Härra president,
ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad!

Olen õnnelik, et võin täna Tallinnas tervitada Tšehhi Vabariigi presidenti Viclav Havelit ja tema saatjaid.

Loodan, härra president, et olete juba tunda saanud, kui soojalt suhtub teisse Eestimaa.

Selles suhtumises otsekui ühes hingetõmbes on meie lugupidamine Tšehhi suurejoonelise kultuuriloo ja poliitilise praktika vastu.

Selles suhtumises võite nagu kauget kaja tajuda pingelist tähelepanu, millega Eesti on jälginud meile nii kalli tšehhi rahva saatust niihästi enne kui pärast Masaryki. Meile mõlemale mõistetavas keeles tähendab see aega enne ja pärast Teist maailmasõda, enne ja pärast meie iseseisvuse taastamist.

Ja lõpuks: selles suhtumises on eesti lugeja lugupidamine teie kui mõtleja ja kirjaniku vastu.

1968. aasta aprillis, seega siis täpselt 28 aastat tagasi, andis Eesti tolleaegne kõige parem ajakiri "Loomingu Raamatukogu" Saul Bellow“ ja Maurice Druoni järel ning Mihhail Bulgakovi eel välja teie näidendi "Teade", kaanel ühe väga noore mehe pilt - ja sellest peale räägitakse Eestimaal siin ja seal ikka ja jälle p t y d e p e s t, see on muutunud haritlaskonna moodsaks folklooriks.

Poliitiku ja riigitegelasena olete jäänud filosoofiks ja humanistiks. Teie esseed lahkavad tänast maailma julgelt ja väljakutsuvalt. Poliitikuna olete saavutanud seda, mida kirjanik tavaliselt ei saavuta: teid loevad ka need, kellele te kõige vähem meeldite.

Härra president.

Üks minu kolleege, rääkides mõne päeva eest meie tänasest kohtumisest, kartis, et meie kõnelustel puudub pinge, sest pole, mille üle vaielda.

Ometi ei ole meie kohtumine ja teie visiit Eestisse kaunis kevadine jalutuskäik. Ainult pime ei näeks ränkraskeid pingeid meie ümber.

Totalitarismi kokkuvarisemine ning Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemine on kaasa toonud eufooria, joovastuse, hapnikumürgituse, mida tunnevad tuukrid, kui nad liiga kiiresti mere sügavusest pinnale tõusevad. See joovastus lõi illusiooni finišist, mille järel võib rohelisele murule pikali visata ja valgetest pilvedest rõõmu tunda.

Inimene on inimene. Ta igatseb valmis maailma.

Härra president, poliitiku ja kirjaniku ülesanne on seda igatsust ühtaegu hoida ja purustada. Julgeolek on nagu hapnik. (...)

Härra president,

viimased kümme aastat, mille tipphetke märksõnaks teie maal on "sametrevolutsioon" ja meil "laulev revolutsioon" ja mida kunagi ehk nimetatakse Euroopa uue ajajärgu alguseks, need kümme aastat on olnud meile sarnased ühes väga olulises punktis.

Need aastad on näidanud, et ka väga keerulisi olukordi poliitikas saab lahendada ilma vägivallata, ilma tulistamiseta ja pommitamiseta, ilma surmaohvriteta, ilma ähvarduste ja tooruseta.

Ma arvan, et koos meie nõudlikkusega tänase maailma vastu võib ka see kogemus olla meie läkituseks maailmale.

Sajandi lõppaastad ei ole kerged, vastupidi, nad on ohtlikud.

Aasta tagasi, meie kohtumise ajal Prahas ütlesite, et meie vaated probleemidele on sarnased, kuid minu omad teie omadest pessimistlikumad.

Tahaksin täna vastata sellele lõpuridadega Karel Chapeki "Aedniku aastast", asendades juba ette mõttes sõna "aednikud" sõnaga "poliitikud", "inimesed".

Niisiis, tsitaat Chapekist:

"Meie, aednikud, võiks öelda, elame tulevikule; kui meil õitsevad roosid, siis mõtleme, et tuleval aastal õitsevad nad veel paremini; ja mõnekümne aasta pärast saab sellest kuusehakatisest vägev puu - oleksid ainult need aastakümned mul juba seljataga! Ma tahaksin kangesti näha, milline on see kaseke viiekümne aasta pärast. Tõeline ja parim on alles ees. Iga aasta lisab kasvu ja ilu. Jumal tänatud, et meiegi oleme jälle aasta edasi jõudnud!"

Daamid ja härrad.

Palun teid tõsta klaas Tšehhi rahva ja Tšehhi Vabariigi presidendi Vaclav Haveli terviseks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele