Mu daamid ja härrad! Päevakorras on juulilepingud ja riigikogu liikmete soov teada saada juulilepingute sõlmimise ja allakirjutamise detaile. Juulilepingute all me mõistame kolme lepingut: Vene vägede Eestist väljaviimise lepingut, kokkulepet sõjaväepensionäridele sotsiaalsete garantiide andmisest ja akti, mis reguleeris Paldiski tuumaseadmete demonteerimist.

Sellega on ka lepingute maht ja sisu määratletud. Ma olen ajakirjanduse vahendusel jälginud ka neid läbirääkimisi, mis Riigikogus on aset leidnud ja kahetsusega pidanud tõdema, et meie riikluse seisukohast kõige olulisem küsimus on jäänud kahe silma vahele. Meie riikluse seisukohast kõige olulisem küsimus on see, et ei Nõukogude Liit, kui ta veel eksisteeris, ei Vene Föderatsioon üheski dokumendis tunnustanud, et Eesti Vabariik on programmeeritud aastal 1918, on oma enesemääramisõigust teostanud relvaga käes Vabadussõjas ja et Vabadussõja tulemusena tolleaegne Nõukogude Vene ja Eesti Vabariik sõlmisid Tartu rahulepingu, mille kaudu Eesti astus esmakordselt moodsas ajaloos kui rahvusvahelise õiguse subjekt.

See on olnud, on praegu ja edaspidigi meie suhetes Vene Föderatsiooniga keskseks teemaks ja selle saavutamine ning selle tunnustamine on meile eluliselt tähtis. Mitte sellepärast, et me ootame, tingimata Vene Föderatsioonilt sabaliputavalt oma süü tunnistamist. Meil on pealesurutud kohustus võtta Vene Föderatsiooni nii nagu Vene Föderatsioon ise on ennast määranud.

Vene Föderatsioon on ennast määranud kui riiki, kes on uus riik, kellel ei ole mitte mingisuguseid ühendusi NSVL-ga, välja arvatud et ta kõik NSVL-i kohustused on enda peale võtnud ja seda ta on teinud bilateraalselt mitmesuguste teiste riikidega. Siit tulenevalt peab Vene Föderatsioon silmas neid leppeid, mida endine NSVL on sõlminud, ütleme tuumarelvastuse vähendamise või ka NSVL-u võlgade katte osas. Eesti ja Vene suhete seisukohast on aga peamine ja kõige määravam see, et endine Nõukogude Liit oma Rahvasaadikute Kongressi mälestusväärsel istungil 23.-25. detsembril 1989, kui ta möönis Hitleri-Stalini pakti olemasolu ja selle pakti otsest mõju Poola sõltumatuse purustamisele. Neid kausaalseid sidemeid ei laiendanud ta ühegi sõnaga, ühegi dokumendiga mitte kunagi Eesti, Läti ja Leedu okupeerimisele NL-u relvajõudude poolt aastal 1939-1940.

See on meie välispoliitika tuum ja selle me peame saavutama. Me peame seda saavutama nüüd kahjuks märksa halvemalt positsioonilt kui see oleks olnud võimalik aastail 1992-93-94-95. Selleks, et üldse midagi positiivset saavutada läbirääkimistel Venemaaga, oli pärast Eesti sõltumatuse taastamist vaja samm-sammult lahendada need kesksed küsimused, ja esimeseks küsimuseks loomulikult oli Vene vägede väljaviimine.

Mul oleks hea meel, kui te praegu teeksite endale ühe kronoloogia nendest kohtumistest ja läbirääkimistest, mis algasid jaanuaris 1992 ja mille kestel taastatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni esindajad kohtusid 17 korral. Kohtumiste keskseks teemaks olid Nõukogude Liidu, seejärel Vene Föderatsiooni vägede väljaviimine ja need läbirääkimised ei andnud mitte mingeid tulemusi. Ma tahaksin teile meelde tuletada, et see ummikseis saavutas oma kõrgpunkti 15. -20. juuli 1994. a vahel, kui Eesti ja Vene delegatsioon kohtusid Helsingi lähedal, kus soomlased küll ei pakkunud mitte vahendaja teenuseid, aga pakkusid seda, mida nad söandasid - nimelt neutraalset pinda ja sõbralikku keskkonda selleks, et need ka Soome silmis juba ohtlikult veninud läbirääkimised saavutaksid läbimurde. See läbimurre jäi ka sellel 17. kohtumisel saavutamata.

Me oleks võinud muidugi tänaseni neid läbirääkimisi jätkata. Me ei teinud seda kahel põhjusel - lähenes Teise maailmasõja järelmite lõplik kõrvaldamine Euroopast ja 2+4 läbirääkimised, mis olid alanud juba aastal 1989. Ja tuletan teile meelde, 2+4 all me kõneleme ja mäletame Saksa LV, endise DDR-i ja nelja liitlasriigi läbirääkimisi Saksamaa taasühendamiseks ning Vene Föderatsiooni vägede väljaviimise kohta endise DDR-i territooriumilt. Selle tähtaeg oli ohtlikult lähedal, selle tähtaeg oli 1994. a 31. august.

Me oleme oma ülevaatega praegu juulis 1994. Eesti ja Vene Föderatsiooni delegatsioonide läbirääkimine ei andnud mitte mingisuguseid tulemusi. Mis meid ootas? Meid ootas olukord, kus Vene Föderatsiooni vägede väljaviimine Euroopast oleks päevakorrast maha võetud ja küsimus oleks unustatud. Ta on ka praegu unustatud. See, et Eesti ei ole lepinguid ratifitseerinud tuleks praegu koomilise üllatusena kõigile juhtivatele ajalehtedele ja väga ebameeldiva üllatusena nendele meie partnerriikidele, kelle najal Eesti sõltumatus püsib.

Mul vist ei tarvitse teile meenutada, et Eesti sõltumatus ei püsi meie ratsaväe, meie allveelaevastiku, meie tankivägede najal. Ta püsib selle najal, et on olemas, kui Rousseau sõnu tarvitada, mõnesugune ühiskondlik kokkulepe Euroopas ja selle ühiskondliku kokkuleppe aluseks on mõlemapoolne soov jõudude tasakaalu mitte rikkuda. See soov ei ole siiras, meil ei tarvitse siin pikalt arutleda seda, kui siiras on Venemaa soov oma piire mitte laiendada. Meil oli küllalt andmeid selle kohta juba juulis 1994.

Kuidas Venemaad mõista juulis 1994? Me võime muidugi Venemaast rääkida ameeriklaste kombel ja käsitleda teda umbes nagu SHveitsi. Venemaa puhul te teate, et on olemas Vene administratsioon, on olemas Vene parteid. On olemas oluline mõjutegur - Vene armee, kelle suhtes ei ole tsiviilkontrolli Lääne-Euroopa mõistes. On olemas veel mitmed tsentripetaalsed jõud, on olemas SRÜ oma sisemiste huvide ja nendest huvidest suuremate lahkhelidega ja neid võimalusi tuli sel ajal silmas pidada. Tuli lähtuda sellest, et Vene keskvõim ei ole saavutanud seda domineerivat seisundit, mida ta tahtis saavutada ja mille suunas Vene areng läks.

Venemaa sel ajal ei olnud veel taastanud oma võimuhaaret nagu on praegu uuesti sündinud. Oli tajutav mõnesugune Jeltsini ja ultraparempoolsete ja endiste kommunistide lahkheli. Ja Jeltsini soov ennast mitte samastada nende parempoolsete jõududega, keda ka Vene demokraatlik ajakirjandus ja Lääne-Euroopa ajakirjandus nimetas kasvava rahutusega punapruuniks.

Nüüd me ei saa vaikides mööda minna ka Eesti asjaoludest. Palju selgemini kui Eesti poliitika kujundajatele, oli meie läänepartneritele 31. august 1994 see lõpupäev, kus Vene vägede tagasitõmbamine Euroopast pidi olema lõppenud. Me võime muidugi ja peame ja oleme kohustatud lähtuma siin saalis, Riigikogus, Eesti Vabariigis, Eesti Vabariigi huvidest, aga me ei saa mitte väita, et Eesti oma kaalukuselt oleks võrdne Saksa LV-ga. Seda on tehtud ja tehtud enam kui kord, aga niisugune võrdusmärgi tõmbamine Eesti ja Saksamaa vahel on pehmelt öeldes natukene kergemeelne, võib-olla natukene vastutustundetu ja igal juhul ta seab kaalukeelele küsimuse, kas Eesti on üldse suuteline niisugust poliitikat ajama, mis tagaks Eesti säilimise, Eesti sõltumatuse.

Niisiis juulis 1994, pärast järjekordset ummikseisu Helsingi läbirääkimistel, oli Eesti välispoliitilise isoleerumise künnisel. Ja see oli väga sarnane sellele isoleerumisele, kuhu viis meid maavillane, kodukootud Pätsi poliitika. Minu suhtumine oma eelkäijasse on olnud vastuoluline - Päts oli päris mõnus riigimees, kui ta oma karjääri alustas. Kui aga Euroopas tekkisid uued pinged, oli ta täiesti võimetu orienteeruma Euroopa uutes jõujoontes. Selle tulemuseks oligi Eesti traagiline isoleerumine 1939.a. ja kõik see, mis sellele järgnes.

Suvel 1994 oli meie partnerriikidel see Eesti üksijäämisoht kaunis selge. Ei saa öelda, et see oleks neile olnud murelaps nr. 1. Eesti on selleks liiga väike. Aga ta siiski oli mõnesugune moraalne küsimus. Ta oli moraalne küsimus selle tõttu, et demokraatlikus maailmas ei olnud kunagi keegi kahelnud selles, et Eesti deklareeris oma sõltumatuse 1918 ja oli suuteline erinevalt Romanovite ning Beria impeeriumi teistest rahvastest omaenese sõltumatust relvaga käes teostama. Ja nii kui oli näha, et meie Välisministeeriumi delegatsioon Helsingis järjekordselt midagi ei saavutanud, siis sellele vastasid meie väga head partnerid mõnesuguse survega Venemaale.

Venemaal omakorda ei olnud juulis 1994 võimukeskused kaugeltki mitte veel nii välja joonistunud kui neli kuud hiljem, kui Vene sõjavägi kuulutas sõja Tshetsheeniale. Nagu te teate, sai Vene parlament sellest teada ajalehtedest ja see on ilus näide selle kohta, mida tähendab tsiviilkontrolli puudumine. See viiks meid praegu natuke kõrvale teemadest, aga tsiviilkontroll ei ole muidugi mitte raamatupidamise revisjon.

Sõjavägede tsiviilkontroll on see, kui parlament otsustab välispoliitikat ja selle välispoliitika kaitsmist sõjaliste abinõudega. Kui seda teeb sõjaminister ja hiljem teatab sellest parlamendile, siis see on näide tsiviilkontrolli puudumisest. Ma lisaksin siia juurde, et kui me raamatupidamise kontrolli käsitleme tsiviilkontrollina, siis kõige parem tsiviilkontroll armee üle oli kahtlemata Pinocheti ajal Tshiilis.

Aga tulgem tagasi põhiprobleemi juurde. Põhiprobleem oli käegakatsutav oht, et me jääme üksi 31. augustiks 1994. Mitte päris üksi - meid oleks rahustanud Vene Föderatsiooni relvajõud, rahustanud mõnda meest positiivses mõttes, Eesti rahvast negatiivses mõttes. Ja nii, kui juuli keskel sai selgeks, et Vene delegatsioonil ei ole tahet, ei ole võib-olla mandaati, jõuda Eesti Vabariigiga kokkuleppele, nii kulmineerus meie läänepartnerite surve - Ühendriikide, Prantsusmaa, neutraalsete riikide ja ka Saksamaa surve Venemaale. See surve oli tajutav.

Ärgem unustagem, et Eesti oli oma majanduses selleks ajaks juba teinud suuri edusamme, mis meie läänepartneritele olid võib-olla isegi ootamatud ja igal juhul ületasid meie võimekust. See kõneles sellest, et Eestil on eeldusi kujuneda usaldusväärseks partneriks, ja surve Moskvale, et leitaks väljapääs sellest ummikust, oli küllalt tajutav. Ma tuletan teile meelde, et Vene administratsioon oli sellel ajal küllalt heterogeenne. Vene president oli, nagu on ka praegu, Boriss Jeltsin, Vene sõjaminister Pavel Gratshov ja Vene välisminster Andrei Kozõrev. Kui me kasvõi nende kolme nimega piirdume, siis oli neli kuud hiljem Gratshov see, kes alustas Tshetsheenia sõda. See näitab, et Venemaaga suheldes on väga raske määrata, kes on õieti Venemaal otsuse langetaja, kelle käes oli peamine võim juulikuus 1994.

See oli üks järjest suurenev mure kõigi meie partnerite hulgas - Jeltsin ütleb esmaspäeval nii, Gratshov teisipäeval vastupidi ja Kozõrev on nende vahel, see oli tüüpiline. Ja selles situatsioonis ma sain läänepartneritelt informatsiooni, et oleks nagu saavutatud mõnesugust edu ja Venemaa on valmis möönma, et ta on sunnitud veelkord üles võtma läbirääkimised oma relvajõudude väljaviimiseks Eestist. See oli palju rohkem, kui me praegu arvestame.

Te teate, et mis tahes riigi presidendil on lihtsam võimalus kontakti hoida oma kolleegidega. Ehkki parlamentaarses vabariigis need kontaktid võivad olla teise kaaluga, kui ütleme Prantsusmaal või Ameerika Ühendriikides, kus põhiseadus annab presidendile märksa suuremaid õigusi, on ometi võimalus ühe või teise või kolmandaga mõtteid vahetada. Vene sisemine võimuvõitlus oli mulle vähemalt selge ja Gratshovi keskne osa väljaspool igasugust kahtlust.

Umbes selles olukorras sain ma esimese teate, et lähipäevad sõltuvad täiesti sellest jõudude vahekorrast Moskvas ja mul tuleks Välisministeeriumi delegatsiooniga Moskvasse sõita, et saavutada murrang vahekorras Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga. Aeg oli lahtine, aeg sõltus mingisugusest tegurist, mida ma veel ei teadnud. Välisministeerium oli selleks valmis: välisminister Luik, asekantsler Mälk, rida muid Välisministeeriumi töötajaid, kes siiamaani olid pidevalt läbirääkimisi pidanud ja kelle kohvrites olid kõik Eesti-Vene lepinguvariandid ja juba saavutatud kokkulepped.

Kokkuleppeid saavutatakse läbirääkimistel nii, et lepingul on teatud vaidlusalased piirkonnad võetud nurksulgudesse ja sedamööda, kuidas vaidlusalased piirkonnad mõlemapoolselt lahendatakse, võetakse nurksulud lahti. Niisugune on see käik. Sain mõni päev varem teada, et Vene Föderatsioon eesotsas Boriss Jeltsiniga ootab Eesti delegatsiooni 26. juuliks Moskvasse. Meie eesmärgiks oli saavutada läbimurre ja ilmutada poliitilist tahet selleks, et delegatsioonid asuksid aega viitmata läbi rääkima. Väljavaated selleks olid väikesed, kui me delegatsioonid kohtusid.

Vene delegatsioon alustas mitte null punktist, vaid alustas Venemaa- poolsest väga tugevast kallaletungist Eestile. Rääkijaks oli Vene president - see oli terav ja ei vaja pikka arutelu. Ja selles halvas olukorras meil õnnestus saavutada kõigepealt neutraalne atmosfäär ja seda otusustas Eesti pool edasi arendada ja viia selleni, et me sealsamas astume sammu võrra edasi ja alustame kaasavõetud lepingu tekstide lõpliku redigeerimist. See töö toimus delegatsioonide vahel. Juttu oli kolmest lepingust. Venemaa oli kõik need kolm lepingut ühe paketina asetanud lauale - "take it or leave it" põhimõttel. Tulemus on teil teada.

Ma tahaksin ainult ühte asja nimetada - miks just 26. juuli. Miks mitte 25., mis oli esmaspäev või 27.? Ja vastus on väga lihtne - see sai mulle läbirääkimiste ajal selgeks ja ma sain seda kontrollida järgmisel päeval. 26. juulil oli kaitseminister Gratshov Moskvast ära sõitnud Belgradi, et ette valmistada ühte osa sellest sõjast, mille verd me oleme nüüd näinud televisiooni kaudu.

Maailm on pidanud Moskvas-käiku Eesti diplomaatia üheks kõige meisterlikumaks läbimurdeks. Ootused olid märksa väiksemad meie partnerriikide hulgas. Ma olen nende lepingute üle uhke, nad hoidsid ära arenguid, mida meil praegu tagantjärele on raske kujutleda.

Aga ma tahaksin teid veelkord manitseda mitte unustama seda, et neli kuud hiljem algas Tshetsheenia sõda. Et Bosnia sõda oli käimas, et Euroopa valmisolek sekkuda Bosnia sõtta oli pisut allapoole nulli. See teadmine, et julgeolek ja rahu on jagamatu Euroopas, see on tulnud 200 000 surnuga Bosnias ja 2 000 000 pagulase hinnaga Bosnias. See on tulnud 40 000 tapetuga Tshetsheenias ja ühe linnaga, mis on kaardilt pühitud. Kas need oleksid olnud Eesti alternatiivid või mitte, jäägu teie südametunnistusele. See, mida ma suutsin, see mida ma oskasin, see, mida ma pidasin Eestile primaarseks - see sai Moskvas tehtud.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele