Lugupeetav Tallinna Kunstiülikooli rektor Ando Keskküla!
Lugupeetav Kunstiülikool!

Tänane pidulik talitus annab põhjust kõnelda

- akadeemilise demokraatia kinnistumisest Eestis,
- kõrghariduse kohast meie riiklikus süsteemis,
- muutunud hariduselu headest ning halbadest külgedest;
- eesti kunsti sisulisest arenguteest,
- samuti ka igavesest probleemist: looja ja publiku vahekord.

Tänasele Eestile on iseloomulik, et neid küsimusi ei lahendata direktiivide ja ilmeksimatute doktriinidega, vaid normaalses õhkkonnas, kus on loomulik seisukohtade erinevus, vastasseisude olemasolu, postmodernistlik kirevus, ühesõnaga see, mida me mõistame demokraatia all.

Ma tean - ja teiegi teate, et demokraatiat on iseloomustatud ka äärmiselt tülika riigikorraldusena, mille ainuke õigustus olevat see, et keegi pole suutnud midagi paremat välja mõelda.

Mulle sellest Winston Churchilli kalambuurist piisab, sest minu põlvkond on läbi elanud liigagi palju traagilisi eksperimente inimese ja riigi vahekorra alal. Tean, et Winston Churchilli lause on teilegi meeltmööda.

Igatahes on kunst pärast Eestimaa - lubage mul nende seinte vahel kasutada niisugust eufemismi - nõidusunest ärkamist sööstnud avastama uusi võimalusi, sirutanud end maailma poole, omandanud värskuse ja nooruse, millele kindlasti järgneb ka küpsus. Eesti on leidnud võimalusi end eksponeerida, suhelda kodumaa ja Euroopa kunstipublikuga.

See on hea eeldus.

Aga mitte rohkem.

Minu elukogemus, mu kunagine elukutse ja praegune amet lubavad mul öelda, et lähemad aastad on määravad meie edasise elu jaoks. Ka kunsti.

Pool sajandit survet ja kammitsemist kujundasid eesti kunstnikes oskuse vihjata ja mõistukõnet kasutada. Kõik need viiskümmend aastat kinnitasid meie kunsti rahvuslikult mõtlevat osa, tugevdas eestlaste tahet ja usku, hoidis identiteeti, püüdis tagada järjepidevust mõtlemises ja hoiakutes.

Nüüd, kui mängumaa on vaimselt vaba, aga majanduslikud võimalused napid, on olemas oht, et minetame missioonitunde, et kaotame tõsiduse, et jookseme Anton Hansen Tammsaare poisina illusoorse võimalusteliblika järele ning mängime maha oma vaevaga säilitatud kapitali. Me ei säilitanud oma kultuuri totaalse sovjetiseerimise eest ometi mitte selleks, et lahustada teda nüüd odavas kitshis. Eesti kunst ei jäänud läbi kõikide valude ja vaevade elama ometi mitte selleks, et nüüd denatsionaliseeruda. Kümneid aastaid kõnelesime juurte otsimisest - ka see oli üks olulise sisumahuga vihjeid. Neid juuri ei tohi ometi odavateks konservideks vekkida.

Tahan lihtsalt öelda, lugupeetav rektor ja ülikoolipere, et kirevusele ja ahvatlustele vaatamata on teil ees kaalukas ja raske aeg.

Viiekümne aastaga on paljud kultuuriseosed hapraks kulutatud.

See võib tunduda paradoksina, aga Eesti kultuur on praegu eriti haavatav. Pole küll vägivalda, pole sisemise poliitilise vastupanu vajadust - aga just see teeb paljud tühised tendentsid ohtlikult paeluvaks.

Teie koolist peab lähtuma missioonitunne ja tõsidus, mis haakub parimaga Eesti kultuuritraditsioonis.

Härra rektor, koos ametiraha üleandmisega soovin Teile selles vaimus tegutsemiseks palju jõudu ja edu.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele