Eurooplase mõtted Saksamaast


Väga austatud daamid ja härrad,
mu armsad saksa sõbrad ja Saksamaa sõbrad.

Berliini müüri langemine juhatas sisse uue poliitilise ajastu. Seda ajastut iseloomustab Saksamaa taasühinemine 3. oktoobril 1990 ja viimaste Vene sõdurite lahkumine Eestist ja Saksamaalt 31. augustil 1994. Ideoloogilises võitluses jäi peale Lääs. Ühel silmapilgul tundus isegi kindel olevat: turumajandus ja demokraatia on nüüdseks võitnud kogu maailmas. Saksamaa ühtsust varjutab aga üha enam Euroopa argipäev, ja nüüd küsib seesama Euroopa: mida tõi meile see uus ajastu? Kas Õhtumaade väärtushinnangutele aluseks olevad põhimõtted on õigustust leidnud või pannakse nad taas proovile? Kas ei eksita meid uutes interpretatsioonides ja otsustustes meie näiliste võitude hedonism? Kas ei ole Lääs ja Lääne mõõduandev poliitikamees taas kord Venemaad täiesti valesti hinnanud? Kas ei ole ehk ka eksinud kõrgestiaustatud meretagune prohvet Francis Fukuyama, arvates, et kommunismi lõpuga on saabunud "Ajaloo lõpp"? Kas ei ilmne üha enam, et ajalugu, mida meil on äkki liiga palju saanud, selle asemel et kaduda, on palju keerulisemaks muutunud, unistus uuest "maailmakorrast" aga üha ebareaalsemaks, maailma poliitiline olukord ettearvamatuks ja aina ohtlikumaks kujunenud?

Bipolaarset süsteemi ei ole enam, siiski varjutab suurriiklik mõtteviis, Jalta vaim, ka täna rahvusvahelisi suhteid, toetuseks poliitikute soovunelmaid reaalsusena esitatavad ja meedia poolt sünkroniseeritud lamedused.

Selles olukorras, minu daamid ja härrad, saavad p õ h i m õ t t e d tähenduse, tähenduse, mis ei sõltu nende kandja füüsikalistest mõõtmetest. Ma räägin põhimõtetest, mis võrdselt toetavad rahvuslikku teadvust, riigikorda ja ühiskondlikku vastutust. Lääneriikide rahvushümnide seas on just D e u t s c h l a n d l i e d see, kus need õhtumaade põhimõtted - õ i g u s, v a b a d u s ja ü h t s u s - selgelt väljenduvad.

Meie kui eurooplaste ülesanne on ka ajalooliste pidepunktide kadumise ajal või orientiirideta argipäevamelus neid põhimõtteid meeles pidada ja alati elus hoida.

Mu daamid ja härrad,
kodumaa on - nagu ka õ i g u s - alati korrektne, või teda ei olegi.

1939. aasta 18. oktoobri varahommikul ületasid Eestimaa piiri - nagu seda nägid ette Eestile Nõukogude Liidu poolt pealesurutud koostööpakti lepped - 25 000 Nõukogude sõdurit, et alatiseks jääda siin loodud sõjaväebaasidesse.

Sama päeva hilisõhtul lahkus Tallinna sadamast, pardal baltisakslastest ümberasujad, esimene laev - "Utlandshörn". Ligi 12 000 Balti päritolu Eesti kodanikku olid sunnitud oma kodumaalt Eestist lahkuma. Selle valiku dikteerisid diktaatorid. Vaid kaks kuud pärast saatusliku lepingu sõlmimist Moskvas said baltisakslastest Molotovi-Ribbentropi pakti esimesed ohvrid. Eestis elavate baltisakslaste kodutunde tegelikku tugevust iseloomustab asjaolu, et üks kolmandik neist - ligi 6 000 meest ja naist - ei järginud esialgu kutset "Heim ins Reich", nad läksid Saksamaale alles 1941. aastal, pisut enne sõja puhkemist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel.

See, mis tuli pärast sõda, oli Nõukogude Liidu jaoks "kujundamise küsimus". Eesti puhul oli ideoloogilise "kasvatustöö" üheks osaks baltisakslaste ajaloolise rolli kustutamine eestlaste teadvusest ja identiteedist.

Täna võime üheselt tõdeda: totalitaarsetel meelsuspolitseinikel see üritus ei õnnestunud. Täna võime täie vastutustundega ja ilma poliitilistele pühapäevakõnedele omase paatoseta öelda: Eesti ajalugu on ka Euroopa ajalugu. Eestlaste maa oli, on ja jääb ka baltisakslaste kodumaaks. Baltisaksa kogukond on Eestimaale alati olnud kultuurisillaks ja vaimseks toeks. Vaatamata massiivsele allasurutusele, vaatamata selle ajaloolise reaalsuse täielikule salgamisele aastakümneid väldanud kommunistliku rezhiimi ajal, säilisid need eesti-saksa sidemed loendamatute nähtamatute vaimsete niitidena. Järeldus on üks ja ainus: Eesti ei ole teel "tagasi Euroopasse", Eesti on juba ammustest aegadest - ja seda eelkõige tänu baltisakslastele - Euroopaga seotud maa, mis tulebki sellisena uuesti avastada ja Euroopale tagasi võita.

Euroopalike põhimõtete hulka kuulub vältimatult õigus kodumaale. Kuid seda õigust saab oma poliitilise juhtmõttena rakendada üksnes vaba demokraatlik maa. Demokraatlik Eesti on nüüd taas niisugune maa. Eestimaa presidendina tahan ma tänasel tähtsal päeval Berliinis saksa avalikkusele kinnitada, et Eesti Vabariik on maailmale avatud, siin on ka päritud õigus kodumaale samamoodi kaitstud nagu kõik teised õigused, mis conditio humana tegelikult inimväärseks muudavad. Eesti on ja jääb avatuks kõigile sakslastele, kellel täna on tõsine soov õigust oma kodumaale kasutada.

Minu daamid ja härrad,

kuigi Eestimaa ja Saksamaa kuuluvad mõlemad Õhtumaade hulka, on meil vaid mõni aasta olnud võimalik teineteist taas avastada. Ma ei varja, et Saksamaa tähendab enamikule minu kaasmaalastest Euroopat, on Euroopa võtmesõna. Ma ei tahaks pikemalt peatuda sellel, et esimene mälestusmärk Schillerile püstitati Lääne-Eestis väikesel Puhtu poolsaarel, mitte Weimaris või Marbachis.

Ma tõin selle lihtsa näite, et te mõistaksite, miks poliitilised ootused minu kodumaal seostasid Saksamaa ühinemise kindlama lootusega Euroopa liitumisele. Õigust kodumaale ei saa Euroopas vaadelda lahus õigusest ü h t s u s e l e. See on Saksamaa hümnis sisalduv aktuaalne Euroopa-poliitiline mõte, mis meenutab meile, et õigus ühtsusele on vahetult seotud kohustusega Euroopa ees. Euroopa julgeolek on reaalne vaid siis, kui ta on jagamatu. Eestimaa on siin proovikiviks. Kuidas õnnestub maa, mis oma ajalooga, kultuuriga ja mentaliteediga on osa Euroopast, Euroopale tagasi võita? Eelkõige sakslastelt me ootame, et nad oleksid vastutustundega meie aja julgeolekupoliitiliste nõuete tasemel.

On saabunud ülim aeg muuta oma suhtumist: hirm võimu ees peab asenduma julgusega võimu kasutada. On ilmselge, et üht rahvust saab usaldada vaid siis, kui see suudab kasutada oma võimu üldsuse ja vabaduse huvides vastutustundega, eelarvamusteta ja õiguse rahuloovale jõule toetudes.

Ma ütlen seda kui eestlane ja küsin, miks on sakslastel nii vähe austust enese vastu? Saksamaast on saanud omamoodi Canossa, kahetsuse riik. Kõlbluse pideva rõhutamisega kaasneb aga risk mitte tõsiselt võetud saada. Mittesakslasena ma luban endale järgmise märkuse: ei ole võimalik usaldada rahvast, kes tegeleb vaid pideva intellektuaalse enesepõlgusega. See suhtumine mõjub minule kohustusliku rituaalina, mis on tarbetu ja meie ühise Euroopa suhtes isegi lugupidamatu.

Et usutav olla, peab olema valmis kõiki kuritegusid hukka mõistma, ja seda kõikjal maailmas, ka siis, kui ohvrid olid või on sakslased. Eestlasena on mulle arusaamatu, miks sakslased peavad oma ajalugu niisuguseks tabuks, et neil on ületamatult raske avaldada kirjutisi ebaõiglusest sakslaste suhtes või sellest isegi rääkida, ilma et nad saaksid hukkamõistu osaliseks. Aga hukkamõistjad ei ole mitte näiteks eestlased või soomlased, need on sakslased ise. Enne kui me üldse "uuele maailmakorrale" mõtlema hakkame, on vaja ajaloolist tõde ja objektiivsust.

Minu daamid ja härrad,

tänulikkus - nagu ka igavik - on poliitikas tundmatu mõiste. Traagika ei ole teaduslik kategooria, küll aga on ta ajaloo põhikonstellatsioon, - nagu ka geograafia. Seda on jagatud kontinendi idaosas elavad inimesed sagedamini tunda saanud kui ülejäänud. Ometi ei olnud see mitte läänesakslaste sarm, millega Lääne-Euroopa teenis ära Ameerika NATO-nimelises maailmaprojektis osalemise õiguse, vaid asjaolu, et "Nõukogude ekspansionistlike kalduvuste" vastu, nagu tollal kirjutas George F. Kennan, polnud muid vahendeid peale Pax Americana. Ameerika tingimuste hulka kuulus aga nõue läänesakslasedki klubisse vastu võtta. Järeldus: kui inimestel ja rahvastel poleks Idas käsi nii halvasti käinud, poleks Läänes elu nii ilus olnud - ja seda tänu Ameerika Ühendriikidele, kes ei tahtnud eriti midagi teada Euroopa ajaloost, küll aga tema tulevikust.

Ida langemiseta oleks vaevalt olnud Lääne tõusu. Mida kaugemale itta, seda kibedamini tuli maksta selle eest, mille eest oleks vastutada tulnud kogu Euroopal. Nii kasvas aastatega võlasumma, mida me nüüd, tahame me või ei, peame maksma. Stalini riigi lagunemise ja Saksamaa taasühinemise tulemusena kohtuvad täna seal, kus 40 aastat oli raudne eesriie, ajaloo võitjad ja tema pantvangid. Ühtsus kohustab, sest Lääne õnnel oli üks eeltingimus, ja see oli Ida õnnetus. Nüüd on tagasimaksmise aeg. Ja veelgi enam: praegu on uus tasakaal Euroopas aktuaalsem kui iialgi varem pärast Teist maailmasõda. Ja kui ma täna kuulen, kuidas nii mõnigi poliitik väidab, et Euroopa taasühinemine on liiga kulukas, siis küsin ma neilt, kui palju oleme ainuüksi meie oma ajaloos pidanud maksma selle ühtsuse puudumise eest?

Minu daamid ja härrad,

"Väiksematel rahvastel on juba ainuüksi seetõttu avaram horisont, et nad ei saa suuremate olemasolust mööda." See eesti filosoofi Uku Masingu poolt 1940. aastal kirjapandud väide pakub minu meelest produktiivset võimalust kainelt interpreteerida reaalsusi, millega meie õhtumaisel väärtustesüsteemil on tegemist. See väärtuste süsteem, mille koostisosad on õigus ja ühtsus, oleks aga täiesti mõttetu, oleks otse võimatu ilma v a b a d u s e t a. Vabadus ühendab ja kohustab; kuna ta on kõigist teistest väärtustest kallim, suhtutakse temasse kõige kergemeelsemalt. Sest kuidas siis teisiti kui vabadustarmastava mõtlemise defitsiidina hinnata Läänes ikka veel nii suures aus peetavat gorbimaaniat? Kui kaua veel kannatatakse "sisepoliitilise olukorra" ettekäändel venelaste Euroopa julgeoleku vastu suunatud ähvardusi? Kui kaua veel talub Lääs, et ühe riigi "siseprobleeme" püütakse lahendada kogu Euroopa vabaduse hinnaga?

Oleks väga hea, esmajoones Venemaa enese jaoks, kui Lääneriigid, eelkõige Saksamaa, Venemaale ühemõtteliselt selgeks teeksid, kus on tema piirid ja mida tähendab tegelikult stabiilsus Euroopas. Ma ei räägi Venemaa isoleerimisest või ignoreerimisest - ei mingil juhul. Ma räägin õhtumaiste väärtuste ja Euroopa identiteedi kaitsmisest, eelkõige tasakaalu ja vabaduse kaitsmisest.

NATO loodi alliansina, liiduna nii rahu kui ka vabaduse kaitseks. Täna aga näib, et vabadus on unustatud. Unustatud on ka meie ajalooline kogemus, et ilma vabaduseta on võimalik küll ajutine vaikus, mitte iialgi aga tõeline rahu. Kui Euroopa soovib programmina ja väärtuste süsteemina püsima jääda, tuleb tal sellest kogemusest omaks võtta selge põhimõte ja see ilma igasuguste kuide ja agadeta uude sajandisse kaasa võtta. Kui Euroopa kriitilisel hetkel seisab valiku ees - kas rahulik vaikus või tõeline vabadus - siis peab tal iseenese huvides olema piisavalt julgust ja jõudu valida vabadus!

Kui aga meie valvsus uinub ja hedonism maad võtab, hakkab tasakesi taas ligi hiilima uus orjus. Uus Molotov on juba olemas. Ta ootab uut Ribbentroppi. On veel meie võimuses talle selgeks teha: 50 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu ei talu vaba ja demokraatlik Euroopa Ribbentroppe.

Kahtlemata on vabadus kohustus, aga ta on ka väljakutse, nii sakslastele kui eestlastele, nii tänasele kui ka tulevasele Euroopa Liidule ja NATO-le. Sealjuures ei ole oluline mitte üksnes minevikust üle saada ja olevikku liigsest taagast vabastada. Kõige olulisem on tulevikuga toime tulla.

Ma usun, et meie riigid jõuavad nii julgeoleku- kui ka majanduspoliitikas, rääkimata kultuurisuhete arengust, nii kaugele, et nad enam ei vii ellu "välispoliitikat" traditsioonilises, mõneti tardunud mõttes, vaid annavad sellele maailmale üha enam eeskuju, kuidas teostada ühistel väärtushinnangutel ja kultuurilisel mitmekesisusel põhinevat Euroopa sisepoliitikat.

Täna, taasühinemise ja vabaduse 5. aastapäeval, ei ole Saksamaa Euroopa jaoks enam poeesia, ei suve- ega talvemuinasjutt. Muinasjuttudest võiks Euroopa mööda vaadata, Saksamaast küll mitte mingil juhul!

Ma tänan teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele