Kallid kaasmaalased Eestis ja maailmas!

Vana aasta viimasel päeval sirvisin läbi kolm varasemat uusaastaläkitust. Leidsin oma üllatuseks, et neis kõigis olen korranud küsimust "kust me tuleme, kuhu läheme?" Vastused olid küll erinevate rõhkudega, aga ikkagi. Täna ma seda küsimust ei korda. Ühel või teisel viisil olete sellele ise vastuse leidnud. Ka siis, kui küsimus ei olegi sõnastatud.

On teil meeles, et aastal 1995 on Eestis olnud kolm valitsust? Ei ole selles midagi halba, kui see teil meeles ei ole. Vahest on see isegi hea. Parlamentaarses demokraatias peegeldab valitsuse vahetus riigi kodanike eelistuste muutumist, teiste sõnadega rahva tahet. Kaheksanda Riigikogu korralised valimised ja sellele eelnenud ja järgnenud valitsusmuutused ongi teie tahte väljendus, tänaseks niivõrd loomulik, et sellel nagu polekski mõtet peatuda. Ometi tuleb peatuda kõige tähtsamal järeldusel: Eesti Vabariigi põhiseadus on ajaproovile vastu pannud ja hakanud tööle, hakanud teistest seadustest paremini tööle. See lause võib küsimusi äratada. Kui põhiseadus töötab, mida ta siis toodab? Mida ta toodang maksab? Kes on selle toodangu ostja ja kelle taskusse läheb toodangu hind? Ma vastan teie küsimustele: põhiseadus toodab stabiilsust. Selle hind on elu hind.

Enamus majandusinimestest räägib lahkuvast aastast kui esimesest majandusliku tõusu aastast. Oma rahakotis me seda täna peaaegu veel ei taju. Aasta inflatsioon on möödunud aastaga võrreldes pidurdunud. Hinnad ja üürid on vähem tõusnud, aga tõusnud on nad ikkagi.

Aasta on kaasa toonud kriise, mida meil miskipärast skandaalideks nimetatakse. Praegu ei ole aega rääkida keelevusserdamisest ega sellest, et skandaal pisendab kriisi perekondlikuks tüliks. Riigis tuleb asju nimetada õigete nimedega. Meil on olnud kriise, aga ka õigusriigile kohaseid lahendusi neile.

See on aasta 1995 tegelikkus, ühe medali kaks külge.

Ka Eesti riigi ja tema kodanike käekäik on ühe medali kaks külge. Eesti riigil ei saa minna paremini kui teil, tema kodanikel, - ja vastupidi. Oma järgmisi samme saame kavandada ühiselt ja edukalt üksnes siis, kui oleme enda ja oma võimaluste suhtes teadlikud ja ausad. Kui me rahva ja riigi ühishuve peame kõrgemaks sõpruskondade ja erakondade huvidest.

Mida toob meile järgmine aasta?

Neljandat korda ootate mult vastust vana-aasta õhtu igipõlisele küsimusele.

Aastaks 1993 hoiatasin, et meil tuleb valmistuda pikamaajooksuks ja mitte lasta ennast ahvatleda kiirest spurdist;

aastaks 1994 lubasin, et Eestist lahkuvad võõrväed;

aastaks 1995 ennustasin uusi ohukoldeid, pettumusi rahvusvaheliste organisatsioonide efektiivsuses ja murrangulisi muutusi senistes jõujoontes.

Aastaks 1996 loodan näha, et enesepuhastus, millest kõnelesin teile televisiooni vahendusel, omandab õigusriigis keskse tähenduse. See puudutab igaühte meist ja peab avalduma suuremas vastutuse määras. Ajakirjandus on õppinud analüüsima ja küsima. Kodanik oskab ametnikelt nõuda. Hämarad asjad on hakanud jõudma kohtusse. Iga riigiametnik, iga kodanik peab mõistma, et suurema võimutäiusega käsikäes käib ka suurema vastutuse määr. Peame endale selgeks tegema, et õigusriigil lasub kohustus kaitsta õigusriiki ja põhiseadust. Peame asju nimetama õigete nimedega ja endalt küsima, kas Eestis esineb terrorismi. Prantsusmaal, "Inimõiguste deklaratsiooni" kodumaal, hukkus terroriplahvatustes seitse kodanikku ja suvest saadik on viissada inimest eeluurimisel. Õigusriik peab valitsema tänavat, - või siis hakkab tänav valitsema õigusriiki. Siin ei saa olla kompromisse.

Riigina oleme ikka veel häälemurdeeas. Peame õppima riigina käituma. Peame mõtlema miljoni peaga, kuid kõnelema ühe suuga. See nõuab distsipliini ja vastutustunnet ka kõige kõrgematelt riigiametnikelt. Kahjuks õpime aeglaselt, laisalt ja vastumeelselt. Oleme ohtlikult palju aega kaotanud maareformi läbiviimisele. Kuni maal ei ole peremeest, jäävad nii senised kui tulevased reformid õhku rippuma. See vähendab rahvusvahelise usalduse määra Eesti Vabariigi suhtes, aeglustab meie liitumist Euroopa Liiduga, loob endassesulgumise nostalgilise ahvatluse. Nende ja muude ohtude teadvustamine on saabuva aasta aja käsk. Aasta saab olema Eestile karm, kui me laseme ennast uinutada senistest saavutustest. Seepärast andkem saabuvale aastale juba praegu õige hoog ja suund: olgu see enesepuhastamise ja selginemise aasta.

Selleks, kallid kaasmaalased, soovin teile lumisest Kadriorust usku iseendasse ja vastutustunnet; teile kõigile jõudu tööle ja õnnerikast Uut Aastat!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele