Minu daamid ja härrad,

palju aastaid tagasi kirjutasin ma raamatu, milles püüdsin vaadata tagasi võimalikult kaugele eestlaste ajaloo sisse. Seda nimetati siis juurte otsimiseks, identiteedi otsimiseks. Mul ei ole midagi nende määratluste vastu. Eestlaste ajaloole mõeldes pidin ma mõistagi mõtlema ka sugulastele - läänemererahvastele, soome-ugri rahvastele.

Nagu vette visatud kivi ümber lained ikka kaugemaid ringe joonistavad, nii tekkisid minu mõttekäikude ümber ikka kaugemad ja kaugemad sidemed, eestlaste maailm läks ikka laiemaks ja samal ajal paradoksaalselt üha kodusemaks, sest oli täis põimitud ootamatuid, sageli üllatavaid sidemeid. Konkurents ja võitlus oli täis eneseteostamise võlu ja üle kõige valitses lummav harmoonia.

Minu daamid ja härrad, ka täna räägiksin teile parema meelega viljastavatest sidemetest ja ülevast harmooniast. Ma otsiksin analoogilisi kujundeid: teie püramiididest, templitest ja vanadest käsikirjadest ühelt poolt, ja teiselt poolt eesti rahvaluulest, mida on hoolega üles kirjutatud ja süstematiseeritud ning mis peegeldab meie rahvusliku teadvuse väga vana kihti.

Ma tean, et nii saaksin tuua teile sõnumi harmooniast.

Aga - mul on teine teema.

Me elame karmil kahekümnendal sajandil, mis on täis armutuid kokkupõrkeid, kataklüsme, pingeid, ähvardusi. Geniaalsed avastused on juba ammu muutunud surmaohuks. Õhk, eeter on täis teateid üha uutest ambitsioonidest, rahuldamata poliitilistest kirgedest; brutaalsest jõust, mida mõnel liiga palju üle on jäänud.

Need teated, see informatsioon jõuab meie kõigini, teeb meid rahutuks maailma saatuse pärast. Sellepärast pean täna kõnelema murelikust ja ohtlikust maailmast. Selle märgi all pean kõnelema ka Eesti, kõigi Balti riikide - Eesti, Läti ja Leedu - ajaloost sel sajandil.


2.

Esimene maailmasõda juhatas selle sajandi sisse. Impeeriumid vappusid, kolonialismivastased vabadussõjad tõid kaasa uute riikide tekkimise.
Sellesse perioodi kuulub ka Eesti riikluse algus: Eesti Iseseisvuse Manifesti väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. See polnud rahulik riigi konstitueerimine, vaid toimus teravas vastasseisus bolshevistliku Venemaa ja Saksa vägedega. Ometi suutis Eesti sellest välja tulla riigina.

1920. aastal jõudis Eesti esimeste rahvusvaheliste tunnustusteni. Siis andis ajalugu Eestile kakskümmend aastat aega. Ma arvan, et Eesti kasutas seda aega üsna hästi. Jalad sai alla iseseisva riigimajandus, suured olid edusammud kultuuris ja teaduses. Analoogiline oli olukord Lätis ja Leedus.

Ma ei taha liigselt idealiseerida selle perioodi poliitilist elu. Mitte alati ei leidnud Eesti poliitikud optimaalseid lahendusi. Kuid riigi arenemine on keeruline protsess ja ei saa üldjuhul areneda ainult pidevas harmoonias.

Igatahes tundsime 30. aastate lõpuks uhkust enda kui rahvuse üle, tunnetasime oma identiteeti.

Rahvasteliidu liikmena oli meil ka rahvusvaheline roll. Tahaksin siinkohal osutada, et 28. jaanuaril 1937 kirjutasid Mehhiko suursaadik USA-s doktor Francisco Castillo Nijera ja Eesti konsul New-Yorgis Karl Kuusik alla Mehhiko Ühendriikide Vabariigi ja Eesti Vabariigi vahelisele sõpruslepingule, millega loodi diplomaatilised suhted, kavandati kaubanduslepingu sõlmimine ja deklareeriti soovi "luua ning kindlustada endi vahel tõsise sõpruse sidemed" (animees du desir d“etablir entre elles et de consolider les liens de sinciere amitie).


3.

Balti riikide jaoks oli selle sajandi kõige süngema draama algus 39. ja 40. aastal. Me osutusime Hitleri ja Stalini sobingu objektideks, vahetusrahaks maailma jaotamise suurejoonelistes ja alatutes plaanides. Sellest kauplemisest on säilinud isegi maakaart Stalini rasvase pliiatsijoonega, millega ta parandas piiri oma soovitud suunas. Kaardil oli see pelk joon. Elus tähendas see inimeste ja rahvaste saatust. See oli totalitaarsete rezhiimide teineteiseleidmine ja joovastunud kaelalangemine.

Ameerika manner ja Austraalia jäid esialgu mängust välja, muu maailma jaotamise kava oli valmis. Me ei tea, kuidas oleks lõppenud sõda, milles Saksamaa ja Venemaa oleksid ühel poolel sõdinud muu maailma vastu.

Saksamaa päästis Venemaa sellest, tungides talle kallale ja sundides niimoodi Venemaa - tollase Nõukogude Liidu - demokraatlikku leeri. See oli Venemaa võimalus uuestisünniks ja muutumiseks, millesse vene intelligents isegi lootis. Aga see võimalus suubus kohe uuteks sobinguteks ja uueks maailmajaotamiseks.

Te saate aru, et Eestil, nagu tervel Ida-Euroopal, ei ole põhjust Jalta ja Berliini kokkuleppeid nimetada teisiti kui sobinguteks.

Lääs lõi käega suurele osale Euroopast, väga värvikirevale ja dünaamilisele Ida-Kesk-osale, kelle jaoks algas kommunistliku totalitarismi ja vägivalla periood.

Kui ma täna siin eestlasena, kelle pere eesotsas diplomaadist isaga Siberisse deporteeriti, ajaloolasena ja taas iseseisvaks saanud Eesti Vabariigi presidendina seda räägin, küsin ma endalt: kuidas me alles jäime? Meie, inimesed, meie, rahvas... Sest kommunistlik rezhiim ei olnud ainult soovitus või - olgu siis - sund mõtelda teistmoodi.

See oli rahva hävitamine deporteerimise teel; rahva mälu mahakustutamine tema ajaloo moonutamise kaudu - koolides, teaduses, kirjanduses - ; see oli ümberrahvastamine kolossaalse, teadlikult suunatud ja juhitud migratsiooni teel. Kusjuures seda saatis pseudoteoreetiline targutus "ühtse nõukogude rahva" kujundamisest. See oli majanduse loomuliku, iseseisva struktuuri armutu destruktureerimine, ja mitte ilmamaaegu ei öelnud meie põllumehed, et Eestimaa on Venemaa jaoks suur sigala.

4.

Ja ometi - me jäime ellu.

Lagunes hoopis viimane koloniaalimpeerium, tõestades mingi loomuliku loogikaga, et mõistusevastane elu ei saa olla igavene.

Sõna perestroika levis 80. aastate keskel üle terve maailma. Eesti mõistis ühena esimestest, et ei saa piirduda iluraviga, väikeste korrektiividega kommunistlikku süsteemi.

Venelaste endi jaoks oli see ainult poliitilise süsteemi probleem. Nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste jaoks oli see ka rahvusliku iseolemise küsimus. Ma ei unusta kunagi neid vastuhaku aastaid. Me nimetame seda aega laulvaks revolutsiooniks, sest just nimelt laululavale, rohkem kui sada aastat toimuvate laulupidude paika, tulid eestlased ikka ja jälle kokku, et nõuda endale iseseisvust ja laulda oma vabaduse nimel, laulda end vabaks.

23. augusti õhtul 1989, Stalini ja Hitleri pakti sõlmimise traagilisel aastapäeval, seisid kolme Balti riigi elanikud Tallinnast kuni Leedu lõunapiirini, hoides üksteisel kätest kinni, moodustades elava ahela läbi kolme Balti riigi, et anda kogu maailmale teada: nüüd peab tulema lõpp Stalini ja Hitleri paktiga alustatud ja Jalta kokkulepetega pühitsetud vägivallal.

Kõik see arenes koos kriisiga Nõukogude Liidus, soodustas ja õhutas omakorda seda kriisi. Kui Moskva viskles 91. aasta augustiputshi krampides, oli poliitline kaalukauss langenud. Eesti kuulutas 20. augustil välja oma taasiseseivumise. Juba 5. septembril tunnustas Eesti taasiseseisvumist Mehhiko, kes kunagi polnud aktsepteerinud Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.

5.

Sellest on nüüd möödas neli aastat. Meil on aeg teha esimesi kokkuvõtteid. Idealism ja reaalsus on kokku põrganud ka meie juhtumil.

Kui püüti vabaks saada Nõukogude Liidu kommunistlikust kollektiivsest sundelust, oli käibel naiivne pilt ees ootavast demokraatlikust külluseriigist, mille ehitamist toetab vaimustusega kogu maailm.

Tegelikkus on osutunud märksa keerukamaks. Demokraatia ei ole ainult soov ega seadus, see on ka oskus, vilumus ja sisemiselt tunnetatud eluviis. See ei tule kätte üleöö, ainult põhiseaduse väljavahetamisega. Usun, et sõnastan õigesti, kui ütlen: me õpime alles demokraatiat, me oleme alles teel demokraatliku riigi poole. Sellel teel on ka tagasilööke. Aga meie tahe sellel teel edasi minna on kindel.

1940. aasta tõi kaasa totaalse riigistamise, seniste majanduselu aluste lõhkumise, eksproprieerimise. Uutes pealesunnitud tingimustes elati pool sajandit ja kujundati välja mingi elamise võimalus. Nüüd on Eestile nagu mitmelegi teisele Ida-Euroopa riigile langenud osaks olla maailmas esimeseks majanduse desotsialiseerijaks, aga ka sellega käib kaasas palju pingeid ja, olgem ausad, ka pettumusi. On üks printsiip,mida oleme ikka rõhutanud: kunagise ülekohtu likvideerimine ei tohi kaasa tuua uut ülekohust. Aga teesina on seda kerge öelda, igapäevases eraomandi tagastamise praktikas mõnigi kord raske järgida.

6.

Ometi on elu nende nelja aastaga oluliselt muutunud. Eraomandus toob kaasa huvi, leidlikkuse ja aktiivsuse. Me näeme selle vilju nii pealinnas Tallinnas kui ka kogu Eestis.

Meie suhted muu maailmaga ei ole enam õpetaja ja õpilase suhted, nagu nad kippusid olema esimestel taasiseseisvumise aastatel. Mitmel elualal nähakse meis võrdseid partnereid.

Meie oluline poliitiline eesmärk on saada võrdseks partneriks ka Euroopa palge kujundamisel. Berliini müüri kokkuvarisemine lõhkus ühe piiri. Aga Berliini müüri vari püsib, kui Ida-Euroopa riike ikka tituleeritakse endisteks kommunismimaadeks. See vari püsib, kui Balti riike keeldutakse nägemast riikidena, kellel on pool sajandit kestnud tumma elu järel õigus häälekalt soovida oma jõukohast, aga tingimusteta osavõttu struktuuridest, mis määravad tänase Euroopa ilme. Meil on hea meel olla Euroopa Nõukogu liikemed. Meil on hea meel, et meie tee Euroopa Liidu poole on konstruktiivne ja reaalne. Me arvame, et tänase maailma tegelikud vahekorrad nõuavad, et Balti riigid ei kuuluks mingisse ebamäärasesse halli tsooni, vaid oleksid NATO täisliikmed.

7.

Jõuan siin küsimuse juurde meie vahekordadest Venemaaga. Maailma vahekordadest Venemaaga. Mul on ääretult kahju, et Venemaa liikumine sel teel, mis ta ees oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja uute, end demokraatlikeks nimetatavate jõudude esiletõusu 90. aastate alguses, on pidurdunud. Lõhkudes Nõukogude Liitu jõudsid paljud Venemaa poliitikud jõuliste deklaratsioonideni, mõistsid hukka impeeriumipoliitika, stalinistlik-brezhnevliku mineviku, Nõukogude Liidu diversantliku maailmasandarmi rolli. On kahju, et 95. aastal tuleb uuesti lugeda avaldusi Venemaa õigustest viia oma vägesid naaberriikidesse. Tuleb kuulata ähvardusi ja imperiaalseid manitsusi. Mõnikord öeldakse, et - kui asi puudutab Eestit - , on selliste ähvarduste ja hoiatuste põhjuseks sadade tuhandete venelaste olemasolu ja olukord Eestis. Muidugi on see keeruline probleem - nii riiklikul kui ka inimlikul, rohujuure tasandil.
Tahan pöörata teie tähelepanu asjaolule, et Eesti Vabariik on riik, kus elab - peale Venemaa - kõige rohkem vene kodanikke. On pikemata selge, milliseid keerukaid probleeme asetab see asjaolu Eesti riigi ette. Aga kõiki neid olukordi saab lahendada ainult mõistlike kokkulepete ja konstruktiivsete ideede läbi, mille hulgas on ka remigratsioon, inimeste loomulik tagasipöördumine oma kodumaale.


8.

Selles mõttes on kahekümnes sajand kummaline sajand. Maailma elu on nii läbi põimitud kui ei kunagi varem, me teame kõike üle maakera ühekorraga ja võime päevaga jõuda igale poole. See loob tõepoolest tunde ühisest maakerast.
Aga ometi tuleb meeles pidada Paabeli torni ehitamist, seda, et tuli hetk, kus pidi hakkama rääkima oma ja just nimelt oma keeles.
See hetk, selle võimalused ja vaevad on ka meil nüüd praegu.
See sisemine tung ja vajadus hoida alal oma rahvuslikku eripära, eemalduda ühisest kokkuvalguvatest ja kokkusulavatest suurperedest ja hoida alles oma keelt, ainsat seesugust maailmas; hoida alles oma kultuuri, oma geene - seda maailma genofondi rikkust -
ka see sisemine tung on üks kahekümnenda sajandi määravaid jooni. Selles on sajandi paradoks, paljude dramaatiliste kollisioonide alus - ja samas uus, kahekümne esimest sajandit vääriv võimalus. On juba näiteid, et need protsessid võivad toimuda humanistlikult ja demokraatlikult.

Ma loodan, et meil jätkub selleks tarkust ja kannatlikkust.

Tänane maailm on ohtlik maailm.
Aga ta on ka lootuste maailm.
Nagu ma rääkisin nädal tagasi ÜRO juubeliistungil - ja ma tahan seda
korrata -, on väikeriikidel rohkem idealismi, ja sellest järeldub, et neis elab aktiivsem lootus ja soov jääda truuks oma põhimõtetele.

Tänan teid tähelepanu eest.1995-10-27

Minu daamid ja härrad,

palju aastaid tagasi kirjutasin ma raamatu, milles püüdsin vaadata tagasi võimalikult kaugele eestlaste ajaloo sisse. Seda nimetati siis juurte otsimiseks, identiteedi otsimiseks. Mul ei ole midagi nende määratluste vastu. Eestlaste ajaloole mõeldes pidin ma mõistagi mõtlema ka sugulastele - läänemererahvastele, soome-ugri rahvastele.

Nagu vette visatud kivi ümber lained ikka kaugemaid ringe joonistavad, nii tekkisid minu mõttekäikude ümber ikka kaugemad ja kaugemad sidemed, eestlaste maailm läks ikka laiemaks ja samal ajal paradoksaalselt üha kodusemaks, sest oli täis põimitud ootamatuid, sageli üllatavaid sidemeid. Konkurents ja võitlus oli täis eneseteostamise võlu ja üle kõige valitses lummav harmoonia.

Minu daamid ja härrad, ka täna räägiksin teile parema meelega viljastavatest sidemetest ja ülevast harmooniast. Ma otsiksin analoogilisi kujundeid: teie püramiididest, templitest ja vanadest käsikirjadest ühelt poolt, ja teiselt poolt eesti rahvaluulest, mida on hoolega üles kirjutatud ja süstematiseeritud ning mis peegeldab meie rahvusliku teadvuse väga vana kihti.

Ma tean, et nii saaksin tuua teile sõnumi harmooniast.

Aga - mul on teine teema.

Me elame karmil kahekümnendal sajandil, mis on täis armutuid kokkupõrkeid, kataklüsme, pingeid, ähvardusi. Geniaalsed avastused on juba ammu muutunud surmaohuks. Õhk, eeter on täis teateid üha uutest ambitsioonidest, rahuldamata poliitilistest kirgedest; brutaalsest jõust, mida mõnel liiga palju üle on jäänud.

Need teated, see informatsioon jõuab meie kõigini, teeb meid rahutuks maailma saatuse pärast. Sellepärast pean täna kõnelema murelikust ja ohtlikust maailmast. Selle märgi all pean kõnelema ka Eesti, kõigi Balti riikide - Eesti, Läti ja Leedu - ajaloost sel sajandil.


2.

Esimene maailmasõda juhatas selle sajandi sisse. Impeeriumid vappusid, kolonialismivastased vabadussõjad tõid kaasa uute riikide tekkimise.
Sellesse perioodi kuulub ka Eesti riikluse algus: Eesti Iseseisvuse Manifesti väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. See polnud rahulik riigi konstitueerimine, vaid toimus teravas vastasseisus bolshevistliku Venemaa ja Saksa vägedega. Ometi suutis Eesti sellest välja tulla riigina.

1920. aastal jõudis Eesti esimeste rahvusvaheliste tunnustusteni. Siis andis ajalugu Eestile kakskümmend aastat aega. Ma arvan, et Eesti kasutas seda aega üsna hästi. Jalad sai alla iseseisva riigimajandus, suured olid edusammud kultuuris ja teaduses. Analoogiline oli olukord Lätis ja Leedus.

Ma ei taha liigselt idealiseerida selle perioodi poliitilist elu. Mitte alati ei leidnud Eesti poliitikud optimaalseid lahendusi. Kuid riigi arenemine on keeruline protsess ja ei saa üldjuhul areneda ainult pidevas harmoonias.

Igatahes tundsime 30. aastate lõpuks uhkust enda kui rahvuse üle, tunnetasime oma identiteeti.

Rahvasteliidu liikmena oli meil ka rahvusvaheline roll. Tahaksin siinkohal osutada, et 28. jaanuaril 1937 kirjutasid Mehhiko suursaadik USA-s doktor Francisco Castillo Nijera ja Eesti konsul New-Yorgis Karl Kuusik alla Mehhiko Ühendriikide Vabariigi ja Eesti Vabariigi vahelisele sõpruslepingule, millega loodi diplomaatilised suhted, kavandati kaubanduslepingu sõlmimine ja deklareeriti soovi "luua ning kindlustada endi vahel tõsise sõpruse sidemed" (animees du desir d“etablir entre elles et de consolider les liens de sinciere amitie).


3.

Balti riikide jaoks oli selle sajandi kõige süngema draama algus 39. ja 40. aastal. Me osutusime Hitleri ja Stalini sobingu objektideks, vahetusrahaks maailma jaotamise suurejoonelistes ja alatutes plaanides. Sellest kauplemisest on säilinud isegi maakaart Stalini rasvase pliiatsijoonega, millega ta parandas piiri oma soovitud suunas. Kaardil oli see pelk joon. Elus tähendas see inimeste ja rahvaste saatust. See oli totalitaarsete rezhiimide teineteiseleidmine ja joovastunud kaelalangemine.

Ameerika manner ja Austraalia jäid esialgu mängust välja, muu maailma jaotamise kava oli valmis. Me ei tea, kuidas oleks lõppenud sõda, milles Saksamaa ja Venemaa oleksid ühel poolel sõdinud muu maailma vastu.

Saksamaa päästis Venemaa sellest, tungides talle kallale ja sundides niimoodi Venemaa - tollase Nõukogude Liidu - demokraatlikku leeri. See oli Venemaa võimalus uuestisünniks ja muutumiseks, millesse vene intelligents isegi lootis. Aga see võimalus suubus kohe uuteks sobinguteks ja uueks maailmajaotamiseks.

Te saate aru, et Eestil, nagu tervel Ida-Euroopal, ei ole põhjust Jalta ja Berliini kokkuleppeid nimetada teisiti kui sobinguteks.

Lääs lõi käega suurele osale Euroopast, väga värvikirevale ja dünaamilisele Ida-Kesk-osale, kelle jaoks algas kommunistliku totalitarismi ja vägivalla periood.

Kui ma täna siin eestlasena, kelle pere eesotsas diplomaadist isaga Siberisse deporteeriti, ajaloolasena ja taas iseseisvaks saanud Eesti Vabariigi presidendina seda räägin, küsin ma endalt: kuidas me alles jäime? Meie, inimesed, meie, rahvas... Sest kommunistlik rezhiim ei olnud ainult soovitus või - olgu siis - sund mõtelda teistmoodi.

See oli rahva hävitamine deporteerimise teel; rahva mälu mahakustutamine tema ajaloo moonutamise kaudu - koolides, teaduses, kirjanduses - ; see oli ümberrahvastamine kolossaalse, teadlikult suunatud ja juhitud migratsiooni teel. Kusjuures seda saatis pseudoteoreetiline targutus "ühtse nõukogude rahva" kujundamisest. See oli majanduse loomuliku, iseseisva struktuuri armutu destruktureerimine, ja mitte ilmamaaegu ei öelnud meie põllumehed, et Eestimaa on Venemaa jaoks suur sigala.

4.

Ja ometi - me jäime ellu.

Lagunes hoopis viimane koloniaalimpeerium, tõestades mingi loomuliku loogikaga, et mõistusevastane elu ei saa olla igavene.

Sõna perestroika levis 80. aastate keskel üle terve maailma. Eesti mõistis ühena esimestest, et ei saa piirduda iluraviga, väikeste korrektiividega kommunistlikku süsteemi.

Venelaste endi jaoks oli see ainult poliitilise süsteemi probleem. Nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste jaoks oli see ka rahvusliku iseolemise küsimus. Ma ei unusta kunagi neid vastuhaku aastaid. Me nimetame seda aega laulvaks revolutsiooniks, sest just nimelt laululavale, rohkem kui sada aastat toimuvate laulupidude paika, tulid eestlased ikka ja jälle kokku, et nõuda endale iseseisvust ja laulda oma vabaduse nimel, laulda end vabaks.

23. augusti õhtul 1989, Stalini ja Hitleri pakti sõlmimise traagilisel aastapäeval, seisid kolme Balti riigi elanikud Tallinnast kuni Leedu lõunapiirini, hoides üksteisel kätest kinni, moodustades elava ahela läbi kolme Balti riigi, et anda kogu maailmale teada: nüüd peab tulema lõpp Stalini ja Hitleri paktiga alustatud ja Jalta kokkulepetega pühitsetud vägivallal.

Kõik see arenes koos kriisiga Nõukogude Liidus, soodustas ja õhutas omakorda seda kriisi. Kui Moskva viskles 91. aasta augustiputshi krampides, oli poliitline kaalukauss langenud. Eesti kuulutas 20. augustil välja oma taasiseseivumise. Juba 5. septembril tunnustas Eesti taasiseseisvumist Mehhiko, kes kunagi polnud aktsepteerinud Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.

5.

Sellest on nüüd möödas neli aastat. Meil on aeg teha esimesi kokkuvõtteid. Idealism ja reaalsus on kokku põrganud ka meie juhtumil.

Kui püüti vabaks saada Nõukogude Liidu kommunistlikust kollektiivsest sundelust, oli käibel naiivne pilt ees ootavast demokraatlikust külluseriigist, mille ehitamist toetab vaimustusega kogu maailm.

Tegelikkus on osutunud märksa keerukamaks. Demokraatia ei ole ainult soov ega seadus, see on ka oskus, vilumus ja sisemiselt tunnetatud eluviis. See ei tule kätte üleöö, ainult põhiseaduse väljavahetamisega. Usun, et sõnastan õigesti, kui ütlen: me õpime alles demokraatiat, me oleme alles teel demokraatliku riigi poole. Sellel teel on ka tagasilööke. Aga meie tahe sellel teel edasi minna on kindel.

1940. aasta tõi kaasa totaalse riigistamise, seniste majanduselu aluste lõhkumise, eksproprieerimise. Uutes pealesunnitud tingimustes elati pool sajandit ja kujundati välja mingi elamise võimalus. Nüüd on Eestile nagu mitmelegi teisele Ida-Euroopa riigile langenud osaks olla maailmas esimeseks majanduse desotsialiseerijaks, aga ka sellega käib kaasas palju pingeid ja, olgem ausad, ka pettumusi. On üks printsiip,mida oleme ikka rõhutanud: kunagise ülekohtu likvideerimine ei tohi kaasa tuua uut ülekohust. Aga teesina on seda kerge öelda, igapäevases eraomandi tagastamise praktikas mõnigi kord raske järgida.

6.

Ometi on elu nende nelja aastaga oluliselt muutunud. Eraomandus toob kaasa huvi, leidlikkuse ja aktiivsuse. Me näeme selle vilju nii pealinnas Tallinnas kui ka kogu Eestis.

Meie suhted muu maailmaga ei ole enam õpetaja ja õpilase suhted, nagu nad kippusid olema esimestel taasiseseisvumise aastatel. Mitmel elualal nähakse meis võrdseid partnereid.

Meie oluline poliitiline eesmärk on saada võrdseks partneriks ka Euroopa palge kujundamisel. Berliini müüri kokkuvarisemine lõhkus ühe piiri. Aga Berliini müüri vari püsib, kui Ida-Euroopa riike ikka tituleeritakse endisteks kommunismimaadeks. See vari püsib, kui Balti riike keeldutakse nägemast riikidena, kellel on pool sajandit kestnud tumma elu järel õigus häälekalt soovida oma jõukohast, aga tingimusteta osavõttu struktuuridest, mis määravad tänase Euroopa ilme. Meil on hea meel olla Euroopa Nõukogu liikemed. Meil on hea meel, et meie tee Euroopa Liidu poole on konstruktiivne ja reaalne. Me arvame, et tänase maailma tegelikud vahekorrad nõuavad, et Balti riigid ei kuuluks mingisse ebamäärasesse halli tsooni, vaid oleksid NATO täisliikmed.

7.

Jõuan siin küsimuse juurde meie vahekordadest Venemaaga. Maailma vahekordadest Venemaaga. Mul on ääretult kahju, et Venemaa liikumine sel teel, mis ta ees oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja uute, end demokraatlikeks nimetatavate jõudude esiletõusu 90. aastate alguses, on pidurdunud. Lõhkudes Nõukogude Liitu jõudsid paljud Venemaa poliitikud jõuliste deklaratsioonideni, mõistsid hukka impeeriumipoliitika, stalinistlik-brezhnevliku mineviku, Nõukogude Liidu diversantliku maailmasandarmi rolli. On kahju, et 95. aastal tuleb uuesti lugeda avaldusi Venemaa õigustest viia oma vägesid naaberriikidesse. Tuleb kuulata ähvardusi ja imperiaalseid manitsusi. Mõnikord öeldakse, et - kui asi puudutab Eestit - , on selliste ähvarduste ja hoiatuste põhjuseks sadade tuhandete venelaste olemasolu ja olukord Eestis. Muidugi on see keeruline probleem - nii riiklikul kui ka inimlikul, rohujuure tasandil.
Tahan pöörata teie tähelepanu asjaolule, et Eesti Vabariik on riik, kus elab - peale Venemaa - kõige rohkem vene kodanikke. On pikemata selge, milliseid keerukaid probleeme asetab see asjaolu Eesti riigi ette. Aga kõiki neid olukordi saab lahendada ainult mõistlike kokkulepete ja konstruktiivsete ideede läbi, mille hulgas on ka remigratsioon, inimeste loomulik tagasipöördumine oma kodumaale.


8.

Selles mõttes on kahekümnes sajand kummaline sajand. Maailma elu on nii läbi põimitud kui ei kunagi varem, me teame kõike üle maakera ühekorraga ja võime päevaga jõuda igale poole. See loob tõepoolest tunde ühisest maakerast.
Aga ometi tuleb meeles pidada Paabeli torni ehitamist, seda, et tuli hetk, kus pidi hakkama rääkima oma ja just nimelt oma keeles.
See hetk, selle võimalused ja vaevad on ka meil nüüd praegu.
See sisemine tung ja vajadus hoida alal oma rahvuslikku eripära, eemalduda ühisest kokkuvalguvatest ja kokkusulavatest suurperedest ja hoida alles oma keelt, ainsat seesugust maailmas; hoida alles oma kultuuri, oma geene - seda maailma genofondi rikkust -
ka see sisemine tung on üks kahekümnenda sajandi määravaid jooni. Selles on sajandi paradoks, paljude dramaatiliste kollisioonide alus - ja samas uus, kahekümne esimest sajandit vääriv võimalus. On juba näiteid, et need protsessid võivad toimuda humanistlikult ja demokraatlikult.

Ma loodan, et meil jätkub selleks tarkust ja kannatlikkust.

Tänane maailm on ohtlik maailm.
Aga ta on ka lootuste maailm.
Nagu ma rääkisin nädal tagasi ÜRO juubeliistungil - ja ma tahan seda
korrata -, on väikeriikidel rohkem idealismi, ja sellest järeldub, et neis elab aktiivsem lootus ja soov jääda truuks oma põhimõtetele.

Tänan teid tähelepanu eest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele