Eesti - Euroopa tuleviku proovikivi


Lugupeetav eesistuja,
mu daamid ja härrad!

Eile jõudis meie ühises naaberlinnas Helsingis müügile president Mauno Koivisto raamat "Ajaloo tegijad". Oma mälestustes kirjeldab endine president soomlastele nii omase vaikse huumoriga minulegi dramaatilisi päevi novembris 1990 Pariisis. Nimelt kõnetas teda Harta allakirjutamise eel Gorbatshov Nõukogude Liidust ja palus Soome abi. Nõukogude Liit vajas Soome abi seoses sellega, et peasekretäri sõnul olevat fashistid liikuma hakanud. President Koivistole oli see uudis. Ilm, mäletan, oli päikesepaisteline ja jahe, hommikune Pariis elas oma tõtlikku elu, üksnes Triumfikaare ümbruses oli politsei valvet tugevdatud. "Mitte siin," selgitas Kommunistliku partei peasekretär ärritatult "vaid Eestis". Marssal Jazov, kolm kilogrammi ordeneid rinnal, liikus varjuna peasekretäri kannul.

Eesti, Läti ja Leedu välisministritel tuli allakirjutamistseremoonialt lahkuda umbes minut enne peasekretäri saabumist. See oli Balti riikide tõeline üldsusuhteline läbimurd prantsuskeelsesse ajakirjandusse, raadiosse ja televisiooni, kes tänu Nõukogude ultimaatumile avastasid enda jaoks Balti riigid. Sealt alates Euroopa Liidu tänavune tippkohtumiseni Cannes`is on Eesti, Läti ja Leedu püsinud prantsuse ajakirjanduse ja poliitikute huvisfääris, ning seejuures mitte kui "newborn states", vaid kui kord raudeesriide taha kadunud pojad, kes on Euroopasse tagasi jõudnud.

Detailidelt tervikule üle minnes tõdegem, et meie ühises maailmas toimib kaks tendentsi, mis pealtnäha vastandlikud.

Ühest küljest muutub maailm aina mosaiiksemaks. See tendents avaldub kõike veenvamalt maailma tänase poliitilise kaardi kirevuses. Ühinenud Rahvaste liikmete arv hakkab lähenema kahesajale.

Teisest küljest toimivad aga niisama võimsad integratsiooniprotsessid. Selle toimel katavad maakera kõiksugu liidud, ühendused ja unioonid, milledel on lugematult palju ühisosasid.

Siin auditooriumi ees ma ei söanda kulutada aega näidete toomisele. Võtan need kõigile teadaolevad väga üldised nähtused meie arutluse lähtepunktiks, loetlemata mõlema tendentsi head ja vead.

Tõden, et need tendentsid on põhimõtteliselt vääramatud, kuid üksikjuhtumitel ja suurte moraalsete printsiipide kaotuse, vahest ka inimkaotuste hinnaga pidurdatavad.

Mulle näib, et meie kõigi saatus, heaolu ja vahest ellujääminegi sõltub maailma rahvaste võimest nende üldiste arengusuundadega kohaneda, neid enam-vähem tasakaalustada, nende vägivaldseid avaldusvorme talitseda.

Geograafia on ainus jääv faktor meie kiiresti muutuvas maailmas. Täna me saame taas rääkida Läänemere dimensioonist, dimensioonist, mis taasühendab rahvad, kelle ajalugu on valude ja rõõmudega ühte põimitud. Kuid see taasühinemine pole veel lõplik. Kolmnurk, mis joonistub Stockholmi, Helsingi ja Tallinna vahel, ei ole veel täiuslik, kui lähtuda geomeetriast, siis asub tema teravaim nurk siin, Stockholmis. Me tahame Tallinnas teha kõik endast oleneva, et meid ühendaks võrdnurkne kolmnurk. Loomulikult pole infoühiskonnas geograafial enam niivõrd olulist tähtsust, kuid poliitikas jääb geograafia siiski ainsaks muutumatuks konstandiks. Ja mitte ainult poliitikas - ka inimeste omavahelises suhtlemises jääb geograafia ühendama ja lahutama. Eesti ja Rootsi puhul jääb meri meid ühendama rõõmus, aga ka leinas, nagu aastapäevad tagasi.

Üheksa ja pool kuud on möödunud sellest, kui Rootsi ja Soome riik, meie lähimad naabrid, lähimad nii geograafiliselt kui hingesuguluselt, ühendasid oma tuleviku Euroopa Liidu rahvaste perega. Me rõõmustame koos teiega, et Rootsi tööstusse suunatud investeeringud on selle ajaloolise otsuse tagajärjel aasta jooksul kasvanud 40 %. Samas tunneme koos teiega muret Euroopa tuleviku pärast.

Euroopa tulevik on Eesti jaoks tähistatud kahe märksõnaga - Euroopa Liit ja NATO. Need kaks organisatsiooni kätkevad meie jaoks seda, mille poole me püüdleme ja mida ei saa kunagi olla liiga palju - õitseng ja julgeolek. Miks ma ütlesin, et õitsengut ei saa kunagi küllalt olema? Sellepärast, et õitsengul on üks meeldiv kõrvalprodukt, nimelt stabiilsus. Seega võib öelda, et kahe üleeuroopalise struktuuri, Euroopa Liidu ja NATO ühisosaks on stabiilsus.

Euroopa Liidu tähtsus uuenevas maailmas seisneb, rääkides kujundite keeles, oskuses sulatada erineva suuruse, kuju ja värviga klaasikilde harmooniliseks vitraaziks ühtses raamistikus. Selleks, et värvigamma kujundamisel valitseks tasakaal, peab Euroopa Liidu laienemisel valitsema tasakaal eri värvi klaasitükkide vahel. Mu daamid ja härrad, selle võrdpildiga pean ma silmas Euroopa Liidu laienemist sünkroonselt Vahemere ja Läänemere regioonis. Kuna Eesti ja Rootsi on vaadeldavad värvigamma samas servas asuvate riikidena, siis peaks olema Rootsi huvides, et Euroopa Liidu laienemise järgmises etapis hõlmataks sünkroonselt Maltaga Vahemere regioonist ka Eesti Läänemere regioonist. Mu daamid ja härrad, ma kinnitan teile, et meie oleme valmis. Eesti on selleks valmis.

Kui me räägime uuest Euroopa arhitektuurist, siis, nagu iga maja ehitamisel, tuleb alustada vundamendist. Selleks on loomulikult julgeolek. Vundamendita ehitatud maja võib kevadine tulvavesi minema uhtuda, selles majas ei julge kaupmees oma poodi avada ega käsitöömeister töökoda püsti panna. Respekteerides Rootsi neutraliteedipoliitikat, pean ma samas märkima, et Balti riikide puhul ei tule säärane variant, lähtudes meie ajaloost ja geograafiast, kõne alla. Meie jaoks jääb NATO ainsaks püsivaks ja kindlaks Euroopa julgeolekut tagavaks organisatsiooniks. Seda aga seni, kuni NATO avanemisel lähtutakse neist printsiipidest, milles lepiti kokku 1949. a. Washingtonis. Kui neid põhimõtteid - demokraatia ja vabaduse kaitset - NATO avanemisel ei järgita, kaotab see organisatsioon oma asutamisdokumendis fikseeritud mõtte. Te kindlasti panite tähele, et ma ei kasuta mitte terminit "NATO laienemine" vaid "NATO avanemine". Ma tegin seda sellepärast, et veelkord rõhutada: NATO ei tohi jääda kinniseks klubiks, ta peab avanema nendele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, kes seda soovivad ja kes on Alliansiga ühinemiseks valmis. Jeltsini ja Krõlovi viimastel päevadel tehtud avaldused viitavad selgesti sellele, et NATO liikmeks saamise soov ei tulene Balti riikide hüsteerilisusest, vaid väikeriikide kõrgendatud ohutunnetusest. Ma usun, et te ühinete mu murega järgmise hüpoteetilise võrdluse läbi - oletagem, et üks populaarne Saksa partei seab enda valimisprogrammi põhiteesiks III Reichi taastamise selle 1942. a. piirides. Selline võimalus tundub Saksamaa puhul ju võimatuna. Venamaa puhul paraku aga mitte, Venemaa taastamine Nõukogude Liidu 1989 a. piirides on tõstetud mitmete sealsete kõige aktiivsemalt parlamendivalimistes osalevate parteide lipukirjaks. Mu daamid ja härrad, selle võrdlusega tahtsin ma selgitada, miks on NATO avanemine Eesti, Läti ja Leedu jaoks niivõrd akuutseks muutunud. Samas on oluline märkida, et Balti riikide taotlus saada NATO liikmeks pole vaid meie eneste huvides - Venemaale pakume me sellega stabiilset ja turvalist läänepiiri, ja Läänele meiega ühiselt jagatavate põhimõtete ja väärtuste pöördumatut kinnistamist Läänemere idakaldal.

XXI sajandi künnisel, kui maailm on tänu transpordile, meediale, ja tärkavale infoühiskonnale muutunud väiksemaks kui kunagi varem, ei ole ükski imimolend eraldatud ega kaitstud globaalsete arengute ja, loodame küll et seda ei juhtu, globaalsete kataklüsmide eest. Nii ei ole Eesti isoleeritud sündmustest Venemaal, ega Rootsi sündmustest Eestis. Samas on meedia poolt miljonitesse kodudesse toodud maailm petlik, hubases, turvalises korteris teleriekraanilt jälgitavad sõjad on muutunud televisiooni-, või võib öelda tugitoolisõdadeks. Ja need tugitoolisõjad tuuakse meieni ebaühtlaselt võimendatuna - tuhande inimese hukkumisele Aafrikas pühendatakse sama palju eetriaega või leheruumi kui viie inimese hukkumisele Euroopas või Põhja Ameerikas. See, kui Venemaa president, kes pole vist läbi lugenud Põhja Atlandi lepingut, et veenduda NATO kaitseiseloomulisuses, ega ole vaadanud kaardile veendumaks, et NATO juba piirneb Venemaaga Pasvikelva jõel, ähvardab Euroopat sõjaga, tundub ehk teie jaoks ebareaalse valimiseelse närvilisusena. Meie jaoks omab see reaalset sisu, mis on täidetud miljonite GULAGI-s hukkunute pisarate ja verega. See on täidetud hirmuga meie homse päeva, meie homse leiva, meie homse eksistentsi pärast.

Telepilt Venemaa Riigiduuma istungilt, kus, samal ajal, kui Pekingis toimub Ülemaailmne Naiste Kongress, näeme Vladimir Zhirinovskit kägistamas naissoost rahvasaadikut, ei mahu lihtsalt euroopaliku maailmakäsitluse raamidesse ja sunnib meid tõdema, et meie poolt hinnatud ja austatud põhimõtted Venemaal ei kehti, et miski on mäda Vene parteides. Vene Riigiduuma resolutsioon osaluse peatamisest Rahupartnerlusprogrammis ja hr. Jeltsini kahetsusväärne esinemine pressikonverentsil on vaadeldavad emb-kumb kas Külma Sõja lõppakordidena või Külma Rahu algusena. Ehk võime öelda, et hoopis III maailmasõja lõppakkord? Kolmanda maailmasõja all pean ma silmas seda sõdade ja konfliktide jada, mis sai alguse augustis 1945, kui Nõukogude Liidu väed tungisid Mandzhuuriasse, ja mis ahelana kandus edasi läbi Korea, Budapesti, Berliini, Praha, Saigoni, Kabuli, Nikaragua jne. - see on küllaltki pikk ahel.

Me peame arvestama võimalusega, et Jeltsini sõnad polnud mõeldud vaid koduseks tarbimiseks, aga isegi kui olid - mis tärkavast demokraatiast siis Venemaal üldes rääkida saab, kui rahva poliitlist apetiiti sõjaähvardustega toita on vaja? Ma loodan, et see Jeltsini pressikonverents suudab raputada Läänemaailma, raputada lahti sellest naiivsest tardumusest, kuhu ta on kapseldunud arvamuses, et maailm saab olema uus ja ilus. Me elame ohtlikus maailmas.

Nagu ma juba kõne algul märkisin, muutub tänapäeva maailm päevast päeva üha läbipõimunumaks. Sellises läbipõimunud maailmas on meil nüüd paslik küsida mitte: mida saab Euroopa anda Eestile, vaid mida saab Eesti anda Euroopale. Te saate aru, et otsene vihje John Kennedy inauguratsioonikõnele ei ole juhuslik - Eesti on omaks võtnud deviisi: trade, not aid, me tunneme oma dünaamilises, arenevas majanduses märke, mis lubavad meil teha sellist, esmapilgul pompöössena tunduvat avaldust. Millest siis ikkagi selline peadpööritav optimism? Vastuse andmiseks tuleb mul pöörduda loodusteaduse poole - väikeste loomade süda lööb kiiremini, nende ainevahetus on kiirem, nende liigutused on kiiremad. Selle võrdluse abil võime me öelda, et Eesti on avatud kiireteks muutusteks, oleme teile juba näidanud, et suudame läbi viia kiiremaid muutusi kui kusagil mujal maailmas, muutusi, mis saavad olema ehk suurimad inimkonna ajaloos peale trükipressi leiutamist - nimelt üleminekuks infoühiskonda. Sellise revolutsioonilise pöörde puhul pole Eesti territooriumi ega rahvaarvu suurus takistavaks, vaid hoopis soodustavaks teguriks. Väikesed maad võivad korda saata asju, millega suuremad hakkama ei saa.

See pole aga ainus, mida Eesti saab Euroopale pakkuda. Ühe võime osas on väikeriike rohkem õnnistatud kui suuri - ohutunnetus on meil teravam. Ja oht, mida me aistame, on appeasement - järeleandmised agressiivset välispoliitikat ajavale riigile lootuses teda sellega taltsutada. Me kõik teame, millega lõppes eelmine sellelaadne katse.

Viidates mu saksa sõbra Karl Feldmeyer“i sõnadele võib öelda, et Eesti on Euroopa lakmustest. Me oleme edukalt läbimas majandustesti ja loodame, et suudame üle elada ka julgeolekutesti. Loomulikult ei ole me ise selle üle eriti rõõmsad, et me võime kujuneda Euroopa julgeolekusüsteemi proovikiviks, kuid kahtlemata on Venemaa käitumine Eesti ja teiste Balti riikidega selleks indikaatoriks, mille abil saab mõõta Venamaa arengut või taandarengut.

Kuid, mu daamid ja härrad, Eesti taha piirduda vaid lakmuspaberi rolliga, me oleksime rõõmsad, kui Eesti kujuneks hoopis uue üleeuroopalise julgeolekusüsteemi väljaarendamise katalüsaatoriks. Palun ärge võtke neid sõnu ühe väikese riigi suurustlemisena, meie püüdluste taga on meie ajalooline mälu, meie mure Euroopa tuleviku pärast, meie soov, et Euroopa jääks püsima.

Tänan teid tähelepanu eest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele