keskaegses seisuslikus ühiskonnas ei olnud määrav mitte rahvuslik, vaid sotsiaalne alge: sotsiaalse püramiidi tippu tõusnu sattus saksakeelsesse, õigemini baltisaksa-keelsesse keskkonda ja saksastus, ning vastupidi: alamasse seisusesse langenu sattus eestikeelsesse keskkonda ja eestistus. Siit arvatavasti leiame selgituse Helmi Üpruse äärmiselt olulisele tõdemusele aastast 1969: "Ei ole ühtki ajaloolist kunstistiili, mille jäljed ei kajastuks eesti rahvakunstis." Ma ei taha õiguslikult järjekestvuselt üle hüpata kultuurilisele järjekestvusele. Tahan üksnes osutada, et Õigusriik, see vihmavari, mis Eesti seisusi kattis samamoodi nagu erikeelseid seisusi Inglismaal, Preisis või Prantsusmaal, kaitses nii seisuslikke privileege kui koormusi, kujundas Eestist avatud ühiskonna ja süvendas samaaegselt selle ühiskonna identiteeti, nii kultuurilist kui poliitilist. Ma ei ole kindel, kas nad üldse on eristatavad. Siit edasi punktiiri vedades osutan kahele kontinuitiivsuse kandjale: kultuurilisele ja õiguslikule. Prantslane Léouzon Le Duc, kes Eestit möödunud sajandil külastas ja sellest raamatu kirjutas, nentis aastal 1855 järgmist: "See on ainult aja küsimus, et Eestist saab iseseisev riik." See ei olnud romantiline fraas. Kõrvalseisja oskab näha arenguid, mida protsessis osaleja ei tarvitse tajuda. Ja selle kinnituseks teinegi tsitaat, seekord aastast 1886 Tartut külastanud suurvürst Vladimiri suust: "Võetakse tarvitusele kõik vahendid, et Balti piirimaid meie üldise isamaaga ühendada."

See kurjakuulutav lause on samas suurim tunnustus Eesti õigusriigi ja eesti kultuurilise idenditeedi säilimisele.

Ma jätan kõrvale seisuslike omavalitsuste arengu demokraatlikult valitud omavalitsusteks, mis etendasid keskset osa Eesti iseseisvuse ettevalmistamisel, väljakuulutamisel ja kaitsel. Väike rahvas valib identiteedi ja enesemääramise teostamiseks oma strateegia, mis erineb suurrahvaste strateegiast. Aastal 1908 ilmus Tõnissoni "Postimehes" lause, mis sisaldab programmi kogu 20. sajandile: "Rahvas, kes oma elupüüdeid kõlbelisele alusele rajab, edeneb ja kasvab, ka kui ta väike on."

Selle visandiga tahtsin selgitada, miks me oleme säilinud, hoolimata sellest, et me oma vihmavarjugi ei ole mitte alati märganud hinnata.

2.

Teiseks enesekasvatusest.

Enesekasvatus on üks natuke vanamoeline sõna ja mõiste, mis praegu vahest eriti laialt käibel pole; aga võiks olla.

Ärgem jagunegem siin praegu kohe kasvatajateks ja kasvatatavateks. Perekonnas, lasteaias, koolis on niisugune rollide jaotus muidugi vältimatu, kuid mina vaatleksin mulle antud minutite jooksul kogu seda problemaatikat hästi avaras raamis. Enesekasvatus ongi tegelikult veel suurem, laiem, tähtsam asi kui kasvatus. Kui laps, noor inimene - aga miks ka mitte keskealine või vana - ennast kasvatades ei õpi, on kogu kasvatamise vaev maha visatud.

Enesekasvatamine eeldab kõigepealt enese valitsemist. Praegu me elame ajas, kus me kõik uuesti ja suure vaevaga taas õpime enese valitsemise kunsti. Õpiaega on antud vähe, istuma siin ei jäeta, kui hakkama ei saa, kukume välja. Ebarahuldava edasijõudmise märke on õhus, ja kindlasti ka paberil, teie kongressi ettekannete tekstis.

Vabariigi presidendina olen neist ohumärkidest üsna hästi informeeritud. Muuseas on ka minu akadeemiline nõukogu kuulanud ja arutanud Eestis praegu valitsevat demograafilist olukorda, on arutanud rahva vaimse ja füüsilise tervise problemaatikat, haridusproblemaatikat, maamajanduse rasket olukorda ja muud, mis otseselt seostub eesti rahva kestmajäämisega siin väga tuulises maailmanurgas. Me oleme kuulnud ja kuuleme täna-homme jälle murettekitavaid arve, tõdeme väga ebameeldivate tendentside süvenemist.

Ma ei hakka neid andmeid siin analüüsima, see on kongressil esinevate asjatundjate ja sõnavõtjate ülesanne. Teen vaid mõned üldistused, mis minu arvates on olulised.

Neli aastat tagasi ühes Stockholmis peetud kõnes ma püüdsin iseloomustada äsja taasiseseisvunud Eesti olukorda ja panin tookord oma kõne pealkirjaks "Vabaduse valus valgus". Kuna ma ei saa enese kiitmist teiste hooleks jätta, pean ütlema, et see oli ja on praegugi päris hea pealkiri. Sest me elame ka nüüd vabaduse aina kirkamas valguses ja see valgus on meie harjumata silmadele valus. See heidab teravaid musti varje ja näitab meile maailma, meid ja ligimesi sellistena, nagu nad on. Ma usun, ma tean, et praegusest valusast valgusest ei taha meie rahvas ometi tagasi põgeneda sellesse punasesse hämusse, mille sees oli hea ainult viina visata. Kui me sinna tagasi ei taha, siis peame kohkumata vaatama tõsiasju.

Üks kõige ilmsem on see: Eesti riik tikub tasapisi eralduma eesti rahvast. Inimesed on hakanud mõtlema umbes nii: mina olen eesti rahvas, minu pere, minu sõbrad ja kolleegid on eesti rahvas, aga vabariik on n e n d e vabariik. Tikub tekkima justkui mingi omamoodi tõug, n e m a d, ehkki n e m a d olid alles hiljuti o m a d ja võivad rahva tahtel varsti jälle lakata olemast n e m a d.

Siin on riiklikel institutsioonidel ja neis tegutsevatel kaasmaalastel omajagu süüd. Nad tegelevad tõesti lubamatul määral iseendaga, poliitikud teiste poliitikutega, parteid teiste parteidega, omaenda fraktsioonidega, ministeeriumid ja ametid oma kontoriprobleemidega. Muidugi on riiklikes institutsioonides ja riigiasutustes ka täitsa kõlbmatuid inimesi, aga vabaduse vali valgus lubab neid sealt aja jooksul välja kõrvetada, ikka ja jälle, sedamööda, kuidas uusi sisse imbub. Inglikooriks ei õilistu riigiaparaat kunagi, aga parandada annab alati.

Inglikooriks ei ülene ka mitte eesti rahvas, isegi siis mitte, kui sealt maha aravata kõik n e m a d.

Ent parandada annab sealgi väga palju, kui me enesekasvatuse tõsiselt käsile võtame, kui me iseennast vabaduse valusas valguses kartmatult analüüsime, läbi mõtleme, mis teha, ja teemegi. Eeskätt vabade kodanike ühistegevuse kaudu, nagu teie praegu siin kavandate. Riiklikele ja omavalitsuslikele institutsioonidele vajaduse korral survet avaldades. Mitte ainult valimiste ajal - ehkki lähenevad valimised ka seda praegu laialt võimaldavad. Vaid kogu aeg. Iga päev.

Mõned muidugi ei taha seda teha. Ja paljud ei viitsi. Aga peamine häda pole vist siiski tahtmatuses ja laiskuses, vaid selles, et me ikka veel hästi ei oska. Kuid me õpime, õpime sedasama ühist asja ajades. Just seda teed on rahvuslik enesekasvatus vanades stabiilsetes demokraatiates käinud, ja meil endal käis ta alles poole sajandi eest ikka sedasama teed. Ja käib jälle. Vaadake ringi. Kõige selle kõrval, mis vabaduse valjus valguses silma haavab, on ometi juba tekkinud imekspandaval hulgal foorumeid, liikumisi, seltse ja liitusid, millest paljudel on teie eesmärkidega suur ühisosa. Selles, millist eesmärki nimelt taotleda, ei saa riik oma kodanike õpetaja olla - või nagu ütles juba väga ammu üks demokraatia suur prohvet: "Riik ärgu olgu minu koolmeister." Pigem kasvatab kodanikkond seda laadi ühistegevusega iseennast ja riiki. Mõnes asjas on riik muidugi seatud kodanikku juhtima ja vajaduse korral ka sundima. Ent selles, mis teil nüüd käsil on, peab algatus tulema kodanikelt. Ja kui vaja, on neilgi õigus riiki tagant sundida, et ta nende hoiatusi, järeldusi ja ettepanekuid kuulda võtaks. Mis riik ta muidu on.

Soovin teile selleks tarkust ja väga suurt visadust.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele