Teie Ekstsellents,
minu daamid ja härrad!

Lubage, et alustan valdkonnast, mis enne, kui eesti poliitika mu endasse neelas, mulle kõige lähem oli -- kirjandusest.

Kakskümmend viis aastat tagasi avaldas meie kirjandusajakiri "Looming" teie suure luuletaja Octavio Pazi värsse. Kui seda publikatsiooni Octavio Pazile näidati, olevat ta otsekui võlusõnu korranud üht eesti keelde tõlgitud rida oma luuletusest "Viento entero" /"Terve tuul"/. Luuletuse tõlkijaks oli üks eesti tänase luule silmapaistvamaid loojaid, minu hea sõber Jaan Kaplinski, ja see rida kõlas eesti keeles niimoodi: ALATI ON OLEVIK /El presente es perpetuo/. Selle reaga luuletus "Terve tuul" algab ja see rida kordub kinnituse ja loitsimisena läbi kogu luuletuse.

Ma tean, et on olemas ka pragmaatilisem filosoofiline arutlus, et olevikku ei olegi, et ta pudeneb meie käes silmapilkselt minevikuks. Mulle meeldib siiski rohkem Octavio Pazi ja Jaan Kaplinski sõnastus.

Eestlasena, Eesti Vabariigi presidendina on mul hea meel, et minu isamaa olevik on pärast pool sajandit kestnud okupatsiooni taas iseseisvuse kätte saanud riigi olevik.

Okupatsiooni lõppemine ja iseseisva riigi staatuse taastumine ei ole ümberriietumine ega dekoratsioonide vahetus. See on pikk protsess, mis nõuab pingutusi ja aega, muutusi enda sees ja oma suhetes maailmaga. Muutusi, mille tulemusena mu kodumaa saab tagasi ka oma õige koha maailma rahvaste hulgas.

Selles seoses on palju juttu olnud Eesti ja teiste Kesk-Euroopa riikide integreerumisest Euroopasse. Me kuulume Euroopasse juba üle 700 aasta, võiks muidugi veelgi kaugemale tagasi minna; me ei saa ju ometi integreeruda sinna, kuhu me oma olemuselt aastasadade vältel oleme kinnitunud.

Kõndides ringi Eesti pealinna Tallinna vanalinnas õhkub Euroopat vastu arhitektuurist, igalt majalt ja kirikutornilt. Tallinn polnud mitte lihtsalt üks olulisemaist hansalinnadest, praeguses ajakontekstis on ta üks paremini säilinuid kaubandusliidu linnadest üldse. Kivi talletab ajalugu.

Ühiskonna korraldust aga talletab ja hoiab õigussüsteem. Mu daamid ja härrad, Eesti on olnud üle 700 aasta osa rooma-germaani õigussüsteemist. See õiguslik alus on olulisemgi kui hästi säilinud gootika ja klassitsism. See õiguslik alus, mu sõbrad, on taimelavaks, kust võrsub kõik ülejäänu; see on meie praeguse riigi püsimajäämise, arengu ja edu eelduseks, aluseks ja otseseks garantiiks.

Seega ei saa me rääkida integreerumisest Euroopasse. See, millest saab rääkida, on integreerumine ülemaailmsetesse julgeoleku- ja majandusstruktuuridesse. See ei ole niivõrd majandus- või julgeolekuküsimus, see on põhiliselt poliitilise otsustusvõime küsimus.

Rääkides integreerumisest ülemaailmsete struktuuridega mõtleme eelkõige Euroopa Liitu ja NATOt. EL-i määratlevaks tähiseks on jõukus ja NATOl julgeolek. See, mis neil on ühist, on stabiilsus. Stabiilsus on EL-i ja NATO ühisosaks. Seda matemaatilist kujundit silmas pidades on Eesti eesmärk selge: ühinemine nii NATO kui EL-iga, ja seda nii ruttu kui võimalik ja nii aeglaselt kui vajalik.

Neid muutusi kajastab ka minu riigivisiit teie maale, mis eestlaste teadvuses on alati eksisteerinud ainulaadse kultuurivaramuna, natuke salapärasena ja ääretult rikkana, otsatult üllatuslikuna.

Tundes arusaadavat aukartust teie ajaloo ja kultuuri ees, tahan rahuloluga ütelda, et Octavio Pazi kõrval on meil tõlgitud mitmeid teisigi mehhiko poeete;

et mehhiko luule näiteid võivad eesti keskkooliõpilased leida oma maailmakirjanduse õpikutest;

et eesti keeles on ilmunud esinduslik valik mehhiko novelle ja mitmeid romaane;

et eesti kirjandusteadlane, kadunud Ivar Ivask, kes poliitilise emigrandina Eestist eemal elas ja kelle akadeemilise karjääri tipuks oli õppejõutöö Oklahoma Ülikoolis, oli kirjavahetuses Mehhiko kirjanikega ja tutvustas nende loomingut sageli oma populaarses ajakirjas "World Literature Today";

et vanas Tartu Ülikoolis võib nüüd jälle akadeemilise erialana õppida hispaania keelt.

Te näete, mu daamid ja härrad, et Eesti vaatab üle mandrite ja merede teie poole, vaatab huvi ja süvenemissooviga.

See on hea lähtealus ka meie suhete tugevnemiseks hoopis proosalisematel ja praktilisematel elualadel, mis on lahutamatud meie igapäevast.

Juba täna tehtud töö järel on ilmne, et meil on palju võimalusi majanduslike sidemete alal ja et mõlemad pooled tahavad neid võimalusi kasutada.

Täna kirjutasime alla tehnilise koostöö aluskokkuleppele, mis juba lähtubki eespoolmainitud aluselt. See on algus, see on olevik, mis kätkeb ka tulevikku. Me tugevdame sidemeid kahe maa ning vahest koguni kahe piirkonnagi vahel, mis geograafiliselt on teineteisest väga kaugel, ent samal ajal lähedad vaimult, lähedad ühtsussoovilt.

El presente es perpetuo, ja see presente on ka meie tulevik. Tulevik, mis tõotab luua harmoonilise mustri, mis kogu kahekümnenda sajandi lõpu dramatismist hoolimata on ideaalina ikka meie silme ees.

Alati on olevik. El presente es perpetuo.
Aga alati on ka tulevik.

Teie Ekstsellents,
minu daamid ja härrad.

Oma abikaasa ja enda poolt, Eesti Vabariigi delegatsiooni nimel tänan teid selle eest, et te olete jaganud meiega Mehhikot.

Soovin teile edu ja õnne ja palun tõsta klaasid Mehhiko Ühendriikide ja tema presidendi auks ja terviseks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele