Armsad virulased

Täna hommikul kirjutasin maavalitsuse külaliste-raamatusse:
" Eestlasena tahaksin iga nädal liikuda mööda Eestimaa teid, jalgrattal või parimal juhul jalgsi: ainult jalgsirändajal tekib kahekõne maastikuga.
Presidendina mõistan, et see oleks igale maavanemale koshmaarne unenägu - president, seljakott seljas, kadunud külavaheteedele, metsadesse, rabadesse.
Nii tulebki meil leida riigile ja inimesele sobiv tasakaal. "

Täna on meie Lääne- Virumaa külaskäigu kolmas ja viimane päev. Kolm päeva võivad mõnikord mööduda märkamatult. NEED kolm päeva olid minu jaoks väga tähtsad.

Mul oli erakordselt hea tunne seista kindlal pinnal seal, kus veel mõni aasta tagasi laius meri - Kunda uue sadama kail. Kunda edasised kavad olid väga asjalikud ja näitavad, kui hästi läheb töö, kui seda arukalt tehakse. Kunda sadam näitab, et oleme toimekas osa maailmast.

Tõdesin pealehakkamist, jonnakat tahet ja realistlikku tulevikku vaatamist Uuetoa talus.

Täna nägin, kuidas otsivad oma tõde kunstiinimesed Rakvere Teatris.

Oleme palju kordi lugenud Rakvere Teatri muredest ja mõnikord ka lootustest -täna ma usun Rakvere Teatrisse.

Te olete Kreutzwaldi maa, Eesti moodsa kultuuri algus. Külastasin emakeele sammast ja mõtlesin, kui palju inimesi on seda keelt harinud ja vääristanud.

Ja päris homse, lootusrikka ja naeratava Eestiga sain ma kokku Haljala koolis.
Need on ainult mõned killud kõigest sellest, mis ma siit endaga kaasa viin.

Nende kolme päeva jooksul ütlesin mitmes kohas ja tahan ka praegu toonitada, et EESTI RIIK ei ole ainult Toompea ja Tallinn. eesti saatust, Eesti tulevikku otsustatakse kõikjal Eestimaal, igas tema asulas ja talus.

Tahan teile täie veendumusega öelda, et Eesti saatust ja Eesti tulevikku otsustatakse igas perekonnas. Kui me oleme hommikul täis teotahet, kui lapsed saavad kodust võileiva pauna ja suudluse palgele, nagu ütles kunagi luuletaja, kui suurtel ja väikestel on igal õhtul põhjust päevaga rahul olla, siis on see riigi ehitamine.

Riiki ei saa ehitada ja vormida ainult ühes suunas - "ülevalt alla" või "alt üles".
Riigi ehitamine on keeruline põiming. Meil peavad olema seadused ja reeglid, aga nendest ei piisa, kui me neid ei täida, kui me ei tunneta neid oma elu vältimatu osana.
Samal ajal on oluline, et igas Eestimaa nurgas küsitakse üksteiselt, aga samuti oma valitsuselt ja parlamendilt olulisi küsimusi, otsitakse neile küsimustele vastuseid. Me elame siis õigesti, kui igas Eesti külas on endiselt olemas Andres ja Pearu, kes ikka tõe ja õiguse üle vaidlevad, sest vaidlus on kõigepealt suhtlemine ning alles seejärel võistlus ja võitlus.

Need kolm päeva Lääne-Virumaal näitasid mulle, et sellised Andresed ja Pearud on olemas.

Ja kui ma täna ei oska vastata küsimustele, mida ikka enda ette püstitan -

- miks on Eestis nii palju kalkust ja viha, nii palju jooksmist väärtuste järele, mis täna on ja homme kaovad?

- miks inimesed arvavad, et nad peavad õhtuks olema rikkad?

kui ma ei oskagi nendele täna vastata, siis Andres ja Pearu, kes meil endiselt olemas on või kelle taastulemist me ootame ja loodame, lubavad mul uskuda, et niisugused küsimused ei ole igavesed, et kunagi nad kaovad.

Me tõstame jälle au sisse püsiväärtused ja eristame nad eelarvamustest ja tühitoimetamistest

Maa on ikka olnud see koht, kus Eestis püsiväärtusi on alal hoitud.
Tänases Eestis on maa kõigepealt maareformi probleem.

Maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest.

Eesmärgid on üllad, kahtlemata vajab maa omanikku. Ajalugu ei saa muuta, küll aga on võimalik muuta reformi tehnilist külge, mõtlen ennekõike omaniku aktiivsemat kaasamist. "Eesmärk pühitseb abinõu" on küll jesuiitlik, kuid tänases maareformi möllus sobival kohal. See tähendab: kellel on raha ja tahtmine, see ka oma eesmärgi - saada maaomanikuks - saavutab.

Vaidlused õigusliku külje üle on üks probleem. Reform on käivitatud nii, nagu ta on, ju on sedagi kohtuskäimist ja sõda praeguste ja endiste vahel ette nähtud. Seadusega siin positiivset lahendust anda ei saa, ilma et kellegi huvid oleks riivatud.

Teine osa on tehniline külg. Reformi praegune kiirus sõltub riigi rahakotist. Tuleks kaasata aktiivselt omanikud ja anda neile võimalus ise otsustada, millise tee nad valivad, kas saavad maaomanikeks 2020. aastal või juba järgmisel kevadel. Riigi seisukohalt oleks ainuõige tee reformi ülikiire läbiviimine.

Tahan täna arutada teiega ka rahvussuhteid Eestis.

Rakveres on seda eriti oluline teha, sest peale Lääne-Virumaa on ju olemas Ida-Virumaa ning teie tunnetate neid vahekordi väga otseselt ja vahetult.

Meil pole täna aega minna liiga kaugele nende suhete ajalukku, peale selle on need asjad meile kõigile teada ja alates 1939. aastast kirjutatud iga perekonna eluraamatusse.

Muul maailmal, kes ei ole kogenud väga teadlikult organiseeritud sisserännet ja hüsteerilist ümberrahvustamist, nagu seda koges Eesti, on raske meie probleemide keerukusest aru saada.

Oleme Eesti seadusandlusega püüdnud muuta võimalikult valutuks muulaste sissekasvamist Eesti ühiskonda.

Kahetsusväärselt on rahvusküsimus tihti olnud poliitiliste punktide kogumise sfäär meie parteide jaoks.

Laulva revolutsiooni aegsed rõõmsad ja romantilised ideed rahvuse taassünnist kutsuvad täna poliitiliste mängude lõpetamisele ja konsensuse otsimisele Eesti poliitiliste parteide vahel. See on Eesti riigi olemiseks ja kestmiseks äärmiselt oluline.

Peale kõige muu vajab rahvussuhete valdkond MÕISTMIST.

Eestlased peavad mõistma, et paljud sisserännanutest on Eestisse tulnud enda arvates parimate kavatsustega, olles sisuliselt omaaegse riigikontseptsiooni ja ühtse nõukogude rahva idee ohvrid. Nendega suheldes tähendab mõistmine bürokraatliku kalkuse vältimist, neile valikuvõimaluste pakkumist.

Paljud muulased on leppinud Eesti seadustega, aktsepteerivad neid, aga kaebavad tuimade ja vaenulike ametnike üle. Arvan, et siin saab mõistmine aidata.

Tapa tööhõivekeskuses kohtusin elunäinud daamidega, kes ütlesid vene keeles: härra president, me oleme nõukogude ajal sündinud ja kasvanud ja me ei jõua enam ümber õppida, aga me usume küll.

Just nimelt. Mõistmist on vaja ka teisel poolel. Mulle tundub, et vene kogukond - nagu seda nimetatakse - ei otsi praegustest keerukustest väljapääsu igakord mitte lojaalsete Eesti elanikena, vaid suurriigi külje all elavate rahvuskaaslastena, kes eufoorilise erutuse ja rõõmuga tervitavad Venemaa järjekordseid ähvardusi Eesti aadressil ja kelles ei ärata mingit vastikust imperialistlik ja kolonialistlik termin " lähivälismaa ".
Vähemalt ei ole ma eriti sattunud lugema Eestis elavate venelaste proteste suurriikliku hoolduse vastu Venemaa poolt, selget ja lõplikku ei“d lootustele tirida Eestit uuesti SRÜ-sse.

Kuna see nii on, ei saa me olla muretud. Sellest peavad aru saama nii Eesti muulased kui rahvusvahelised rahvuspoliitikud.

Ebastabiilsus suure naabri poliitikas ja tema sagedane igatsus endiste mudelite järele on üks neid põhjusi, miks Eesti nii visalt ja järjekindlalt rõhutab oma soovi integreeruda maailma ja Euroopa struktuuridesse, NATO-sse ja Euroopa Liitu.

Kahjuks ei ole 20. sajandi lõpu maailm muutunud ohutumaks.

Me ei tohi korrata 1939. aastal ülesnäidatud muretust ja triivida pärivoolu - see vool viis meid liiga ohtlikku kärestikku.

Sellesse jõkke ei või me enam teist korda astuda.

Mu hääl ja mõtted on murelikud, kui mõtlen neile pingetele nii sees kui väljas, nii paljudele krussis sõlmedele.

Aga kui mõtlen Uuetoa talu perepoegadele, kui mõtlen Haljala kooli poliitikatundlikele ja nõudliku eetikaga neidudele ja noorukitele, kui mõtlen sellele, et varsti on meie koolides arvutid ja seeläbi igas koolipingis kogu maailm just selsamal hetkel, kui tajun, kui erinevad meist on meie lapsed, mis küll ei tähenda, et nemad Eestimaad vähem armastaksid - siis arvan, et meie tänastes muredes on homsete rõõmude ase ja me leiame tasakaalu inimese ja riigi vahel.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele