Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi kõne Carnegie Rahusihtasutuses Washingtonis 19. oktoobril 1995
19.10.1995

Mu daamid ja härrad!

On suur au esineda siin Carnegie Rahusihtasutuses. Carnegie Sihtasutus on olnud koduks õige mitmele Eesti suurimale sõbrale, 1931. aastal aga oli selle instituudi stipendiaadiks minu isa Georg Meri. Seetõttu teeb mulle eriti suurt rõõmu näha siin kuulajaskonna hulgas nii palju vanu sõpru ja loodetavasti ka palju uusi.

Austatud daamid ja härrad, tahaksin teile täna rääkida Läänemeremaade julgeolekust. Täna hommikul kohtusin teie asepresidendi hr. Al Gore'iga. Me rääkisime pikalt julgeolekuprobleemidest ja ma räägin teielegi, mida ma talle rääkisin, muidugi mitte kõike. Kui Külma sõja ajal sai Lääne julgeolekule omamoodi lakmustestiks Berliini saatus, siis praegu etendavad seda osa Balti riigid. Ma postuleeriksin seisukoha, et tänapäeva Külma sõja järgses maailmas ei saa me rääkida Euroopa või täpsemalt öeldes Atlandi-ülesest julgeolekust, ilma ühtlasi selgelt sõnastamata Baltimaade julgeolekut tagavat poliitikat. Need kaks on lahutamatult seotud. Nii nagu omal ajal tähendas Läänele ohtu igasugune Berliini vabadust ähvardav oht, asetab praegu mistahes võimalus väärata Balti riikide suveräänsust ühtaegu löögi alla kahel pool Atlandit elavate rahvaste julgeoleku tervikuna.

Eestis me püüame oma julgeolekut kahel viisil kindlustada. Esimene on integreerumine Euroopasse, täpsemalt Euroopa julgeolekustruktuuridesse. Eesti ja teiste Kesk-Euroopa riikide integreerumisest Euroopasse on palju juttu olnud. Me kuulume Euroopasse juba üle 700 aasta, võiks muidugi veelgi kaugemale tagasi minna; me ei saa ju ometi integreeruda sinna, kuhu me oma olemuselt aastasadade vältel oleme kinnitunud.

Kõndides ringi Eesti pealinna Tallinna vanalinnas õhkub Euroopat vastu arhitektuurist, igalt majalt ja kirikutornilt. Tallinn polnud mitte lihtsalt üks olulisemaist hansalinnadest, praeguses ajakontekstis on ta üks paremini säilinuid kaubandusliidu linnadest üldse. Kivi talletab ajalugu.

Ühiskonna korraldust aga talletab ja hoiab õigussüsteem. Mu daamid ja härrad, Eesti on olnud üle 700 aasta osa rooma-germaani õigussüsteemist. See õiguslik alus on olulisemgi kui hästi säilinud gootika ja klassitsism. See õiguslik alus, mu sõbrad, on taimelavaks, kust võrsub kõik ülejäänu; see on meie praeguse riigi püsimajäämise, arengu ja edu eelduseks, aluseks ja otseseks garantiiks. Mõnikord, kui ma kuulen räägitavat NATO vihmavarjust, ütlen ma auditooriumile, et meil on olnud oma vihmavari - õigussüsteem. Kui mõelda, miks perestroika võttis niisuguse pöörde, lõppemata traagilise kokkuvarisemise või kodusõjaga, siis - õigussüsteem on kujundanud ka eestlase mõtteviisi: paragrahvil on mõningane mõju ja tähendus, ka rahvusvahelistes suhetes. Pisut naiivne muidugi.

Seega ei saa me rääkida integreerumisest Euroopasse. See, millest saab rääkida, on integreerumine üleeuroopalistesse julgeoleku- ja majandusstruktuuridesse. Ja see pole mitte uue olukorra loomine, vaid normaalse Euroopa taastamine. See ei ole niivõrd majandus- või julgeolekuküsimus, see on põhiliselt poliitilise otsustusvõime küsimus. Euroopa vajab tugevaid demokraatlikke liidreid, nagu aastakümneid tagasi olid de Gaulle ja Adenauer, kes oleksid võimelised mastaapselt otsustama ja kes julgeksid otsustada.

Rääkides integreerumisest üleeuroopaliste struktuuridega mõtleme me Euroopa Liitu ja NATOt. Need kaks organisatsiooni on kui metallraha kaks külge, mille ühelt küljelt saame teada vääringu ja teiselt küljelt seda vääringut hoidva ja kaitsva riigi nime. EL ja NATO on meie silmis teineteist täiendavad ja täiustavad. EL-i määratlevaks tähiseks on jõukus ja NATOl julgeolek. See, mis neil on ühist, on stabiilsus. Kandudes matemaatiliste sümbolite maailma -- stabiilsus on EL-i ja NATO ühisosaks. Seda matemaatilist kujundit silmas pidades on Eesti eesmärk selge: ühinemine nii NATO kui EL-iga, ja seda nii ruttu kui võimalik ja nii aeglaselt kui vajalik.

Läheksin nüüd teise viisi juurde, kuidas me oma julgeolekut tugevdada püüame, ja selleks on suhete normaliseerimine Venemaaga. Meie mõistes tähendab normaliseerimine samasuguseid suhteid Venemaaga, nagu meil on Ameerika ühendriikide, Saksamaa või Rootsiga.

Viimase aasta jooksul oleme normaliseerimise vallas märkimisväärset edu saavutanud. 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti ja Tallinn langes võõra valitsuse alla täpselt samal ajal, kui samasugune saatus tabas Pariisi. Möödunud aasta augustis, vastavalt ajaloolisele kokkuleppele, mida osaliselt vahendasid Ühendriigid, viis Vene FÖderatsioon minu kodumaalt välja viimased okupatsiooniväed. Mõned väljaviimisega seonduvad probleemid on jäänud, aga me tegeleme nendega, olles oma Venemaa kolleegidega järjepidevalt dialoogis. Tunneme end nüüd samamoodi turvalisemana ja kõrgendatud meeleolus viibivat - mõni ütleks vahest, et mõrkjasmagusalt kõrgendatud meeleolus - kui Prantsusmaa pärast oma vabanemist.

Mõned probleemid, sealhulgas piiriprobleem, on ikka veel jäänud. Olen siiski veendunud, et hoolimata Venemaa sisesündmustest ning Lääne abiga pöörduvad Eesti-Vene suhted paremuse poole.

Olen nüüd rääkinud julgeoleku tugevdamisest Euroopaga integreerumise ja Venemaaga suhete normaliseerimise teel. On aga veel üks tee, mida me suurema turvatunde nimel sillutame, nimelt meie majanduspotentsiaali suurendamine. Meie vaatekohast kujutab iga Eestisse investeeritud dollar endast kaitseks kulutatud dollarit.

Te kõik olete kuulnud meie majandusreformide programmist, mida RVF ja Maailmapank on kiitnud kui Kesk-Euroopa edukaimat. Pole ime, et mõned vaatlejad räägivad Eestist kui tänapäeva Wirtschaftswunderist.
Välismajandusrindel oleme saanud teenitult kuulsaks pidurdamata liberalismi poolest. Me eestlased oleme tagasihoidlik rahvas, sellepärast meeldib meile rohkem kasutada enda kohta väljendit, mille mõni aeg tagasi mõtles välja ajakiri "Newsweek": "Väike riik, kes suutis". Vahest me ikka ei olegi nii väga tagasihoidlikud. On neid, kes on öelnud, et meie majanduspoliitika paneks Milton Friedmani endagi punastama.

See poliitika on vilja kandnud. Välisinvesteeringud kasvavad, nagu ka eksport. Tegelikult on Eesti tänavu ühe elaniku kohta tehtud otseste välisinvesteeringute poolest Kesk-Euroopa riikide seas 4. kohal. Kaubandus on samuti ümber orienteerunud. Kui taasiseseisvumise ajal 1991. aastal toimus oma 90% meie kaubavahetusest Idaga, siis praegu käib 65% meie kaubavahetusest Euroopa Liidu ja muude lääneriikidega. Meie valuuta on Põhjamaade stabiilsemaid ja meie välisvaluutareserv on pärast krooni käibeletulekut 1992. a. kolmekordistunud.

Edukalt toimub meie sisemine ümberorienteerumine vabaturumajandusele. Üle 70% kõigist riigiettevõtteist on erastatud. Meie riigieelarve on tasakaalus ja sisemajanduse koguprodukt on kasvanud, täpselt öeldes tänavu 6%. Eestis kehtib ühtlane 26%-ne tulumaks ja isiklikud tulud suurenevad pidevalt - näitaja, mis kõige selgemini avaldub inimeste naeratavates nägudes. Eestis äri alal tegutsevatel välismaalastel on meil ka kasumi täieliku väljaveo luba. Samuti areneb tormiliselt turism: käesoleva aasta teises kvartalis teenindasid turismiga seotud firmad kaks korda rohkem turiste kui mullu sama aja jooksul. Kutsun teid nendega liituma, kutsun viimast kui ühte teist: tulge ja vaadake meie väikest imet oma silmaga.

Tänan teid, olen valmis teie küsimusteks ja ristisurmaks.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud