Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Võru Kandle aias 31. mail 2001
31.05.2001

Eesti mäletab


Mina ei tulnud siia vaikima ja mind puudutasid sügavalt need sõnad, mida me äsja kuulsime, - selle koolilapse tsitaat, et mees, keda ta intervjueeris, ei tahtnud nimesid nimetada, püüdis üldiselt rääkida, kartis. Siin Eestis, Eesti Vabariigis me ei karda, me ei karda minevikku, me ei karda ka tulevikku, sest me valitseme minevikku ja tulevik on meie käes. Seda ma tahtsin teile kõigepealt öelda pärast neid ilusaid, täpseid, aga ikkagi natukene kurbi sõnu. Ja ka tänane Murtud Rukkilille kokkutulek ei ole mitte ainult leinapäev, see on meie tugevate inimeste kokkutulek, sest vaadake - meid on tõepoolest küüditatud, meid on kinni pandud, meie inimesi on väändatud ja määndatud vangilaagrites ja paljud on ka sinna jäänud, aga vaadake sellele väljakule: me oleme elus, me oleme võitnud, me oleme taastanud oma sõltumatu Eesti ja me oleme oma Eesti lipu all siia kogunenud. See on selle päeva sisu.

Mis on meie kohustus? Meie kohustus on muidugi mitte kunagi unustada, mitte neid unustada, kes on maetud kaugele ja kelle haudade eest vähesed hoolitsevad, kui üldse keegi. Me ei tohi unustada, me võime andestada, me võime mõista, aga unustada me ei tohi. Ja sellepärast me tulemegi kokku. See, mis Eestiga juhtus, on juhtunud ka Lätis ja on juhtunud ka Leedus, aga rohkem Euroopa ajalugu seda laadi raskeid aegu ei tunne. Pidagem meeles, et need kolm väikerahvast sattusid tolleaegse maailma kahe totalitaarse riigi - Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liidu raskete veskikivide vahele. Ja mõelge sellele, et see ei olnud ju mitte niisugune viisakas sõda, nagu me seda raamatutest võime lugeda Prantsusmaa kohta või minu pärast Hollandi või Belgia kohta. Sõda on alati julm, aga seal ta võis olla viisakas. Siin Eestis nagu ka Lätis ja Leedus sõda ei käinud ju mitte riigi vastu, sõda oli suunatud meie rahva vastu, perekondade vastu, meie keele vastu, meie laste vastu ja ennekõike selle vastu, et me mitte kunagi ei suudaks oma riiki uuesti üles ehitada ja selletõttu olid esimesed arreteeritud kõik meie riigi juhid. See oli tõeline sõda, kuum sõda ja nähtamatu, sest julgust selleks oli Nõukogude totalitarismil ikkagi ainult öösel, päeval pidi kõik olema vaikne ja korras. Me oleme palju rääkinud ja vähe uurinud seda julmuse kronoloogiat, me seome seda Hitleri-Stalini paktiga ja nii see on, aga nimekirjad, kelle vastu tuleb püss suunata, kelle vastu tuleb tääk suunata, need esimesed nimekirjad koostati Nõukogude Liidus Eesti Vabariigi kohta juba 1939. aasta algul, kui mitte keegi maailmas veel ei aimanud Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa salasobingut. Mõistkem seda, et harva on maailmas nii alatult ja ka nii pedantselt jõudu kogutud, et siis öö varjus inimesi ära viia.

Mu kallis rahvas, kui ma praegu teid kõnetan siin ja püüan teile öelda, et meil ei ole vaja karta, siis esiteks ei kõnele ma ju praegu mitte ainult Võru maakonnaga, ma kõnelen ka nende valdadega, kes enne seda kuulusid Petserimaa alla ja mul on silmade ees ka praeguste maakonnapiiride mittekokkulangevus sõjaeelsete piiridega.

Eile ja teel siia ma arvutasin: esimene küüditamislaine koos teisega, mis järgnes 1949. aasta märtsis, viis siit, praeguselt Võrumaalt, ära 1200 inimest, aga ma ei taha üldsegi mitte piirduda ainult kahe küüditamise lainega, ma ei taha üldse mitte rääkida leinapäevast kui küüditamise aastapäevast. Niipea kui Punaarmee oli Eestis, algasid arreteerimised, ärgem neid unustagem; ja küüditamise laineid oli ka rohkem kui kaks. Petserimaalt küüditati 1950. aastal ja siitsamast Võrumaalt küüditati juba 1945. aastal. Ja peale selle tahaksin ma meelde tuletada kõiki neid nimesid, kes kadusid ära vaikselt, kes võeti kinni ja kadusid. Ja lubage, et ma loen teile ette nimekirja kõigist nendest, kes on peale 1945. aastat arreteeritud. See nimekiri on ilma eesnimedeta ja need on võrulinlased:

Abbi, Arras, Bünger, Daniel, Donner, Erkmaa, Hain, Hammer, Heisler, Heliloo, Herne, Hiob, Hütt, Judeikin, Kahro, Kais, Kaldma, Kaldmäe, Kalev, Kase, Kessler, Kisand, Klaasma, Kobul, Kongo, Kontkar, Kornel, Korts-Lindus, Krusbart, Kulla, Kägo, Laugason, Leib, Lukats, Lukk, Lukkats, Lõokene, Makke, Marand, Mehine, Meriväli, Mets, Mett, Mudas, Muuga, Märtin, Nestra, Oimet, Oper, Ossip, Paemurd, Palo, Piibe, Pikk, Puksing, Puusepp, Pärnaste, Raa, Raag, Roomet, Rõõmus, Samason, Sarapuu, Sepman, Sikk, Sizov, Sulbi, Tamm, Tammiste, Tamra, Tattar, Teder, Telk, Terasmägi, Truumaa, Tsahkna, Tsopp, Tõnisson, Valner, Vikson, Vohla, Voitka.

Ma ei taha pikalt rääkida seda, mida võrukad ise minust paremini teavad. Need nimed kuuluvad ka meie tänasesse päevakorda. Me meenutame neid, me mõtleme kõigile neile, kes ei ole meiega, kes on jäänud külmale maale, kes on surnud Nõukogude vangilaagrites. Me peame neile mõtlema mitte hirmust, vaid sellepärast, et me usaldame iseennast, me usaldame oma tulevikku, me usaldame Eesti Vabariiki, me usaldame seda julgeolekusüsteemi, mille osaks, ma väga loodan, Eesti saab, kui ta võetakse NATOsse ja Euroopa Liitu. Me usaldame oma püha Eestimaa pinda ja tema jõukamat tulevikku kui see olevik, mis on täna natukene kõle ka ilma poolest. See on meie Murtud Rukkilille sisu ja selle sisu nimel ma tahaksin teid kõiki uhkelt tervitada ja öelda, et mu daamid, me ei ole mitte väga noored enam, ja mu härrad, kes ka ei ole mitte väga noored enam, rääkige julgesti sellest, mis on olnud, ärge salake ka nimesid.

Kaks nädalat tagasi Kalevi 100. juubelil pidin ma Estonia kontserdisaalis kõnet pidama ja mul õnnestus selgitada, et üks esimesi Venemaalt siia veetud eestlasi, kes Nõukogude võimu üles ehitas oli juba oktoobris 1940 kirjutanud Moskvasse palvekirja, et eestlasi hakataks Siberisse välja saatma, sest ei tule muidu Nõukogude võimust midagi välja. Kress oli selle mehe nimi. Ärgem unustagem neid nimesid. Nad on kõik mulla all, me ei lähe neile mitte kätte maksma, aga põlata, jah, seda me võime küll. See on meie kokkutuleku mõte, me ammutame sellest jõudu, vaadake, kui palju meid on. Me oleme jäänud, me oleme võitnud ja nemad seal on ju kaotanud. Olgu see meie tänase kokkutuleku peamine mõte ja sellega ma tahaksin teid kõiki tänada, et te olete siia kokku tulnud ja tahaksin teil kõigil kätt suruda.

Tänan teid.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud