Vabariigi Valitsuse tagasiastumine on Eesti taastoonud maailma ajakirjanduse esilehekülgedele. Hinnanguid on mitmeid, ka eitavaid. Selles seoses pean vajalikuks öelda järgmist:

Eesti ei ole see riik, kes võtab järeleaitamistunde demokraatias. Eesti on see riik, kes oma käitumisega annab järeleaitamistunde demokraatias. Peaminister Tiit Vähil ei olnud kerge tagasi astuda. Kuid ta mõistis, et õigusriik dikteerib talle just selle raske sammu, ja ta astus selle sammu. See oli samm Eesti õigusriikluse kindlustamisse, järelikult ka Eesti iseseisvuse kindlustamise poole. Meie partnerid oskavad seda sammu hinnata. Senisele majanduslikule stabiilsusele, mida Eesti puhul on tunnustavalt rõhutatud, lisandub poliitiline stabiilsus. Ma ei kahtle, et ka selle, eriti selle kaudu Eesti Vabariigi rahvusvaheline maine tõuseb veelgi.

Mõned poliitilised analüütikud pooldavad praeguses olukorras erakorralisi valimisi. Ma ei jaga seda seisukohta. Eesti põhiseadus ja sellele tuginev parlamentaarne süsteem sisaldab endas kõiki vajalikke mehhanisme valitsuskriisi lahendamiseks ja Eesti Watergate“i kiireks, erapooletuks ja õiglaseks lahendamiseks. Selles seoses hindan kõrgelt Riigikogu tänast otsust moodustada poliitiliselt tasakaalustatud ja erapooletu komisjon SIA-nimelise eradetektiivibürooga seoses olevate asjaolude avalikuks ja objektiivseks selgitamiseks ja algatatud kriminaalasja kaitsmiseks võimalike poliitiliste surveavalduste vastu.

Presidendina lähtun ma poliitiliste jõudude vahekorrast märtsikuus valitud Riigikogus ja määran peaministri kandidaadiks parlamendivalimised võitnud valimisliidu esimehe Tiit Vähi, tehes talle ülesandeks valitsuse moodustamise.

Panen peaministri kandidaat Tiit Vähile südamele järgmised prioriteedid, mida tulevane valitsus peab tunnistama esmatähtsaks.

Võime tagada Eesti Vabariigi kui õigusriigi usaldusväärsust oma partnerite silmis üksnes tinigimusel, kui kõik SIA juhtumi tagamaad on selgitatud ja avalikkuse ette toodud. Riik algab kodanike põhiseaduslike õiguste tagamisest, see on meie rahvusliku julgeolekupoliitika nurgakivi. Tahan loota ja omalt poolt kaasa aidata, et äsjasel valitsuskriisil on puhastav toime Eesti poliitkas ja poliitilises kultuuris.

Olen varemgi kõnelnud ajategurist ja teen seda ka täna. Eesti Vabariigi kodanikele peab saama selgeks, et ajategur ei tähenda mitte erakondade vahelist võidujooksu, vaid Eesti Vabariigi eneseteostumist aja kiirenevas voolus. Meie ülim siht, mis kõiki erakondi peab tõstma erakonnapoliitikast kõrgemale, on Euroopa Liidu täisliikmeks saamine. See eeldab dünaamilist ja eeskujulikult ühtlustatud välispoliitikat, senisest veelgi aktiivsemat. Riik peab mõtlema miljoni peaga, kuid kõnelema ühe suu kaudu.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele