Härra esimees,
lugupeetud parlamendiliikmed,
daamid ja härrad!

Ma olen täna siin, sest mul on täita ülesanne: ülesanne aidata süvendada veendumust, et meie Euroopa kodu areneb ka edaspidi oma saatuse kohaselt. Ülesanne teile kinnitada, et ka Eesti soovib vastupidavat Euroopat ja et me soovime liituda Euroopa Liiduga nii, et see liidu struktuure ei nõrgestaks, vaid hoopis tugevdaks. Lõppude lõpuks kaotas ju Eesti kahe maailmasõja jooksul suhteliselt suurema osa oma elanikkonnast kui ükski teine riik. Sellepärast arvame, et meil on õigus osa võtta Euroopa-alasest diskussioonist, isegi kui teie ei pea seda päris põhjendatuks.

Nimelt sellepärast ei saa me kunagi unustada Euroopa ühenduse loomise põhjust. Viiskümmend aastat tagasi oli Euroopa varemeis, tema linnad hävitatud ja tema rahvad muserdatud. Midagi tuli ette võtta, midagi, mis tooks Euroopa välja sõdade ja taastamiste ringist, mis tooks ta rahuliku arengu teele. Viletsus ja hirm sünnitasid Coudenhove-Kalergie idee Euroopa Ühendriikidest. See idee kandis Euroopa riike rahuliku kooseksisteerimise teel kaugemale, kui skeptikud oleksid iial osanud kujutleda. Väikesest kuuetoalisest mudelmajast sai suur korterelamu, mille asukaid esindab mõjukas komisjon - ja ma olen uhke, et seisan täna selle komisjoni ees, esimese parlamentaarse institutsiooni ees, mis ühendab valitud rahvaesindajaid Soomest Iirimaani põhjas ja Portugalist Kreekani lõunas.

Härra esimees,

Euroopa Liit ja Euroopa Liidu riigid on joudnud oma ajaloo otsustavasse ajajärku: kas minna edasi voi tammuda paigal? Nii nagu iga elusorganism - ja Euroopa Liit on elusorganism -, peab ta kestmajäämiseks pidevalt arenema, koigel muul oleksid kohutavad tagajärjed. Muuta Euroopa Liit demokraatlikumaks, muuta tema institutsioonid kodanike ees vastutavamaks, tugevdada ja tohustada tema struktuure, ja eelkoige korvaldada ahelad, mis seovad Euroopa ettevotjaid käsist ja jalust ning on muutnud firmad endaga rahulolevaks ja Euroopa tööstuse väheefektiivseks - koik need on eesmärgid, mille poole me ei pea mitte ainult püüdlema, vaid mis tuleb ka saavutada. Euroopa Liit sündis meie ühisest kogemusest ja meie, eestlased, tunneme samasugust vastutust ja oleme sama huvitatud tema tugevdamisest nagu ka teie, hispaanlased, hollandlased voi sakslased. Seda enam, et me lopuks ometi - viiskümmend aastat hiljem, kui me seda oleksime soovinud - tahame Euroopaga taasühineda.

Sellepärast, kuna Euroopa on viimase viiekümne sajandi jooksul olnud ka meie koduks, ja kogu austuse juures, mida ma tunnen selle auditooriumi vastu, tahaksin ma meenutada daami, kes kella-viie-teel astus Newtoni juurde ja palus tal selgitada loodusseadusi. Newton, nagu me teame, oli südamlik vestluskaaslane ning täitis daami palve teadlasele omase pohjalikkusega. Dialoog, mis sarnanes rohkem monoloogiga, loppes daami konstateeringuga: "Sir, ma aktsepteerin universumit."

Selle peale vastas Newton - ma oletan, et ärritunud toonil: "Ja parem oleks!"

Mu daamid ja härrad: me koik peame aktsepteerima universumit!

Kuid ma ei näe valmisolekut aktsepteerida tegelikkust. Ma ei näe valmisolekut aktsepteerida fakti, et külm soda ei ole loppenud. Ma ei näe valmisolekut aktsepteerida tosiasja, et majanduskriisid ei ole kuhugi kadunud ja voivad meid ikka ja jälle tabada. Ma ei näe valmisolekut aktsepteerida fakti, et majanduslik ja sojaline konfrontatsioon vastab bolševike unistustele kommunistide voidust ning sirbi ja vasara holjumisest Euroopa kohal. Ma ei näe valmisolekut tuua need ebamugavad faktid, et meie töö ei ole kaugeltki loppenud, tavakodaniku teadvusse, sest tavakodanik hääletaks siis siia kotta istuma Lamarcki, mitte Newtoni. Ma ei näe valmisolekut moista, et meil ei ole palju aega raisata ja et meil on veel palju teha. Täitmata lubadused ja rahuldamata jäänud püüdlused on andnud hoogu juurde neile, kes näeksid pigem vanu liidreid ja vana motlemisviisi Kesk-Euroopasse tagasi pöördumas. Vaja on välja saata positiivseid signaale. Liit peab hakkama laienema - ja mis oleks siin loogilisem kui alustada kõige lihtsamini neelatavatest paladest, eesmärgiga edastada oigeid signaale koigile?

Me soovime ühineda Euroopa Liiduga, kuna see on meie kutsumus, ja me soovime alustada läbirääkimisi pigem kuus kuud enne kui kuus kuud pärast valitsustevahelise konverentsi loppu. Me peame arvestama ajategurit; igal sündmusel on ajaloos oma hetk, viivuks saab voimalikuks see, milleks teine kord voimalust ehk enam ei tulegi, - ja sama kehtib ka Euroopa Liidu laienemise kohta. Nagu ma juba ütlesin: edasipürgimine tähendab arenemist, sellest irdumine tähendab mandumist - vahepealset varianti ei ole. Ja meie joupingutus peab olema pidev ja üksmeelne, Euroopa ei ole veel valmis. Me oleme oma majanduse korraldamise käigus ise näinud, et ehkki meie poolt rakendatud šokiteraapia oli monele eriti valurikas, on see sellegipoolest osutunud kergemini seeditavaks kui aeglasem reformitaktika, mida praktiseerisid moned väheminnukad Kesk- ja Ida-Euroopa maad.

Minu riik on üks neid Euroopa maid, mis nende tahtest sõltumatute ajalooliste tingimuste tottu ei saanud kuuluda Euroopa Ühenduse asutajaliikmete hulka. Täna peame haarama kinni voimalusest ajalugu korrigeerida, sest homseks on tänane tahe selleks voib-olla juba haihtunud. Just sel pohjusel ei saa me jääda ükskoikseks valitsustevahelise konverentsi suundumuste suhtes, vaid meil tuleb rohutada, et tähelepanu keskmes peab pidevalt olema meie ülim eesmärk: taaselustada ja reintegreerida Euroopa, mis jaotati ära viiskümmend aastat tagasi, aga mitte Jalta leppega, vaid Saksa-Vene paktiga, mis käivitas Teise maailmasoja ja müüs Eesti koos teiste riikidega Nõukogude Liidule.

Ometigi ei pea reintegratsiooniprotsess tähendama, et meile antakse vaba juurdepääs Euroopa Liidu pudrumägedele, et keskeurooplased peaksid olema "sees" ilma liikmeksolemisega kaasnevat vastutust endale votmata. Vähemalt 1992. aastast alates on Eesti esindajad pidevalt rohutanud, et meie ei taha priiküüti. Me hoopis nouame, et te esitaksite meile selgepiirilised kriteeriumid, mida meil tuleb täita. Vabaturumajandus, valuuta vaba konverteeritavus, piisav oiguslik kaitse nii eraisikutele kui ettevotetele, keskkonnakaitse - ja loomulikult demokraatia, vähemuste oiguste ja usuvabaduse austamine - on midagi niisugust, mida tulevastelt Euroopa Liidu liikmetelt ei tule mitte paluda, vaid nouda. Mitte mingil juhul ei saa laienemisprotsessi käigus lubada Euroopa Liidu pohimotete lahjendamist. Me ei noua - mitte mingil juhul - erilist kohtlemist. Ainus, mis me tahame, on vordväärne kohtlemine.

Nii liikmekandidaatide kui ka Euroopa Liidu kui terviku huvides on oluline, et kehtestatud kriteeriume ei ignoreeritaks mõne riigi poliitilistest huvidest lähtudes. Euroopa Ühendus ei sündinud mitte poliitilisi lähihuve silmas pidades, ja ka Euroopa Liit ei saa areneda otsuste alusel, mida langetataks poliitilisi lähihuve silmas pidades. Meile koigile tuleb kasuks, kui Euroopa Liit laieneb selgepiirilistest kriteeriumidest lähtudes, ja meile koigile tuleb kahjuks, kui see nii ei lähe. Sel pohjusel on igasugune riikide nimedega spekuleerimine voi laienemisega seotud kulutuste mainimine ainult eksitav. Me ei tea veel täna, missugused riigid vastavad Kopenhaageni kriteeriumidele, kui liitumisläbirääkimised algavad, samuti ei tea me, kui palju on liikmekandidaatide majandus selleks ajaks edasi arenenud.

Seetottu ei ütle ma teile täna, kes peab olema esimeste uute liikmete hulgas. Ütlen teile vaid, et meie oleme teinud märkimisväärseid edusamme: meie majandus on avatud, meil pole impordi- ega eksporditolle ega subsiidiume, isegi mitte pollumajanduses, mis moodustab vähem kui 9% meie sisemajanduse koguproduktist ja hoivab 8% meie tööjoust. Me oleme esimene Kesk-Euroopa riik, kes otsekohe, ilma igasuguse üleminekuperioodita avas oma turu Euroopa Liidu kaupadele. Meie valuuta, kroon, on täielikult konverteeritav. Meil ei ole eelarvedefitsiiti ja tööpuudus on meil alla 5%. Meie demokraatia on stabiilne ja meie 1,5 miljonit elanikku ei kujuta endast olulist koormust ühenduse ressurssidele.

Tegelikult ma usun, et meil on Euroopa Liidule palju pakkudagi: meie majandus on dünaamiline ja peaks ka sel aastal kasvama 5 kuni 6%. Meie elanikkond on liikuv - see ei tähenda mitte soovi Eestist lahkuda, vaid valmisolekut proovida uusi asju, lahendada uusi ülesandeid ja end proovile panna. Meie oleme oma riigi sisuliselt Noukogude Liidu koloniaalprovintsi varemetest taas ülesehitanud Pohja-Euroopa rahvaste pere vordväärseks partneriks. Me oleme valmis ja oigupoolest nõus kohe lülituma "Ühtse pollumajanduspoliitika" programmi, sest meie ei soovi ühineda Euroopa Liiduga rahasaamise eesmärgil, vaid soovime ühendada oma ideed, ja meie meelest tuleb meie pollumajandusele kasuks, kui me hoidume koikvoimalike subsiidiumide kahtlasevoitu onnistusest, sest see oleks elamine oma laste arvel. Me usume vabasse ettevotlusse ja usume, et suudame selle dünamismi tuua ka Euroopa Liitu. Selline on meie pakkumine.

Kuid moistagi on meil veel pikk tee käia, et rakendada ühenduse kogu acquis'd. Seepärast ei saa me täna ka öelda, et me oleme valmis.

Aga ma ütlen teile ka, et k u i meie voi moni teine riik on valmis selleks ajaks, kui algavad liitumisläbirääkimised liikmekandidaatidega, siis ei tohi seda maad korvale jätta lihtsalt sellepärast, et mõne saksa poliitiku graafik on teistsugune.

Väite, et "külgnev ekspansioon" olevat voimalik ainult Saksamaast ida suunas, lükkame ümber vaieldamatu toestusmaterjali abil: selleks on Euroopa kaart, mis näitab koigile, et "külgnev" laienemine on voimalik ka louna suunas - ja mitte üksnes Itaaliast Maltale, vaid ka Soomest Eestisse.

"Blokiviisilise laienemise" ja teatavate riikide grupi "ühtsuse lohestamise" argumentidele vastan ma: kui seda liini järgitakse, siis röövib Euroopa Liit meilt koik argumendid, millega innustada oma kodanikke edasi pürgima ja reforme kiirendama. Arusaamine, et Euroopa Liitu kuulumise tingimuseks on tosised reformid ja raske töö, on pannud meid kovemini pingutama ja valulikke reforme läbi suruma. On esmatähtis, et sellist arusaamist ei seataks kahtluse alla ja et Euroopa Liidu laienemist ei taandataks poliitilistest lähihuvidest lähtuvatele poliitilistele otsustustele.

Austatud Europarlamendi liikmed!

Oma kone alguses püüdsin ma meenutada Euroopa Liidu asutamise tingimusi. Teise maailmasoja vapustus sundis Euroopat püüdlema julgeoleku poole tulevikus. Ad hoc lahendustest ei piisa. Vaja on organiseeritud süsteemi, mis moodustaks aluse uuele poliitilisele eetikale.

Poliitiku ja ajaloolasena oleksin ma väga rahul, kui saaksin täna rääkida üha edenevast arenguprotsessist, ühesuunalisest muretust progressist.

Kuid tegelikkuses on protsessid palju vähem järjepidevad ja oma järjepidevusetuses ka palju dramaatilisemad.

Ma tahan, et te moistaksite, et mones mottes on tänane Euroopa samas punktis, kus pool sajandit tagasi. Ma konelesin varemetest. Kujundlikult öeldes voime ka tänapäeval rääkida varemetest - totalitaarsete süsteemide varemetest, totalitaarse motlemisviisi varemetest. See puudutab suurt osa normaalsest euroopalikust arenguteest äraloigatud Euroopat, millel lasub Molotovi-Ribbentropi pakti vari ja eufoorilise, idealistliku ning kokkuvottes naiivse Jalta leppe taak. Te koik teate, kui värvikas ja potentsiaalselt jouline on tegelikult see osa Euroopast, mis praegu on Euroopa Liiduga pohimotteliselt, vaimselt, poliitiliselt ja intellektuaalselt liitumas. Varemete kujund ei ole pärast viiekümneaastast isolatsiooni sugugi kohatu.

Ma tahan lihtsalt öelda, et praegune poliitiline situatsioon nouab samasugust tähelepanu, samasugust ebakonventsionaalsust ja entusiasmi, mida näitasid üles Euroopa suured poliitikud pool sajandit tagasi. See ei ole aga sugugi kerge, sest me koik oleme inimesed, ja inimesed kahjuks ei taha muutustele alluda.

Ka nüüd on käes otsuste aeg, mis jäävad meie väärtusi pikaks ajaks määrama.

Ma rohutan taas, et see ei ole üksnes Euroopa idaosa probleem. Tänaste varemete koristamine on elulise tähtsusega Euroopale tervikuna.

Seda enam, mu daamid ja härrad, et mitte koik ei ole selles veendunud.

Mu daamid ja härrad!

Kas te suudate kujutleda, mis tagajärjed võiksid olla poliitiliselt motiveeritud otsusel laiendada Euroopa Liitu ainult mõne riigi võrra? Kui niisuguse otsusega jäetaks riigid, mis muidu ettenähtud nõuetele vastaksid, poliitiliste tõmbtuulte kätte? Niisugusest negatiivsest otsusest väljaloetav signaal oleks see, et Euroopa Liit tõmbab eraldusjooni. Just nii saadaks sellest signaalist aru, olgu see siis õige või mitte.

Kui aga tehtaks konkreetsetel nõuetel põhinev otsus võtta Euroopa Liitu vastu üks või mõni riik Kesk-Euroopa lõunaosast, üks või mõni riik keskelt ja mõni või ükski riik põhjaosast, saadaks see samavõrd selge positiivse sõnumi: et Euroopa Liit on avatud kõigile maadele, keda 50 aasta eest liikmeks võtta ei saadud, kuid ainult siis, kui nad täidavad majanduskorra ja seadusandluse osas neid nõudeid, mis Euroopa Liidu omaaegsete asutajate poolt kehtestati.

Härra esimees!

Lopetuseks lubage mul tagasi pöörduda algusse: meie - nagu teiegi - tahame tugevat Euroopa Liitu, mis viiks meid edasi 21. sajandisse. Me soovime väga ühineda Euroopa Liiduga, kuid üksnes viisil, mis ei norgesta viimase viiekümne aasta jooksul suure hoolega püstitatud struktuure. Me ei taha liituda Euroopa ühiskoduga, vaid me tahame ehitada üles omaenda kodu ühises Euroopas, kus me koik oleme vordväärsed partnerid ja kus me voime julgelt tulevikku vaadata.

Just sel pohjusel peab meie loodav rajatis püsima. Uued ad hoc lahendused, mida voidakse esitada kui pragmaatilisi ja poliitiliselt arukaid, on pikaajalisest poliitilisest perspektiivist vaadatuna viljatud ja isegi ohtlikud. Isegi mojutegurite arvukust ja meie ettevotmisega kaasnevate tingimuste keerukust arvestades ei voi me rahulduda poolikute lahendustega. Ei ole mingit motet arutada siin kellegi süüd voi volga. Möödunud aastakümnete jooksul on seda juba piisavalt palju tehtud. Nüüd on aeg koristada varemed, ja see on toeliselt kogu Euroopa ülesanne.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele