Mu daamid ja härrad!

On suur au esineda siin Columbia Ülikoolis, õigupoolest juba teist korda. Columbia Ülikooliga seob mind eriline hingelähedus: minu kantseleis on stazeerinud mitu selle ülikooli kasvandikku, mul on palju Columbia Ülikooliga seotud sõpru ja tegelikult on ka kolm minuga praegusel USA-visiidil kaasasoleva delegatsiooni liiget selle suure hariduskeskuse vilistlased.

Austatud daamid ja härrad, tahaksin teile täna rääkida Baltimaade julgeolekust. Juba mitme kuu vältel on kõrgelseisvad Vene poliitikud ja sõjaväelased teinud avaldusi, mis väljendavad vaat et veendumust peatses Nõukogude Liidu ennistamises. Mitu Vene parteid on oma valimiskampaanias koguni püstitanud loosungi Suur-Venemaa taastamisest Nõukogude Liidu 1989. aasta piirides. Viimasel ajal on need avaldused hakanud kõlalt meenutama Külma sõja ajastu retoorikat ning ajendanud paljusid vaatlejaid küsima, kas ka Baltimaad tajuvad ohtu.

See teravdatud retoorika ei kujuta endast mitte üksikute ja omavahel seostamata sündmuste jada, vaid peegeldab pikaajalist tendentsi. Kahtlemata annab ta põhjust muretsemiseks. Seda muret võiks selgitada järgmise oletusliku võrdluse abil. Kujutlegem, et Saksamaal kuulutab mingi populaarne partei oma valimisplatvormi põhipunktiks Kolmanda Riigi ennistamise 1942. aasta piirides. Tänapäeva Saksamaal oleks see võimatu. Aga Venemaa on kõigi võimaluste maa.

Seega on mure Venemaa tuleviku pärast arusaadav. Ma väidaksin siiski, et see relvatäristamine ei sunni mitte niivõrd küsima, kas Baltimaad näevad ohtu Venemaa poolt, kui et kas Venemaa näeb ohtu Eesti, Läti ja Leedu üha kiirenevas integreerumises Läänega.

Alates !991. aastast, mil kolm Balti riiki said taas ametlikult iseseisvaks, oleme järjekindlalt liikunud lääne suunas. Muidugi ei võimalda loodusseadused liikuda füüsiliselt, kuid rahvusvahelise poliitika reeglid on võimaldanud Eestil, Lätil ja Leedul arendada küll erineva tempoga, kuid siiani üldjoontes edukat integratsioonipoliitikat.

Integreerumine on omamoodi ebatermin, vähemalt Eesti puhul. Me kuulume Euroopasse juba üle 700 aasta; me ei saa ju ometi integreeruda sinna, kuhu me oma olemuselt aastasadade vältel oleme kinnitunud.

Paljud teist, kes on minu kodumaal käinud, juba tevad seda. Kõndides ringi Eesti pealinna Tallinna vanalinnas õhkub Euroopat vastu igalt majalt ja kirikutornilt. Tallinn polnud mitte lihtsalt üks olulisemaist hansalinnadest, praeguses ajakontekstis on ta üks paremini säilinuid kaubandusliidu linnadest üldse. Kivi talletab ajalugu.

Ühiskonna korraldust aga talletab ja hoiab õigussüsteem. Mu daamid ja härrad, Eesti on olnud üle 700 aasta osa rooma-germaani õigussüsteemist. See aga on olulisemgi kui hästi säilinud gootika ja klassitsism. See õiguslik alus on taimelavaks, kust võrsub kõik ülejäänu; see on meie praeguse riigi püsimajäämise, arengu ja edu eelduseks, aluseks ja otseseks garantiiks.

Seega ei saa me rääkida integreerumisest Euroopasse. See, millest saab rääkida, on integreerumine üleeuroopalistesse julgeoleku- ja majandusstruktuuridesse. Ja see pole mitte uue olukorra loomine, vaid normaalse Euroopa taastamine. See ei ole niivõrd majandus- või julgeolekuküsimus, see on põhiliselt poliitilise otsustusvõime küsimus. Euroopa vajab tugevaid demokraatlikke liidreid, nagu aastakümneid tagasi olid de Gaulle ja Adenauer, kes oleksid võimelised otsustama ja kes julgeksid otsustada.

Rääkides integreerumisest üleeuroopaliste struktuuridega mõtleme me Euroopa Liitu ja NATOt. Need kaks organisatsiooni on kui metallraha kaks külge, mille ühelt küljelt saame teada vääringu ja teiselt küljelt seda vääringut hoidva ja kaitsva riigi nime. EL ja NATO on meie silmis teineteist täiendavad ja täiustavad. EL-i määratlevaks tähiseks on jõukus ja NATOl julgeolek. See, mis neil on ühist, on stabiilsus. Kandudes matemaatiliste sümbolite maailma -- stabiilsus on EL-i ja NATO ühisosaks. Seda matemaatilist kujundit silmas pidades on Eesti eesmärk selge: ühinemine nii NATO kui EL-iga, ja seda nii ruttu kui võimalik ja nii aeglaselt kui vajalik.

See kõik teeb aga närviliseks Venemaa. Mitte ainult et me liigume liiga kiiresti, vaid meie pealt on otse Venemaa piiri ääres ilmekalt näha, mis Venemaal endal valesti läheb. Pole siis ime, et Venemaa tunneb end ohustatuna, kui see, mida paljud Moskva mõjukad ringkonnad ekslikult peavad Venemaale kuulunuks, paigutub otsustavalt ja pöördumatult ümber Läände.

Seda delikaatset, et mitte öelda ohumaigulist olukorda arvestades peab Lääs tunnistama nelja tõsiasja.

Esiteks on aeg omaks võtta, et Baltimaade julgeolekut on võimatu lahutada Euroopa julgeolekust. Euroopa julgeolek on omakorda lahutamatu Atlandi-ülesest julgeolekust. Seega ei tohiks Baltimaade kaitstus olla huvipakkuv ainult tolle piirkonna riikidele, vaid see peaks kirglikku huvi pakkuma teile kõigile, kes te täna siin istute. Kui Külma sõja ajal sai Läänele demokraatia kaitsmise sümboliks Berliin, siis tänapäeval etendavad seda osa Balti riigid. Me ei saa enam kõnelda uue Euroopa arhitektuuri ülesehitamisest ilma ühtlasi selgelt sõnastamata Baltimaade julgeolekut tagavat poliitikat.
Teiseks on aeg otsustavalt tegutseda NATO ja Euroopa Liidu laiendamiseks. Euroopa julgeolekustruktuuri rajamise algetapid on meil juba kindlalt läbitud: elujõuline Kesk-Euroopat hõlmav raamistik on enam-vähem paigas. Saksamaa taasühendamise läbirääkimistel leidis aset samalaadne vaidlus, et kas endine Ida-Saksamaa peaks kuuluma NATOsse. Praegu vajame just samasugust otsustavust, millega toona Ameerika Ühendriigid asusid seisukohale, et endise Ida-Saksamaa hõlmamine NATOsse ei kuulu üldse vaidlustamisele.

Kolmandaks on aeg tunnistada, et karu magas vaid talveund ja on nüüd ärganud. Küsimus, kas praegust aega tuleks nimetada Külma sõja järgseks perioodiks, Külmaks rahuks, nagu mu kolleeg Boris Jeltsin, kellega ma eilegi vestlesin, ütles möödunud aasta detsembris CSCE tippkohtumisel Budapestis, või hoopis uue Külma sõja ajaks, ei ole pelgalt semantiline. Nimetus, mille me valime, väljendab meie filosoofilist lähtepunkti Venemaa tuleviku küsimuses, aga erinevatest eeldustest tulenevad omakorda erinevad poliitilised retseptid.

Neljandaks on aeg senisest palju energilisemalt kaasata SRÜ mittevene riike. Need riigid loovad Venemaale tasa- ja vastukaalu ja etendavad sellistena olulist osa stabiilsuse kujunemisel selles päratus maakera piirkonnas. Ma pean siin eelkõige silmas Ukrainat, Moldovat ja Kasahstani: Ukrainat tema geograafilise asendi ja suuruse pärast, Moldovat sellepärast, et seal viibivad Vene väed, kes aktiivselt toetavad niinimetatud Dnestri Vabariigi separatiste, ja Kasahstani tema suuruse ja tohutute loodusrikkuste pärast.

Ma tõstaksin korraks esile Ukrainat, sest just enne siiatulekut oli mul täna asjalik kohtumine President Kutshmaga. Sellest vestlusest sain ma kaasa veelkordse kinnituse selle kohta, mida teadsin juba varemgi: enne kui Ukraina loobus oma pommist, osutasid Ühendriigid ja paljud teisedki Kiievile tohutut tähelepanu. Pärast aga nende huvi kadus ja see huvikaotus kajastus poliitiliste kontaktide vähenemises, välisabi jagamises ja suures hulgas muudes poliitika aspektides.

Kui ma mainin ainult neid kolme riiki, ei tähenda see, et Lääs peaks teistele vähem tähelepanu pöörama. Ei tohiks alahinnata türgi nidet Kaukaasias ega moslemi suget Kesk-Aasias. Laupäeval, New Yorki saabumise päeval kohtusin ma Aserbaidzaani presidendi Alijeviga ja võin kinnitada, et tema mõtleb strateegiliselt. Meenutagem vaid, kui paljud vaatlejad, teiste seas ka mitu siinse ülikooli sovetoloogi, olid üllatusest rabatud, kui 1986 puhkesid sündmused Almatõs. Peaksime oma vigadest õppima.

Septembris 1993 ilmus Wall Street Journalis avalik kiri pealkirjaga "Mida peab Lääs tegema Bosnias": "Isegi kui terve Bosnia (aga mitte ainult Sarajevo) peaks vallutatama nagu Kuveit augustis 1990, oleks demokraatiamaade poolt hädavajalik teha selgeks, nagu nad seda tegid Kuveidi puhul, et vägivaldsed piirimuutmised ja etniline puhastus ei jää püsima. Kui Lääs seda selgeks ei tee, ei ole tal mõtet muud rääkidagi, sest see ei veenaks kedagi..."

Saatuse pilge on selles, et tolle kirja sõnum on tänagi veel ikka aktuaalne. Demokraatiamaad peavad ilmutama valmisolekut seista põhimõtete eest, millele on rajatud nende endi riiklik ja ühiskondlik kord. Kui maailma demokraatiamaad ei nõua välispoliitikas kõlbelisust, siis ei jäta nad meile enam võimalust sündmuste käiku mõjutada.

See käib ka Venemaal ja SRÜ-s toimuva kohta. Nende Baltimaadest ida pool asuvate riikide, selle endise Nõukogude Liidu nime all tuntud piirkonna stabiliseerimisel tuleb Läänel etendada tohutusuurt abistavat rolli. Sealne stabiilsus kindlustab nii Baltimaade, kogu Euroopa kui ka lõpuks kõigi kahel pool Atlandit asuvate riikide julgeolekut. Tegutseda tuleb kohe.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele