Kallid kaasmaalased,
ekstsellentsid!

Õnnitlen teid kõiki meie riigi tänasel sünnipäeval, mida me tähistame seitsmekümne kaheksandat korda. See ei ole kuigi ümmargune arv ja ka aastakokkuvõte tuleb nurgeline. Olgu siiski märgitud, et demokraatliku riigina oleme umbes kolm korda nooremad Ameerika Ühendriikidest, kuid kaks korda vanemad Saksa Liitvabariigist. Oleme aastast 1921 aktiivselt tegutsenud Rahvasteliidus, mis ühendas 63 riiki. Sellest järeldub, et Ühinenud Rahvaste saja kaheksakümne viiest liikmest on umbes kaks kolmandikku riike - enamasti väikeriigid - Eesti Vabariigist nooremad. Nad on omariikluseni jõudnud nagu meiegi iseseisvussõdade, viimaste koloniaalriikide lagunemise ja enesemääramisõiguse rakendamise kaudu. See määrab Eesti asendi, aga ka kohustused meie maailma ohtuderikkas ajas ja ruumis. See määrab meie partnerite suhtumise Eesti Vabariiki.

Meie partnerite suhtumine, võin teile siin saalis ning televisiooni, raadio ja loodetavasti ka ajakirjanduse kaudu kinnitada, on lugupidav, tunnustav, ja siirast - mitte protokolaarset! - poolehoidu väljendav. See on Eestisse kiirgunud kõigilt kontinentidelt. Pean vajalikuks esile tõsta, et esimesena õnnitles teid, armsad kaasmaalased, meie 78. aastapäeval Prantsuse Vabariigi president ja meie sõber Jacques Chirac. Paavst Johannes Paulus palvetab täna eesti rahva eest. Ungari president Irpid Göncz ei jätnud rõhutamata, et meie kokkulangevad eesmärgid ühineda Euroopa-Atlandi struktuuridega liidavad meid võrdselt hõimusidemete vaimse lähedusega. Ühendriikide president Bill Clinton kirjutab: "Eesti poliitiline ja majanduslik tagasipöördumine Lääne-Euroopasse on külma sõja järgse ajastu üks kõige erakordsemaid arenguid ja vajab tänasel päeval erilist rõhutamist. Paralleelne areng meie kahepoolsetes suhetes, mis hõlmavad nüüd ühiste huvide laialdast valdkonda, annab meie mõlemale riigile põhjust pühitsemiseks. Meie rahvad on loonud tugeva koostöö, mis põhineb meie ühistel demokraatlikel ja vabaturumajanduse väärtustel. Ühises koostöös võime kaasa aidata uue integreeritud Euroopa ülesehitamisel, milles vaba, julgeolekut nautiv jõukas Eesti asub oma väärilisele kohale." Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin on valimisvõitluse keerises saatnud Eestile õnnitluse koos palvega tagada vähemusrahvuste õigusi, mida ma Eesti seadusandlusele tuginedes meelsasti kinnitan, veel enamgi, mida ma ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide abiga tahaksin laiendada ka teistele riikidele, olgu suurtele või väikestele. Ning julgustada president Jeltsinit ühe tsitaadiga oma ammuselt pressikonverentsilt, mis täna on paraku taas omandanud pahaendelise aktuaalsuse, nimelt: "Kõikjal räägitakse kommunismi surmast, aga keegi ei ole veel näinud kommunismi laipa." Lisan siia juurde kaks äsjast teadet. Gerald Ford, hinnates Maarjamaa Suurristi annetamist temale Eesti Vabariigi järjekestvuse rõhutamise eest Helsingi CSCE tippkohtumisel 1975, ütles järgmist: "Tänan teid, teie riiki ja teie rahvast. Helsingi lõppdokument oli suur samm edasi ja ma olen väga tänulik, et olete hinnanud minu osa selle teostamisel." George Kennan, Eestiga seotud Ameerika veteran-diplomaat, kes võitles Eesti Vabariigi järjekestvuse eest, teatas oma kavatsusest külastada pärast 59 aastat kestnud eemalolekut meie kodumaad, et siin vastu võtta Eesti tänu. George Kennan on 92 aastat vana ja oli muuhulgas see mees, kes andis Ernst Jaaksonile viisa sõiduks Ühendriikidesse.

Võtkem kokku: Eesti Vabariik etendab praegu aktiivsemat osa maailmas kui sõjaeelsel ajal. Kuid ka maailm on muutunud. Jätkem lahtiseks küsimus, kas meie rahvusvahelised suhted on piisavalt aktiivsed tagama meie rahvusvahelist julgeolekut.

2.

Tänane tähtpäev on ometi ümmargune: viis aastat tagasi taastasime de facto ja de jure oma iseseisvuse. Eile kustutas Eesti Vabariik oma tänuvõla nende inimeste ees, kes sõnas ja teos säilitasid Eesti riikluse järjepidevust. Vahemärkusena lubatagu teile öelda, et meie aastapäeva aktust austab oma kohalolekuga Prantsuse Rahvusassamblee liige, Eesti-Prantsuse sõprusgrupi president Gabriel Kaspéreit, eilsest saadik Maarjamaa Suurristi kavaler, keda ja kelle kodumaad tahaksin teie toetusel eriti soojalt tänada.

Eesti riik, mida meie vabadusvõitlejad, mida Gabriel Kaspéreit ja paljud teised endas edasi kandsid, on jõuliselt naasnud maailmakaardile ja nädalapäevade eest Palamusel ka eestikeelsele gloobusele.

Aga küsigem ka seda: kuidas hindab eestlane oma riiki?

Maailm on muutunud, ja mitte paremuse poole.

Täna on meil vaja see küsimus tõsiselt ja teravalt päevakorda võtta. Kas Eesti on piisavalt tugev, et püsida maailmakaardil üle aegade? Kas Eesti sihid on piisavalt selged, et ühendada rahvast? Kas ajalooline mälu on piisavalt erk, et vanu vigu mitte korrata? Inimene, järelikult ka riik õpib vigadest. Aga ainult vigadest õppida on samuti viga, ja erinevalt inimestest võib see riigile kujuneda viimseks saatuslikuks veaks.

3.

Milles peitub Eesti tugevus?

Eesti tugevus on eelkõige meie terve mõistus, õppimisvõime ja tegutsemistahe. Terve mõistus ütleb, et mitte üksi Palamuse gloobus, vaid ka maakera ise on ümmargune. Et Eesti asub täpselt seal, kus ta asub. Et Eesti on täpselt nii suur, nagu ta on. Eesti tugevus on tema väiksus, kui suudame seda arukalt tööle rakendada. Eesti tugevus on isegi meie sukeldumisrekord, meie vajumine viiekümneks aastaks okupatsiooniookeani pimedasse olematusse, kust me õhku ahmides kaldale jõudsime, vabadus, võrdsus, vendlus endist viisi hammaste vahel. Iseseisvuse, demokraatia ja meie riikluse uppumatus on unikaalne kogemus, kui oskame ja tahame sellest õigeid järeldusi teha. Ja lõpuks: Eesti tugevus on rahva positiivne kannatamatus, kui dialoog poliitikute ja kodanike vahel kestab ainult valimiskampaania aegu ja muul ajal rahvas jääb oma muredega üksi. Eesti rahva enamik on asjade tänase seisuga pigem rahulolematu kui rahul. Samas on ta lootusrikas tuleviku suhtes. See on arvamusuurijate hinnang, mis kõneleb positiivsest kannatamatusest, ja see langeb kokku minu olukorratunnetusega. Hinnang kõneleb ühtlasi sellest, et hirmuäratavalt pimeda reformitunneli teisest otsast paistab valgus ja see valgus on hakanud paistma ka eesti kodudesse. Seda valgust ei tohi enam silmist kaotada.

4.

Oleme harjunud ennast soodsalt võrdlema Kesk- ja Ida-Euroopa reformiriikidega, kes olid meiega ligilähedaselt samal stardijoonel. Need on makromajanduslikud võrdlused, mis iseloomustavad Eesti reformiprotsesse tõepoolest väga soodsalt. Kuid nüüd on aeg hakata kasutama mõõdupuud, mille on meile kätte andnud Lääne-Euroopa ja kõigepealt meie enda põhiseadus. See nõuab ka inimarengu ja elukvaliteedi hindamist. Võrdlusandmed sellel tasandil on vähem soodsad. Kuid nad on hädavajalikud nii kodanikele kui Eesti riigile, eriti Euroopa Liiduga liitumise otsustaval lõpusirgel.

Millest toitub meie positiivne kannatamatus?

Oleme makromajanduses edasi liikunud kiiresti ja see on jätnud vähe aega silmapiiri silmitsemiseks - strateegiliseks mõtlemiseks. Pikaajaline perspektiiv on aga igale inimesele, igale perekonnale niisama vajalik nagu arhitekti plaan maja ehitajale. See loob stabiilsust ja korda, toetab vaimsust ja loovust, toidab realismi ja juba üksi sellega sulgeb uksed populistlikule sõnavahule. See ei ole kampaania, sest mõtlemine ei saa olla kampaania. See on kodaniku ja riigivõimu ühine eluviis, veel enamgi: see ongi riiklik mõtlemine.

Riikliku mõtlemise puudumine või puudulikkus sünnitab määramatuse kõigil tasanditel: noortel eluplaanide seadmisel, omavalitsustel arengukavade koostamisel, tööstus- ja kaubandusettevõtetel äriplaanide visandamisel.

Eesti erakondade kokkuleppe potentsiaal on seni murettekitavalt vähe realiseerunud. Alustada tuleks kõige olulisemast: kokku leppida, millised valdkonnad jäävad erakonnapoliitilisest maadlusringist välja. Rahvuslik julgeolek on seda oma olemuselt. Rahvas oskab vahet teha, mis teenib riigi püsimist, mis teenib parteipoliitilist punktikogumist. Selliseks leppeks vajavad erakonnad oma valijate tugevat toetust.

Riiki ei saa mängida. Riiki kas võetakse tõsiselt, või ta kaob olematusse. Eesti ajalooline mälu aitab meil vahet teha vahendite ja eesmärkide vahel. Tõsi, üks meie kõige nutikamaid ajakirjanikke on tähendanud, et ajalooline mälu haarab nelja viimast kuud, ja ajakirjanduse abiga võib ta ulatuda kuue kuu taha. Seepärast lubatagu korrata, et võim ei ole eesmärk, vaid eesti rahva ja riigi turvalisuse, heaolu ja arengu kindlustamise vahend. Valimised ei ole eesmärk, vaid demokraatia vahend. Valimised keeravad üles demokraatia kellavedru, mis hoiab kella tiksumas. Kui valimiste ajaks kaotatakse aja- ja ruumitaju, tähendab see vedru ülekeeramist ja kella seismajäämist. Peame endale aru andma, et igal Eesti sisepoliitilisel sammul on oma välispoliitiline kaja, ja vastupidi - igal välispoliitilisel sammul on sisepoliitiline vastukaja. Maailm on tänaseks väikeseks jäänud ja tihedalt läbi põimunud. Kui maakera on tõepoolest ümmargune nagu Palamuse gloobus ja Eesti on Läänemere-äärne väikeriik, siis on arukam seda arvestada. Iga ministeeriumi kohus on näha Eestimaad jagamatu tervikuna ja enda kõrval kõiki teisi ministeeriume, aga samas ka maailma tema terviklikkuses. Rahvuslik julgeolek on eelkõige kodanike turvalisus, tõhus sotsiaalpoliitika, perspektiivne investeerimis- ja innovatsioonipoliitika ning aktiivne välispoliitika.

5.

Pilved kogunevad Euroopa kohale Gibraltarist Uuralini. Ja kui vastab tõele, et Euroopa piirneb Põhja-Koreaga, siis Vahemerest Jaapani mereni. Saksamaal on iga kümnes tööjõuline ametliku statistika järgi töötu ja kulissidetaguse statistika järgi on suhe veelgi kurjakuulutavam. See dramatiseerib ülejärgmise aasta parlamendivalimisi ja motiveerib Saksa ettevõtlust otsima lahendusi Venemaa turul, olgu lahendus kui tahes ajutine ja riskantne.

Eesti tervitab, toetab ja võtab jõukohaselt osa koostööst Venemaaga eeldusel ja tingimusel, et see koostöö areneb Euroopa tavade järgi kahe iseseisva ja võrdväärse partneri vahel. Eesti ongi suutnud läbi aastasadade püsida, sest meie välispoliitilise orientatsiooni nurgakiviks on Hans Kruusi sõnul olnud talupoja arukus. Eesti talupojaarukus, erinevalt poliitikute rafineeritud kanakitkumisest toetub põhimõtetele ehk printsiipidele, lihtsakoelisele, aga kulumiskindlale talupoja-eetikale. Suurriikides sähvatab printsiipide hele valgus suurte murrangute aegu. Meenutagem Prantsuse revolutsiooni, Jeffersoni ja Lincolni, president Wilsoni 14 punkti, täna aktuaalsemaid kui kunagi varem, Saksa Liitvabariigi põhiseaduse sünnivalusid, mida leevendasid demokraatlikud liitlasriigid, inimõiguste suursugust hoonet, mille nurgakivi pandi siinsamas Eesti parlamendis paika aastal 1925 vastuvõetud kultuurautonoomia seadusega. Neid ja muidki tõsiasju tuleb poliitikutele, kes on valmis hetkekarjääri ehitama oma laste julgeoleku arvel, ikka ja jälle meenutada. Seepärast lõpetan president Wilsoni deklaratsiooniga 27. maist 1915, mis kõige otsesemal kombel kajastus paar aastat hiljem meie Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele. Tsiteerin: "Igal rahval on õigus valida suveräänsus, mille all ta tahab elada... Garantiid ei tohi omaks võtta ega sisaldada mitte mingit vahetegemist suurte ja väikeste, võimsate ja nõrkade rahvaste vahel." Ning selle edasiarendus kaks aastat hiljem, tsiteerin: "Rahvad ja regioonid ei ole kauplemise objektid ega tohi ühe ülemvõimu alt sattuda teise ülemvõimu alla nagu kaubad või täringud mängus, olgu või suures poliitilises mängus, mis nüüdseks on ennast igaveseks diskrediteerinud..."

Need mõttekäigud olid uued ainult sel määral, et neile anti esmakordselt rahvusvahelise õiguse vorm. Neis oli enam idealismi kui musklit. Neis oli Wilsoni unistus vabadusest ja koostööst, kuid puudusid rahuvalve soomukid. Seda tõestas toimetu Rahvasteliit, seda tõestab kahetsusväärsel kombel Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kelle põhikiri ometi püüdis vältida Rahvasteliidu nõrkusi. Seepärast on Eesti välispoliitiliseks prioriteediks täna veel tungivamalt kui varem kiire ühinemine Euroopa Liiduga ja tihe koostöö Euroopa kaitsestruktuuridega.

Teist teed ei ole.
Kuid, nagu ütlesin, rahvuslik julgeolek algab meist enestest. Meie suhtumisest oma riiki. Aastal 1934 katkenud kahekõne rahvaga hõlbustas isolatsiooni ja 1939. aasta sügisel alanud järeleandmisi ultimaatumitele.

Kui meie ajalooline mälu ulatub nägema ja mõistma neid kogemusi, jäävad Eesti piirid puutumata igavesti ja meie järeltulijad pühitsevad saja aasta pärast Eesti Vabariigi saja seitsmekümne kaheksandat aastapäeva.

Tulevik, nagu alati, sõltub teie tahtest, armsad kaasmaalased. Seepärast soovingi teile kõigile tugevat tahet ja palju õnne meie isamaa sünnipäevaks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele