Mu daamid ja härrad!

Tahan oma ettekande üles ehitada Carl Friedrich von Weizsäckeri tsitaadile, mis kõlab nõnda: "Mingit paradigmat saab kummutada ainult uus paradigma. (...) Kui just ei toimu mingeid katastrofaalseid muutusi, siis ei hävi ökoloogilist nishshi omav liik MITTE sellepärast, et ta seda nishshi küllalt hästi ei täida, vaid teise liigi läbi, kellele see nishsh PAREMINI sobib."

Rakendan järgnevalt seda tsitaati, mis meenutab Torricelli tähelepanekuid vaakumist, kahe teema edasiarendamisel. Mõlemad põimuvad tihedasti teineteisega. Esimene teema on Eesti ja Läänemere piirkonna, järelikult Euroopa ja kogu maailma julgeolekupoliitika. Teine teema on Eesti integreerumine Lääne-Euroopa majandusstruktuuridega, millele annab erilist aktuaalsust asjaolu, et möödunud reedel kirjutas meie peaminister Tiit Vähi alla avaldusele, milles Eesti taotleb enda vastuvõtmist Euroopa Liitu. Ma loodan tõestada, et nii esimene kui teine protsess on tegelikult lahutamatud nagu ühe medali kaks külge. Ühelt küljelt saame teada vääringu ja teiselt küljelt seda vääringut hoidva ja kaitsva riigi nime. EL-i kvaliteedimärgiks on jõukus, NATOl julgeolek. See, mis neil ühist on, avaldub stabiilsusena. Matemaatiliselt öeldes on stabiilsus EL-i ja NATO ühisosaks.

Oma tänasele kuulajaskonnale ei pruugi ma pikemalt seletada, et minu kodumaa Eesti on elavaks näiteks sellest, kui tervistav võib kommunistliku ebamajanduse ravis olla shokiteraapia. Kiire reformipoliitika ilma igasuguste kuide ja agadeta, avatus maailmale, liberaalsus ja vabakaubandus sõna otseses mõttes, erastamine ja äärmiselt sõbralik maksupoliitika on toonud Eesti 1994. aastal ühe elaniku kohta tehtud otseste välisinvesteeringute poolest Euroopa üleminekuriikide seas ESIKOHALE.

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, IMF-i ja mitte viimases järjekorras Saksa Panga tehtud uurimused tõendavad, et Eesti majanduse kasvutempod on mainitud riikide hulgas kõige nobedamad. Selle kõigega kaasneb kiire ülikaasaegsete infrastruktuuride areng: juba praegu on näiteks Bonnist Tallinna hõlpsam faksi saata kui Rottweili.

Novembris, mu daamid ja härrad, on Münchenis juba kaunis külm. Eestis on muidugi palju külmem. Aga see ei takistanud kahte noort venelast paari päeva eest Venemaa poolt üle Narva jõe ujudes Eesti-Vene piiri ületamast, et Eestis varjupaika leida. Usun, et põhjus, miks need kaks noormeest seda tegid, ei vaja kommentaare.

1.

Pärast mitmeid revolutsioonilisi murranguid, mis tegid lõpu Saksamaa jagatusele ning Euroopa jagatusele, on paljugi põhjalikult muutunud. Positiivseid näiteid on küllaga võtta. Kui vaid kõige värskemat meenutada, siis 9. novembril 1995, sel ajaloosündmustest nii küllastunud kuupäeval võeti Euroopa Nõukokku vastu Ukraina. Riik, mille võtmeülesanne ühinevas Euroopas ei vaja mingeid selgitusi, ei Eestis ega Saksamaal.

Bipolaarset süsteemi, kunagi nii tavalist Ida-Lääne vastasseisu ei ole enam. Ent ometi ei ole sellest igavest rahu puhkenud, maailm on jäänud endiselt kõhedaks paigaks ja ajalugu, mida mõned Läänes juba kadumas nägid, kipub viimasel ajal liigagi palju saama.

Kuigi omal ajal kõrgunud Berliini betoonmüür on peaaegu juba Euroopa mineviku hõlma vajunud, oleme tänapäeval saanud tunnistajateks müüride edasipüsimisele peades. Nende müüride kivid on kõvad ning kaaluvad palju: nõmedus, mõistmatus, näilisi võite pühitsev ja näilistest kaotustest kurvastav hedonism, suurriiklik mõtteviis, millega käib tihtipeale kaasas üleolev suhtumine, eriti siis, kui on tegemist väikerahvaste õigusega arendada oma kultuuri, identiteeti, riiklust, millega nad oma otsest kohust täidaksid. Sest mis veel võiks olla ühe rahvuse suurim kohus kui mitte omaenese identiteedi säilitamine ja sellega Euroopa rikastamine?

Nii ei ole ka eestlased Euroopa lavale ilmunud masendatud paluja rollis, vaid meie ühiste tegude ja sündmuste võrdõiguslike, orgaaniliste osalistena, aktiivsete, eneseteadlike Euroopa elu kujundajatena. Toon ainult ühe näite. Te ju mäletate veel, mu daamid ja härrad, seda müürilangemisele järgnenud aega Saksamaal. Leipzigi tänavail läks see lahti: "Kui D-mark meie juurde ei tule, siis tuleme meie tema juurde," oli tollane lendsõna. Ja D-mark tuli. Eestlastel polnud kedagi, kelle poole samal kombel pöörduda oleks võinud -- ei rikast onu Hanssu ega D-marka. Me pidime D-marga oma maal ise üles ehitama ja nii me tegimegi -- 20. juunil 1992, muide täpselt Saksa marga 44. sünnipäeval; meil kutsutakse seda küll Eesti krooniks, aga parlamendi seadusega on ta ühemõtteliselt Saksa marga kaudu määratletud.

2.

Kui ma enne suurriiklikku mõttevģisi, peades edasipüsivat Jalta vaimu mainisin, siis ei sündinud see kalduvusest vaimudega võidelda. Selle tegevuse võime rahulikult demonoloogidele jätta. Me elame täna tõeliste ohtude maailmas. Ida ja Lääne vaheline lang, mille on endast maha jätnud Jaltas toimunud Euroopa jagamine -- poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses, ökoloogilises mõttes --, kätkeb ettenägematuid riske, kui seda kiiresti ei tasandata. Ja maailmas, mis üha rohkem mähkub globaalsetesse sõltuvustesse, kehtib see veel enam Lõuna ja Põhja vahelise lõhe kohta. Üha suurem hulk valdavalt noori inimesi, kes elavad viletsuses ja poliitilises ebastabiilsuses, ja väiksem (ning vananev) osa inimkonnast, kes ei tule toime oma üliküllusprobleemidega -- see tekitab info- ja kommunikatsioonisüsteeme silmas pidades pingeid, mis peaaegu vältimatult ikka ja jälle ohtlikult segunevad ideoloogilise radikalismi ja usulise fundamentalismiga.

Sisemist ja välist julgeolekut ei saa enam teineteisest selgesti eraldada. Sõjalise ohu kõrvale tekkinud uued ohud --uutmoodi rahvasteränded, ökoloogilised sõjad, terrorism ja üleilmselt toimiv organiseeritud kuritegevus, poliitiline ja usuline fundamentalism -- on julgeoleku klassikalise mõiste kõikuma löönud. Niisugused terroriaktid nagu Jaapanis, USA-s ja viimati Prantsusmaal näitavad eelkõige linna-aglomeratsioonide ja kõrgtehnoloogial rajanevate infrastruktuuride kohutavat haavatavust, rääkimata traditsioonilise turvalisustunde psühholoogilisest tähendusest.

Kõik need ohuallikad koos näitavad ühte: ükski riik maailmas pole omaette võetuna nende eest kaitstud, see käib isegi Ühendriikide kohta. Üksi ei suuda me midagi, ühiselt suudame kõike. Need provokatsioonid puudutavad meid kõiki, ainult ühiselt võime neist jagu saada. Sellepärast on Euroopa liitumine meile eluliselt tähtis ja sellepärast jääb Atlandi Liit eksistentsiaalselt tarvilikuks kõigile partnereile, on nad siis täisliikmed või selleks pürgijad.

Areng, mille Atlandi Liit viimase viie aasta jooksul läbi teinud on, kummutab ju veenvalt ka selle väite, et liitu oli tarvis üksnes külma sõja ajal ja nüüd pärast selle lõppu on ta aegunud.

"NATO," on öelnud fraktsiooni esimees dr. Wolfgang Schäuble, "on hoopis vastupidi osutunud ülimalt elujõuliseks, tänapäevaseks ja kohanemisvõimeliseks organisatsiooniks, millel on märkimisväärne külgetõmbejõud eriti Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidele. Üleeuroopalise stabiilsusankru ja ainsa usaldusväärse julgeolekugarandi rollis on ta uut kinnitust leidnud."

3.

Moskvast Bonni kaudu Brüsselisse, öeldakse tänapäeval. Endastmõistetavuste jaluleseadmine on nii poliitika kui diplomaatia ülesanne. Eesti puhul ei saa see teisiti olla. Eesti pole mingi "lähivälismaa", "the near abroad" Moskvale, vaid on lähedalasuv, orgaaniline sisemaa Bonnile ja Genfile, Strasbourgile ja Amsterdamile, Luxemburgile ja Göttingenile ja -- last but not least -- Münchenile!

Eesti puhul ei ole tegemist tagasitulekuga Euroopasse, nagu mõni ajakirjanik seda stereotüüpselt kirjeldada tavatseb: Eesti on sajandeid olnud Euroopasse kinnistunud maa, kus just nimelt võõrvõimu poolt peale sunnitud isolatsioon on rahva hinges alal hoidnud õhtumaised väärtushinnangud. Praegu seisneb küsimus integreerumises Euroopa majandus- ja julgeoleku-struktuuridesse, mis peab toimuma nii ruttu kui võimalik ja nii aeglaselt kui vajalik. Olen kindlalt veendunud, et EL vajab meid samapalju kui meie teda. Tänapäeva olulised märksõnad on huvid ja vastutus. Eesti poliitilises mõttelaadis on just Saksamaa Euroopa suurriikide hulgas see, kelle elulised ja vaimsed huvid kõrvuti ajaloolise vastutusega on kooskõlas vaba Eesti riigi püsivuse ja iseseisvusega.

Mu daamid ja härrad!

Riigi julgeolekupoliitika, eriti kui see on eesmärgiks võtnud globaalse mõjutamise, on kõigist mõeldavatest poliitikatest kõige kallim. Demokraatlikes maades eksisteerib aga -- igal pool isemoodi -- piir, millest üleastumist maksumaksjad enam omaks ei võta ja mis võiks ohustada valitsuse poliitilist tervist. Seepärast on meie tänapäeva Euroopas eraalgatuse, eelkõige erakapitali kaasamine julgeolekupoliitikasse aktuaalsem kui kunagi varem. Oma välismaale tehtud investeeringute kaitsmine muutub siis riigi "sisepoliitika" endastmõistetavaks koostisosaks, seda aga ei ole ju palju nõutud, kuna on tegemist oma maksumaksja ja eluedendaja kaitsega. Selles seoses tuleb mõista ka USA presidendi Clintoni 1994. a. novembris Clevelandis Ameerika äritegelastele tehtud üleskutset: "Investeerige Baltikumi!" Ameeriklased ongi juba märku andnud, et na teeksid seda meelsasti, kuid seavad end sõltuvusse usaldusväärsest vahendusest ja tegusast koostööst partneriga Euroopa lääneosas. Selle all mõeldi Saksamaad.

Minu meelest avaneb siin ainukordne võimalus vastu tegutseda märgatavaks muutuvale Ameerika isolatsionismile. See isolatsionism on suurel määral tingitud Euroopa egoismist, mis on häälestunud ainult eeliseid nautima ja stabiilsusekoorma ameeriklaste kanda jätma. On üsna ära unustatud, et tõelist stabiilsust võib saavutada üksnes siis, kui valitseb tasakaal õiguste ja kohustuste vahel.

Oleks arukas ja perspektiivikas, kui me kõik võiksime selle võimaluse õigesti ära kasutada ja kui sel teel tekiks kvalitatiivselt uus, kindlatel sidemetel ja vastastikusel vastutusel põhinev hansa-atlandiülene telg, mille eesmärgiks oleks Eesti orgaaniline, produktiivne kuuluvus Lääne majandussüsteemi.

Küsimusel sellisest liitumisest, kus Saksamaale langeb võtmefunktsioon, on aga ka teine, palju globaalsem tahk, mis on seotud tavapärase euroatlandi illusiooni kokkuvarisemisega. Aastakümneid on nii Euroopas kui mere taga end toidetud muinasjutuga, nagu oleksid õhtumaistel kujutelmadel põhinev ühiskonnakord ja efektiivne, kõrgtootlik turumajandus kaksikvennad. See illusioonidest täidetud vaat on kummuli lükatud. See on filosoofiline konstateering, mille ma küll meeleldi omaks võtan, kui silmas pidada sajandite filosoofilist perspektiivi. Poliitikuna aga liigun ma reaalajas ja pean teile meenutama, et Stalini Venemaa ja Hitleri Saksamaa näited tõendavad: on erandeid, kus lühiajaliselt, spurtidena on täiesti võimalik ka ilma loovuseta saavutada kõrget tootlikkust. Järelikult ei ole asi võimsustes, vaid palju enamal määral loovuses, mis õigesti vallandub alles demokraatia tingimustes. Samavõrd oluline on lihtne väide, et kaks demokraatlikku riiki ei ole teineteisele kunagi kallale tunginud ega tee seda tulevikuski. Demokraatia kui stabiilsuse, loovuse allikas kujutab endast meile eurooplastele tõelist võitlusülesannet.
Kahtlemata seisab see ülesanne nii sakslaste kui ka eestlaste ees. Sealjuures ei ole tarvis minevikust jagu saada või olevikku liigsetest raskustest vabastada, vaid tuleb täie tõsidusega üheskoos tulevikku sepistada.

Selles seisnebki Läänemere piirkonna roll ühinevas Euroopas: üksnes selle piirkonna täielik integreerimine annab "paigale nimega Euroopa" uue kvaliteedi, kandevõime, mis põhineb loovusel ja avatusel maailmale.

4.

Mu daamid ja härrad!

Euroopa julgeolek on vaid siis tõsiselt võetav, kui seda käsitletakse jagamatuna. Väikeriigid on kergemini haavatavad, seetõttu on nad ka tundlikumad kõige suhtes, mis võib kahjustada nende stabiilsust. Väikerahva presidendina luban endale küsimuse: kas ei ole Lääs ja Lääne juhtiv poliitikamees sündmusi Venemaal taas kord täiesti valesti hinnanud? Kas ei lasta end mitte uutes interpretatsioonides ja otsustustes eksitada, koguni uinutada nende poliitikute meedia poolt sünkroniseeritud lamedustest, kes soovitava ja tegeliku segi ajavad?

Venemaa on Venemaa. Erinevalt loodusseadustest, mis võimaldavad elutul ainel salapäraselt muutuda elusaks, ei ole demokraatiaseadustele säärast võimet antud. Tekkinud vaakum ei täitu demokraatiaga iseenesest. Tänane Venemaa on kahjuks selle elav näide. Venemaa on suur, Euroopa on väike. Neil, kes peavad kaitsekõnesid selle kohta, et Venemaad ei tohi isoleerida, on paraku õigus: see on tõsi ja nagu mistahes tõde on see banaalne.

Meile serveeritakse nüüd argumenti, et NATOt ei saa laiendada, sest see oleks vesi Vene äärmuslaste veskile. Moskval võivat tekkida tunne, et ta on isoleeritud ja sisse piiratud. See mõtteavaldus on iseäranis groteskne, ometi võtavad paljud poliitikud seda praegu tõsiselt.

Samas peaks ju vaid üks pilk kaardile näitama, et niisugust asja nagu Venemaa sissepiiramine pole olemas, pole looduses olemas. Vene Föderatsioon hõlmab pool maakera. Tuleks ometigi silmas pidada, et praegu on Luxemburgi taoline linn lähimast Vene piirist sama kaugel kui teisel pool maakera asuv Tokyo. Või teisest küljest: Beringi väinas asuvad Diomidi saared, mis kuuluvad USA-le ja Venemaale, on teineteisest ainult vähem kui 12 kilomeetri kaugusel. See annab ligikaudselt kätte suurusjärgu ja ei saa ju siis rääkida võimalikust isoleerimisest, kui väikesed rahvad Venemaast läänes tahavad julgeolekuliitu astuda.

Tõenäoselt on see venelastele täpselt teada ja see irdmõte ümberpiiramisest on nende valitsuste ettekääne, kes ei taha tegutseda, vaid -- nagu omal ajal Teise maailmasõja eelsetel aastatel -- üritavad enda ees seisvaid probleeme üha edasi lükata, kuni need muutuvad lahendamatuks. Kui aga peaks tõesti olema selliseid venelasi, kes, nagu nood valitsused väidavad, muutuvad tänapäeva olukorras närviliseks, siis meenutavad nad järgmist juhtumust: kord hilisõhtul nähti Pariisis Marceau avenüül joobnut, kes ühtjärge ümber laternaposti tuikus ja ise kõva häälega karjus: "Ma ei pääse enam välja, mind on luku taha pandud." Argument, et Venemaa võib sissepiiramist peljata, on üsna sama loogiline kui tolle posti ümber tuikuja ähm.

Katse Venemaad ümber piirata oleks sama hea kui Atlandi ookeani isoleerida. Nende suurusjärgud on võrreldavad, Euroopa aga on nende kõrval kui pisike poolsaar.

Tõepoolest võib niisugune kummaline olukord ette tulla, kui keegi peaks vaevaks võtma suurt potti väiksega kinni katta. See on juba ette nurjumisele määratud. Täna on meil veel aega selle peale mõelda, kuidas mõlemad potid -- väike Euroopa oma ja suur Venemaa oma -- ühise stabiilsuse sametkaane alla paigutada.

5.

Juhust kasutades kõrvutagem kõigepealt käesoleva aastakümne algust aastaga 1995. Tundub, nagu võrdleksime ootamatut pidu pika ja piinarikka pohmelusega. See võrdlus peab paika nii Läänes kui Idas, nii demokraatlikus maailmas kui viimses koloniaalimpeeriumis. Pidu, mis meid kõiki ühendas, kandis maailma viimse koloniaalimperiumi kokkuvarisemise nime, seda ette näha ei osanud keegi. See kulmineerus Berliini müüri kokkuvarisemises. Vennalik käesurve üle müüri ja hetk hiljem läbi müüri muutus sümboliks, mis vähemalt sel hetkel tõi nii läänes kui idas kooliõpikutest tänavatele demokraatia võiduhüüu -- vabadus, vendlus, võrdsus. Sel hetkel oli kõik lihtne, spontaanne ja muretu. Vähe sellest. Teisel viisil, teises seoses, kuid samasuguse spontaansusega kordas ajalugu iseennast Moskvas augustis 1991 kommunistide sõjalise riigipöörde purustamisel. Läbiminek betoonmüürist, president Jeltsin soomusautol, -- mõlemad sümbolid kiirgasid nii tugevaid tundeid, et vähesed on mõtelnud selle peale: hetked ei kesta igavesti. Hetked, kuitahes ootamatud, on käänakud maanteel, mis viib edasi.

Olemegi taas jõudnud aastasse 1995 ja sunnitud nentima: kommunistlik nomenklatuur on demokraatlikul viisil mitmes riigis tagasi võimule tulnud, hoolimata 60 miljonist tapetust, keda ta oma võimu kindlustamise nimel kontsentratsiooni-laagrites surma ajas. Kommunistid võivad suure tõenäosusega osutuda Venemaa parlamendivalimiste võitjaks. Vähe sellest: tuleva aasta Vene presidendivalimiste kuuest kandidaadist neli on oma valimisprogrammi kirjutanud endise Nõukogude Liidu või koguni Varssavi Pakti piiride taastamise. Lääne analüütikud seletavad Kesk- ja Ida-Euroopa tagasipöördumist vana re_iimi juurde pettumusega reformides ja nostalgiaga.

Niisugune naiivsus meenutab mulle arsti, kes haigla patsientide keskmise kehasoojuse järgi määrab neile ühise ravikuuri. Siin kordub see, mis oli omane analüütikutele juba kaheksakümnendate aastate lõpul: nii Lääne-Euroopal kui Ühendriikidel on raskusi eristada asjatundlikke prognoose ja reaalseid ohte illusoorsetest. Selle põhjuseks on ilmselt mõnevõrra romantiline kujutlus, et Berliini müüri varisemine pidi sooja kevadtuulena kõik lilled Vancouverist Vladivostokini õitsele äratama. Seal, kus demokraatlikud traditsioonid on sügavalt juurdunud, elatakse parlamentaarses demokraatias niivõrd endastmõistetavalt, et kellelgi ei tule pähe tajuda parlamentaarset demokraatiat kui inimkonna sotsiaalse arengu kõige komplitseeritumat vormi.

Kui Lääs teeb poliitilisi samme ja kasutab retoorikat, mida nende heatahtlikkuses võidakse Moskvas mõista järeleandmissignaalidena, siis aktiviseerib ta vasakpopulistlikke jõude. Ma hoiatan Läänt väitmast, nagu võiks see vaakum täitmata jäädagi. Kaotajaks osutub Lääs ise. Sest mida vähem on stabiilsust Kesk-Euroopas, seda vähem jätkub seda Läänele, seda väiksemaks jääb Lääs.

Oleme viimastel aastatel kahjuks korduvalt olnud silmitsi vastuoluga, mis peaks meid väga järelemõtlikuks tegema: ühelt poolt puudub mõistlik alternatiiv tõeliselt järjekindlale ja kiirele reformipoliitikale, teiselt poolt ei saa aga ükski õige, populismi vältiv reformivalitsus olla tõeliselt populaarne ja kukub valimistel läbi. Aktsepteerides kõiki argumente, mida võiks võrrelda seentega pärast vihma või Minerva öökullidega, julgen ma ometi küsida: kas ei ole asi siiski ka Lääne leiges suhtumises Euroopa identiteeti kui niisugusse? Kas ei ole asi vastutustundetuses ja puuduvas julguses, mille tulemusena me peame ikka ja jälle läbi elama postkommunistliku agoonia kunstlikku pikendamist? Kui kaua veel talub Lääs, et üks riik astub oma "sisepoliitilise olukorra" ettekäändel samme, mille eest tuleb ühemõtteliselt maksta Euroopa julgeolekuga?

Ma ei pea oma asjatundliku publiku ees küsima, kui palju julgeolekut sisaldab Saksa mark. Täna on aga saabunud hetk, mil ma tahan Teilt küsida: mitu Saksa marka maksab tegelikult Euroopa julgeolek?

Ma tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele