Täna 56 aastat tagasi, 26. septembril 1939 kirjutas Eesti Vabariigi tollane riigikontrolör Karl Johannes Soonpää oma päevikusse järgmised read:

"Vabariigi Valitsuse koosolek kell 15.30, kus välisminister annab aru Moskva sõidust. Selgub [...], et otse esimesel kokkusaamisel on Molotov temale seletanud, et neid kaubaleping üksi ei rahulda. Nad tahtvat välja merele. Selleks tahtvat nad meilt laevastikubaasi nii saartel kui ka mandril. Kui aga Eesti vastu ei tule, võetavat tarvitusele teised abinõud. Ja need "teised abinõud" nii Selteri kui ka Rei arusaamist mööda olevat sõda.

(Eesti Valitsuses) arvatakse, et baasiks ei peaks olema mingil tingimusel Tallinn, vaid hädakorral - Paldiski."

Neist vanadest kirjapanekutest lähtudes mõtleme täna jõupoliitikale, agressioonile ja väikeriikide kaitsetusele. Eesti käitus tollal nii, nagu ei oleks tal mingeid valikuvõimalusi olnudki, ehkki viimane valikuvõimalus on alati käepärast.

Tänaseks on see minevik. Õigemini ajalugu, mis on pimeda mineviku kaugele vaatav vastand.

Täna tahan rääkida Paldiskist, väikesest linnast siin Pakri neemel, kus 30-ndatel aastatel oli kalatööstus, apteek ja tollivalitsus, keskkool ja raamatukogu, kaks kirikut - ja inimestel rahu hinges.

1939. aasta lõpetas väikese vaikse Paldiski linna muretu elu. Pooleks sajandiks muutus Paldiski allveelaevastiku baasiks ja Nõukogude tuumaallveelaevastiku juhtivaks koolituskeskuseks. Paldiski sõjalised haarmed ulatusid Läänemerelt kõigile maailmameredele - Jäämerele, Atlandile, Vaiksele ookeanile, India ookeanile. Linn, mille unistel tänavatel õitses enne Teist maailmasõda kummel, oli kogunud endasse kurjuse kuningriigi jõu, millest oleks piisanud mitme maailma ja mitme inimkonna hävitamiseks. Ka see on tänaseks kauge minevik. Minevik on seegi, et siia rajati juba aastal 1296 sadamalinn nimega Lodenrode: järgmisel aastal tähistab Paldiski oma 700. aastapäeva.

Möödunudsuvised läbirääkimised Vene Föderatsiooni presidendi Boriss Jeltsiniga viisid tuntud kokkulepete sõlmimisele. Üks nendest oli kokkulepe Paldiski kohta.

Täna lõpeb 1939. aastal alanud draama.

Eesti Vabariik on taas asunud haldama oma linna ja Pakri poolsaart.

Ma väljendan oma lugupidamist Vene spetsialistidele eesotsas härra Aleksandr Olhovikoviga, kes on oma töö õigeks ajaks lõpule viinud, on vedanud välja tuumakütuse ja konserveerinud reaktorid.

Eesti on siiralt tänulik Ameerika Ühendriikidele, Rootsile, Soomele ja kogu sellele rahvusvahelisele meeskonnale, kes on kaasa aidanud Paldiski demilitariseerimisele.

Tänane päev, 26. september 1995, siin Paldiskis on tõenduseks sellest, et vaatamata vastakatele huvidele on kokkulepped ometi võimalikud. Olgu see õppetund nii Eestile kui kogu Euroopale.

Soovin teile kõigile õnne.

Jätkem meelde see päev, 26. september 1995, mis tõmbab kriipsu peale 1939. aasta septembrile, jätkem meelde see vagun minu selja taga, mis mõnele võib meenutada Compicgne'i vagunit ja teistele eesti ohvitseride vagunit, mis sõjakurjategijate poolt tõugati siitsamalt Pakri neemelt poolsaare sügavasse vette.

Täna me ei räägi mineviku ohvritest ega mineviku taludest, mis vajusid siia sõjaväebaasi betooni alla. Täna kõnelgem tulevikust, Paldiskist kui võimalusest, Paldiskist kui looduse kingitusest, Paldiskist, mis ootab arhitektuurivõistlust, et alustada oma kaheksandat sajandit tööka, kauni, puhta ja sõbraliku Eesti linnana, kus kõik maailma laevade lipud on alati teretulnud.

Eesti Vabariik, ma soovin sulle õnne: su kadunud poeg on tagasi tulnud.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele