Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President "Estonial" hukkunute mälestusteenistusel Katariina kirikus Võrus 28. septembril 1995
28.09.1995

Tulen teie juurde, et koos mõelda sellele, millele oleme mõelnud kogu möödunud aasta, et langetada pea ja mälestada "Estonia" katastroofi ohvreid.

Halastamatult rabas see õnnetus Võru linna, karmilt kohtles kogu eesti rahvast, sest enamik meist on nii või teisiti vahetult seotud lahkunutega, see õnnetus vapustas Läänemeremaid, kõigepealt rootslasi ja soomlasi, hetkeks vakatas kogu maailm.

Aasta on mööda läinud, aga 28. september kisub uuesti esile tormise mere, selle hiigelmaja mere peal, mis alles tundus nii kindlana - aga ei olnud seda ometi. Igaüks meist mõtleb oma mõtteid, aga kõik me mõtleme tuhandele inimesele, kes ühe hetkega pandi surmaga silmitsi - ja enamikule neist jäi see viimaseks eluhetkeks.

Psühholoogid ja laevaehitajad, juristid ja poliitikud, insenerid ja tehnikud, pedagoogid ja kirjanikud, arstid ja heliloojad - kõik nad on terve selle aasta elanud kaasa seda septembriööd ja püüdnud teha endast oleneva, et leinajatel kergem oleks.

Õnnetustes tunneme maailma jagamatust ja ühtekuuluvust, väiksust ja haavatavust, inimeksistentsi haprust. Õnnetuste ees on kõik inimesed, kõik riigis võrdväärsed, paraku - võrdväärselt kaitsetud. Õnnetuste hetkel tajuvad suurte ja väikeste riikide valitsused ühtviisi vastutust habraste inimelude säilitamise eest.

Kaotused kohustavad meid tegema kõike, et ära hoida nende kordumist. Meie jõupingutuste kestmes peab alati ja vääramatult olema inimese elu pühadus, selle turvalisus. Ükski kasum või kokkuhoid ei kaalu üles inimelu väärtust. Seda ikka ja alati meeles pidada on meie kohus hukkunute ja elavate ees.

Tänane sügispäev on leebem kui mullune.

Aeg teeb oma töö, ahastav karjatus muutub mälestuseks, tormise öö kohutavate piltide kõrvale tulevad meie mälestusse ammu öeldud sõnad, üühiselt mõeldud mõtted, mälestused käepuudutustest ja pilkudest.

Meri on meiega karmilt ümber käinud.

Aga me oleme mererahvas ja mereta ei ole meil elu.

Me peame merega ära leppima.

Kõiki ja kõike mäletades vaatama homsesse. Vaatame usu, lootuse, armastuse ja enesekindlusega.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud