Lugupeetav Balti Assamblee,
Austatud härra esimees,
Minu daamid ja härrad !

Lubage mul tervitada Balti Assamblee 7. istungjärku.

On möödunud pisut üle 61 aasta sellest, kui Balti riigid lepingu kujul teatasid oma üksmeelest ja koostööst.

12. septembril 1934 Genfis alla kirjutatud lepingut saatis deklaratsioon, kus öeldi:

"Eesti, Läti ja Leedu Täisvolinikud deklareerivad, et nende valitsused valvavad selle järele, et kolme rahva solidaarne üksmeelevaim ja sõprus leviks ja üldistuks nende Maades ja nad kohustuvad võtma tarvitusele selles sihis või julgustama kõiki vajalikke abinõusid ja algatusi."

On mõned asjaolud, mida selle ajalukku vaatamise puhul tahaksin toonitada.

Märkame, et ühise kokkuleppeni jõudmine võttis Balti riikidelt küllalt kaua aega.

Genfi lepinguga kutsusid Eesti, Läti ja Leedu ellu kolme riigi välisministrite konverentsid, mis hakkasid toimuma tõepoolest märkimisväärse järjekindlusega.

Aga aega oli vähe järele jäänud.

Ühistöö deklareerimisest ei jõudnud Balti riigid kõige olulisemates küsimustes ühise tegutsemiseni 1939. ja 1940. aastal. Olime maailmast isoleeritud ja olime isekeskis isoleeritud. Meid nopiti ühekaupa nagu õunu puult.

Pean sellest siin rääkima, sest meie igapäevasele välispoliitilisele tegelikkusele suruvad praegu oma märgi impeeriumi taastamise ambitsioonid, kolonialistlik suhtumine Balti riikidesse kui "lähivälismaasse", püüd revideerida tavarelvastuse vähendamise kokkuleppeid ja suurriiklik mõistmatus, et ka väikestel on õigus kindlustundele, mis tänases maailmas on meie jaoks lahutamatult seotud integreerumisega Euroopa ja maailma demokraatlikesse struktuuridesse, Euroopa Liitu ja NATOsse.

Need tänase poliitilise reaalsuses tegurid sunnivad ikka ja jälle mõtlema sellele, mida oleks tulnud teisiti teha Teise maailmasõja eelõhtul.

See ei ole ajalugu ajaloo pärast, vaid meie praeguse poliitika kujundamine ja kavandamine minevikus tehtud vigade vältimise najal.

1939. ja 1940. aasta traagilised kogemused, - mis mõne riigi mõne poliitiku jaoks oli lihtsalt "loomulik poliitiline protsess" - see kohustab meid täna ühiselt kavandama oma kaitsealast koostööd, kujundama ühist Balti kaitseruumi, milles ühineksid rahva meelekindlus, poliitikute otsused ja sõjaväelaste professionaalsus.

Erinevalt Esimese maailmasõja järgsest perioodist oleme nüüd, pärast iseseisvuse taastamist, asunud tõepoolest aega viitmata koostööle.

Renoveerinud Genfi lepingu, oleme loonud eeldused ühiste hoiakute kujundamiseks kõige kõrgemal riiklikul tasemel.

Te teate, et see süsteem toimib ja välisministrid, peaministrid ning presidendid kohtuvad järjekindlalt.

Balti Assamblee oma konkreetseid valdkondi analüüsiva struktuuriga võib olla efektiivne tegur põhimõtteliste ja üldiste kokkulepete reaalsel elluviimisel.

Integreerumine Euroopasse nõuab Balti riikidelt uusi jõupingutusi vabakaubanduse alal. Meil on palju teha selleks, et meie piirid oleksid kindlad, aga samas inimsõbralikud.

Need on alad, kus saame ennast maailmale näidata r e g i o o n i n a, ühtselt uue Euroopa poole liikuva Baltikumina.

Okupatsiooniaegne unifitseeriv ja primitiivne silt PRIBALTIKA ei tohi enam kummitada ja ühist tegutsemist segada. Tänane Balti riikide koostöö on suveräänsete riikide vaba ja pragmaatiline koostöö.

Lubage mul tsiteerida minu isa Georg Merit, kes 1940. aastal analüüsis ajakirjas "Revue Baltique" Balti riikide majandusliku koostöö võimalusi.

Ta pidi siis konstateerima, et praktilisi tulemusi majanduslikus koostöös on vähe. Võimalusi nägi ta rohkesti.

Tsiteerin: "Visandades võimaluste skeemi, peab meile olema selge, et kolme riigi majandusliku koostöö eelduseks on võimalike kohustuste tasakaalustamine. Koostööd ei saa teha vaid ühe riigi või ühe majandusharu kulul. Niisuguste huvide tasakaalus hoidmise puhul tuleks aga hoiduda väiklusest ning läheneda probleemidele laiemalt. Taoline tegutsemine ei välista esialgseid pettumusi, kuid tasapisi kasvab sellest välja edu." Tsitaadi lõpp.

Mul on kahju, et need sõnad on ikka veel aktuaalsed.

Meie, poliitikud, oleme võlgu oma rahvastele, kes nõukogude okupatsioonist vabanemiseks mitte ainult ei laulnud ega tantsinud, mitte ainult ei kirjutanud petitsioone ega seisnud augustiõhtul Balti ketis, vaid panid kaalule kõik.

Nüüd tuleb meil, poliitikutel ja riigitegelastel, panna kaalule kõik, et Balti kett ei tunduks romantilise mälestusena, vaid tõepoolest uue elu algusena.

Te kõik teate, et meie tee on lõpmata keeruline. Tahaksin kogu hingest, et see oleks kõiges eetiline ja edus ühine.

Tänane maailm on täis paradokse.

Üks neist on ühinemis- ja samastumisprotsesside ning teiselt poolt eristumise ja identiteedi süvendamise protsesside üheaegsus.

Tehnika, võimalus olla kiiresti kõikjal, võimalus isegi koolipoistel tunda arvutiekraanide kaudu oma seotust kogu maailmaga - praegu, just selsamal hetkel - , see on 20. sajandi lõpu kingitus inimkonnale.

Samas muutub väga pingeliseks mure rahvuste, ka väikeste rahvuste säilimise pärast, hool iga inimese ainulise maailma pärast. Väikesed rahvad moodustavad ju maailma elanikkonna enamiku. Aga nende hääl ei kõla veel küllalt valjusti, nad ei võta veel vajalikul määral osa maailma saatuse otsustamisest.

See globaalne paradoks on omal moel ka Balti ühistöö paradoks.

Aga maailm ilma paradoksideta oleks igav.

Soovin teie 7. istungjärgule viljakat ja huvitavat tööd.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele