Milleks Euroopa


Kuidas defineerib Euroopa iseennast?

See keskne küsimus huvitab meid, kuid ei huvita Euroopa kodanikku. Teda huvitab tulumaks ja tööpuudus. Kuid üldjoontes on eurokodanikule Euroopa valmis saanud, ja mida vähem Euroopat muuta, seda parem. Vaevalt mõtleb ta sellele, et meie õigusriigi alusmüüri hakati kujundama Bologna ülikoolis 12. sajandil ja selle kaudu saab kõige täpsemalt määrata, mis on Euroopa ja mis ei ole Euroopa. Harva mõtleb ta sellele, et Euroopa Liit ja tema Euroatlantiline muskel NATO sündis bipolaarses maailmas hirmust ja vajadusest ennast kaitsta. Bipolaarne maailm kadus, ja temaga koos kadus ka enesekaitse kui motivatsioon. Euroopa identiteet huvitab ainult niisugust kodanikku, keda tulevik huvitab rohkem kui tulumaks ja julgeolek rohkem kui suvepuhkus. Niisuguseid eurokodanikke ei ole palju rohkem kui inimesi siin foorumil. Soov mitte muutuda on suurem soovist muutuda. Vähesed mäletavad Alice“i imedemaalt: tuleb joosta, et püsida. Eurokodanik hakkab jooksma alles siis, kui teda ajab taga reaalne oht ja hirmutunne. Dr. Theo Sommer viitas "Frankfurter Allgemeine" küsitlusele ja nentis, et Saksamaal süveneb euroskepsis. Alice“i imedemaalt ei loeta, ohtusid ei nähta, Balkani tragöödia on tõrjutud Euroopa piiride taha.

Dr. Günther Burghardt kinnitas, et eurokodanikule on raske selgeks teha, miks tuleb Euroopat laiendada. Maastrichti ajal oli laienemiseks suurem üksmeel kui praegu. Seepärast hindan kõrgelt ministeriaaldirektori sõnu: "Ma hoiatan pimeda usu eest, nagu oleks Euroopa Liidu laienemine pöördumatu." Endise kirjanikuna rõõmustas mind peaminister professor Kurt Biedenkopfi meenutus, et Euroopat ühendav suur idee on Õigusriik. See on keskne kriteerium teiseski suhtes: ta määrab Euroopa geograafilised piirid. Ja sellega kokkukõlav ning minu jaoks kõige olulisem sõnavõtt Dr. Wolfgang Schäuble suust: "Euroopa Liit ei ole majanduspiirkond, vaid vabaduse poliitiline struktuur." Dr. Schäublet tahaksin tänada ka selle eest, et ta Brüsseli keelele eelistas saksa keelt ega näinud vahet Euroopa Liidu laienemise ja Euroopa Liidu süvendamise vahel. Euroalkeemikute ahvatlus kasutada salakeelt, millest mitte keegi peale nende enda aru ei saa, on sünnitanud eurosanskriti, kui kasutada Henry Kissingeri iroonilist vahemärkust. Detailide taha on kadumas tervik, puude taga pole näha metsa, nagu meil Eestis öeldakse, taktika varjutab strateegiat, vahendid ja eesmärk vahetavad koha, ja kevadine konverents Torinos võib muutuda Bologna ülikooliks. Aeg muutub kiiremini meie oskusest aega kirjeldada kas või eurosanskriti murdes. Seepärast mõjus värskelt ja liigutavalt dr. Schäuble kaugeltki mitte retooriline küsimus Euroopa vastutusest ja kohustustest, eriti aga tema veendumus, et Euroopa on ime. Ime on tervik, jagamatu nagu maastik. Laius ja sügavus, laiendamine ja sügavdamine, poliitiline ja majanduslik integratsioon ei lase ennast lahutada ega kindlasse järjekorda suruda. Nad toimivad üheaegselt, üksteist toetades ja täiendades ning, kasutades eurosanskriti, toodavad lisaväärtust, mille nimi on julgeolek.

2.

Meie foorumi teemaks on "Uus Euroopa ja diferentseeritud integratsioonide strateegia". Mitte Euroopa Liit ja laienemise taktika.

Lubatagu detailidest mööda minna ja kõnelda maastikust.

Uus Euroopa on avaram mõiste kui Euroopa Liit. Niisugune sõnastus annab mõtte liikumisele meeldivalt ruumi. Loodetavasti olen Bertelsmanni foorumi korraldajatega ühel meelel, et Uue Euroopa kujundamise strateegiat on ikka veel vähevõitu. Seevastu tuleb Euroopa Liiduga ühinemise ja Euroopa Liidu laiendamise taktikaid nagu küllusesarvest.

Minu nägemuses kuulub Uude Euroopasse Euroopa Liit koos kõigi praeguste liikmekandidaatidega. Selles mõttes ei ole Euroopa Liidu laienemise strateegia sugugi ainult praeguste täisliikmete asi. Ainsaks kriteeriumiks peaksid olema terviku tasakaalustatud huvid. Kahjuks ei vasta tegelikkus päriselt soovitule. Mõnevõrra Euroopa Liidus endas, veel rohkem aga kandidaatide peres tikub maad võtma naiivne võistluseksami meeleolu. Hakkab kujunema mingi kvalifikatsioonivõistluse atmosfäär, just nagu Olümpiamängudele pääsemiseks. Põhimõtteliselt on konkurents muidugi kannustav ja innustav tegur. Kuid meil on siiski tegemist üritusega, kus p a r i m v õ i m a l i k v a r i a n t t e r v i k u j a o k s o n k a p a r i m v õ i m a l i k v a r i a n t i g a o s a l i s e j a o k s. Vastupidine Olümpiamängudel näiteks ei kehti. See on minu arvates põhiline strateegiline kriteerium.

3.

Olgu Euroopa Liidu laienemisprobleemid põhja-, kesk-, ja lõunasektoris kui tahes keerulised - nad on ikkagi lihtsamad kui kaks läbipõimuvat mureküsimust, Balkan ja Venemaa. Mõlemad eeldavad ettenähtavas tulevikus tihedat Euroopa koostööd ja ühiseid strateegiaid Põhja-Atlandi mastaabis. On ilmne, et Uus Euroopa ei saa mingilgi määral valmis enne, kui neis mõlemas dimensioonis on leitud lahendused, mis välistavad stiihilisi, vägivaldseid ja seega loomu poolest ajutisi iselahenemisi.

Uue Euroopa valmissaamisest saab kõnelda üksnes elementaarses geopoliitilises tähenduses. Vastastikuste kasulike majanduslike ja kultuuriliste suhete edasine sõlmumine on lõputu protsess. Selles mõttes jääb Uus Euroopa õnneks igavesti pooleli. Ent mingi lõplik elementaarne territoriaalne terviklikkus tuleb siiski strateegiliseks eesmärgiks seada. Lõputult uuenev Uus Euroopa ei saa olla lõpmatult suurenev. Visandades võimalikke lahendusi juba nimetatud valusatele Vene ja Balkani probleemidele, peab tõdema, et lahendused on siin nähtavasti diametraalselt erinevad. Seda osa, mis jääb Austria ja Euroopa Liidu suhteliselt kauge ja üksildase Kreeka bastioni vahele, ei saa Uus Euroopa endast välja amputeerida. Ükskord peab tulema päev, kus rahunenud ja stabiliseerunud Balkan Uue Euroopa rüppe tagasi pöördub. Selle päeva lähendamiseks peab Euroopa ise järjest tõhusama panuse andma.

Seevastu Venemaad - või ka SRÜ-d - Euroopa hõlmata ei suuda, ükskõik kui meeldivad või ebameeldivad arengud seal edaspidi toimuvad. Oma loomulikes piirides on Uus Euroopa ja Venemaa kaks ühesuurust anumat. Nad ei mahu üksteise sisse. Äärmisel juhul on nad suutnud mõneks ajalooliselt üürikeseks hetkeks mahutada ainult teineteise kilde. Seda on veel hiljutises minevikus üritatud mõlemalt poolt teha. Uues Euroopas on sellised anakronistlikud feodaalset laadi ambitsioonid maha maetud ja naeruväärseks muutunud. Venemaal aga on kahjuks ikka veel väga palju neid, kes tõemeeli kuulutavad: hädad ja ohud tulenevad peamiselt sellest, et Venemaa on liiga väike. Selleks, et Venemaad hävingust päästa, tuleb teda suurendada. Venemaal on tosin naaberriiki, - enam kui ühelgi teisel riigil maailmas. Nii võib tõepoolest tekkida illusioon, et ta on ümber piiratud. Tänapäeva maailma kontekstis on lugu küll risti vastupidi. Venemaa sisemised hädad ja teda ähvardavad ohud on seda suuremad, mida suurem ta on või tahab olla. Antud seoses ei saa Euroopa ega kogu Põhja- Atlandi ühiskond Venemaa suurusekoormat küll kuidagi kergendada. Kuid ta võib sellele aegunud imperiaalsele ideoloogiale vastu seista ning sellega Venemaad ennast ja kogu maailma uutest õnnetustest säästa. Oskan ratsionaalselt areneva Venemaa ja uueneva Euroopa tulevikusuhetes näha vaid üht positiivset perspektiivi: kui üks ei suuda mahutada teist ega mahu teise sisse, tuleb tarvitusele võtta uus, veel suurem anum, mis lahedalt mahutaks nii Venemaa kui tema euroatlantilise partneri.

Siin ja praegu pole vist kohane seda strateegilist visiooni sügavamalt arendada, ent teatav loogika selles Euroopa jaoks nähtavasti on. Niisuguses Suures Kolmikus osalemine vahest rahuldaks Venemaa eneseväärikust, mis on suur, ja vabastaks tema intellektuaalse potentsiaali demokraatlikele reformidele, mis Venemaa jaoks on uus.

4.

Euroopa on enneolematult uus selle poolest, et demokraatia pole siin enam pelgalt siseriiklik elukorraldus, vaid on avardunud riikidevahelistesse suhetesse. Viimaks ometi on feodaalsed igandid siin rahvusvahelisest poliitikast taandumas. Esimest korda ajaloos on Euroopa rahvad leidnud mõistliku viisi oma erihuvide rahumeelseks kooskõlastamiseks.

Põhja-Atlandi ühiskonna kujunemisega on maailm jõudnud ajaloos käänakule. Ohtusid on küll veel lugematul hulgal, kuid nendega toimetulemiseks jätkub juba jõudu.

Miks on vaja rääkida millestki, mida kõik niikuinii teavad? Aga sellepärast, et me oleme Euroopa hämmastava uuenemisega juba väga harjunud. Mis siin imestada. Inimelu on üürike, ajalugu pikk. Inimlikus hinnangus on pöördeline ajaloohetk juba ammugi argipäevaseks saanud. Toimumata jäänud katastroofid ei köida enam meie kujutlusvõimet; kättevõidetud hüved tunduvad kesised, aga nende nimel nõutavad loobumised hirmus suured.

Pole midagi parata. Ajaloo ülevust ei suuda keegi hommikust õhtuni tunnetada. Ent vahel siiski peame püüdma seda teha. Vastasel korral ähvardab oht, et meie strateegiline analüüs takerdub lugematute taktikaliste kaalutluste tihnikusse ja suhteliselt teisejärgulised kaalutlused hakkavad varjutama peamist.

Mis on praegu peamine? Mõistagi meie Uue Euroopa, või kitsamalt Euroopa Liidu laienemisprotsess ise, mitte selle sisepoliitilised peensused igas asjaosalises riigis, mille läbipõimumist ei suuda välja rehkendada ka kõige võimsam arvuti. Ühinemisprotsess võib seetõttu võtta juhusliku, ettearvamatu suuna, mis lõppkokkuvõttes ei teeni Euroopa kui terviku huve. Terviku huve teenib ikka vaid hästi tasakaalustatud strateegia. Strateegia ise aga avardub iga järjekordse laienemisega. Nii on näiteks pärast viimast laienemist välja kujunenud Euroopa Liidu arvestatav põhjasektor, mis seni praktiliselt puudus. Tema argumendid ja regionaalsed huvid on niisama põhjendatud ja arvestamisväärsed kui liidu veteranide eelistused lõunasektoris ja Kesk-Euroopa sektoris. Põhjaeurooplased kahtlemata mõistavad ja toetavad Lõuna-Euroopa soovi näiteks Maltat ja Küprost võimalikult kähku vastu võtta, seda enam, et sellel taotlusel on teatav analoogia põhjaeurooplaste enda taotlustega Läänemere ruumis. Ja niisamuti mõistavad nad Kesk-Euroopa ja eriti Saksamaa eelistusi Poola, Tšehhi ja Ungari suunal, sest nende riikide vastuvõtmisega omandab Euroopa Liit soliidse idasektori, mis siiani praktiliselt üldse puudub. Aga kui sellised laienemisstrateegiad on põhjendatud, siis on samavõrd põhjendatud ka Põhja-Euroopa tungiv soov laiendada liitu Läänemere idakaldale, Eestisse. On ju Läänemeri tegelikult ainuke Euroopa sisemeri ja tema rannariikide poliitilise ja majandusliku kokkukuuluvuse vormistamine seetõttu esmatähtis.

Eesti šokiteraapia kommunistliku ebamajanduse kõrvaldamisel on heaks näiteks, kui tulemusrikas võib olla sihikindlalt läbiviidud šokiteraapia. Majandusreformide kiirus on eestlaste enesetunnet tõstnud ja oluliselt kaasa aidanud sellele, et integreerimist Lääne-Euroopa struktuuridesse käsitatakse meil kui enesestmõistetavust.

Eesti mõistis jalamaid, et väikeriik oma tillukese siseturu ja nappide ressurssidega saab olla edukas vaid tingimusel, et tema majandus on maailmale avatud. Eestlased on majandusliku liberalismi tingimusteta eestvõitlejad, vabakaubanduse järjekindlad rakendajad. Eesti turg toimib tollivaba laoplatsina, kus pole ruumi protektsionismile mis tahes avaldumisvormis. Kiire privatiseerimine, kapitali vaba liikumine, majandussõbralik maksupoliitika (tulumaks 26%, sõltumata sissetulekust), madalad tööjõu- ja kõrvalkulud, monetaristlik rahapoliitika (seadusandlikult kehtestatud Eesti krooni kurss 8 : 1 Saksa marga suhtes on püsinud muutumatuna ligi neli aastat) ning stabiilne pangandus on viinud Eesti esikohale reformiriikide seas välisinvesteeringute mahus ühe elaniku kohta. Saksa kapitali osalus selles võiks küll märksa kaalukam olla.

Seega ei astu Eesti Euroopa Liitu paluja ega järelveetava osas, vaid meie ühise tegelikkuse võrdväärse ja loova kujundajana. Eesti põhimõtteks on Euroopa Liidu liikmekandidaatide individuaalne kohtlemine Madridi tippkohtumisel saavutatud kokkuleppe kohaselt, kooskõlas liidukantsler Helmut Kohli hiljutise jõulise avaldusega. Majanduslike näitajate poolest on Eesti Vabariik juba praegu küps liitumisläbirääkimisi alustama.

Ma ei kavatse peatuda regionaalsetel strateegiatel. Püüan arvesse võtta diferentseeritud lahenemisi, mis on tegelikult olemas. Koos liikmete arvu kasvuga hakkavad Euroopa Liidus vältimatult kuju võtma regionaalsed rühmitused. Nii nagu demokraatia areng ei jäänud ennemuiste rahvakoosoleku tasemele, nii hakkab ka aina laienev demokraatlike riikide ühendus omandama senisega võrreldes hierarhilisemat struktuuri. See sünnib tahes-tahtmata.

Strateegiate sidumiseks üheks tervikuks on Euroopal piisavalt analüüsipotensiaali. Nüüd peab jätkuma ka julgust langetada ja ellu viia otsuseid. Euroopa on ime, ütles dr. Schäuble, ja täna on see ime meie enda teha.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele