See on vähemalt minule nii kaunis päev seista siin teie ees. Aga ma alustaksin ühe meenutusega. "Eesti Päevaleht" on kirjeldanud minu ringsõidu algust Saaremaal järgmiselt: "Kui 1939. aasta 21. augustil oli Kuivastusse presidenti tervitama tulnud umbes tuhandepäine Muhu rahvahulk - alates sülelastest, kuni vaevaliselt kepi najal liikuvate hallpeadeni, - siis president Meri võtsid sadamas vastu peamiselt ametiisikud ja ajakirjanikud." Üleeilne "Eesti Päevaleht". Ja see on tõsi, või õigemini, see on tõe üks pool. Enne sõda oli president Pätsil tugev propagandatalitus, oli Kaitseliit, kes oli kohale käsutatud, oli Naiskodukaitse sinistes vormikleitides kena valge kraega, kes oli kohale käsutatud mitte ainult Muhusse, vaid ka Kuressaarde ja Salmesse, nagu mulle eile 86-aastane Ida Keskküla sealsamas Salme külas jutustas. Meil täna on sama vabariik, aga demokraatlik põhiseadus, vaba ajakirjandus, seesama vaba rahvas. Me oleme täna liikuv rahvas. Alles möödunud nädalal viibis Saaremaal siseminister. Täna on Saaremaal ringsõidul peaminister. Kui me tänaselt päevalt ootame selle kordumist, mis oli 56 aastat tagasi, oleksime nagu kärbsepaberi külge kleepunud kärbsed. Need kärbsed enam lendu ei tõuse. Kuid kõige tähtsam jäi mõlemal ajakirjanikul, nii üleeilsel, kui tollel, kes kirjutas 56 aastat tagasi, tookord ja ka nüüd, ütlemata. Mu eelkäija, president Päts, külastas Saaremaad rõõmsalt, uhkelt ja muretult, sest ta ei osanud ega tahtnud aimata, et kaks päeva hiljem kirjutatakse alla Hitleri-Stalini paktile või Molotovi-Ribbentropi paktile, mis tõi kaasa Eesti okupeerimise pooleks sajandiks ja vajutas surmapitseri minu eelkäijale, meie armsale president Pätsile. Ta oli kena mees, kuid poliitika lõppes tema jaoks Eesti Vabariigi piiridega. Kui minult Tallinnas küsiti, kas kavatsen edaspidi enam tegelda sise- või välispoliitikaga, vastasin umbes nii: presidendiametis ei ole ma enam vabakutseline kirjanik, kes oma meeleolude järgi võib valida, kas kirjutada täna reisikirja või homme teha etnograafilist filmi. Aga, ütlesin ma, Saaremaale ma ei lähe küll mitte välispoliitikat tegema. Ja teate, ma ütlesin seda siiralt ja lootsin seda, kuid tänane elu on teine elu. Ma läksin välispoliitika eest ära ja ometi tuli välispoliitika mulle Saaremaale järele. Juba Muhus Liiva kaupluses tuli täpsustada hinnangut president Clintoni kirjale ja Salme külas omavalitsustegelastega kohtumise järel koostasin järgmise avalduse, mis saadeti eile kell 17 laiali kõigile Eesti ajalehtedele ja Eestisse akrediteeritud suursaadikutele. Selle tekst on järgmine:

"Saaremaal, 4. augustil 1995

Vabariigi President Lennart Meri väljendab tõsist muret sõjategevuse laienemise pärast Balkanil, Euroopa rahu ja Horvaatias paiknevate Eesti sinikiivrite turvalisuse pärast. Rahvusvahelistel organisatsioonidel ja rahuvahendajatel lasub tingimatu kohustus peatada sõjategevuse laienemine või saavutada vähemalt selle pidurdamine. Praegusel Euroopa rahu jaoks vastutusrikkal tunnil tõuseb taas esile eesti rahva ja Eesti riigi keskne nõue, rahvusliku julgeoleku tugevdamine. Seepärast on Presidendi Kantselei volitatud tervikuna avaldama USA presidendi Bill Clintoni 29. juuli vastuse president Meri 9. juuli kirjale NATO liikmesriikide riigipeadele.

President Clinton kirjutab:

"Lugupeetud President Meri

Tänan Teid hiljuti saadetud kirja eest, mis puudutab külma sõja järgse Euroopa julgeolekut. Hindan Teie panust sellesse äärmiselt tähtsasse küsimusse.

Nõustun teie seisukohaga, et julgeolek ning õitseng Kesk- ja Ida- Euroopas, mida teie nimetasite Berliini ja Moskva vaheliseks alaks, on põhimõttelise tähtsusega kogu Euroopa julgeolekule. Nagu ma olen öelnud, ei Euroopa uute demokraatlike riikide jaoks looda mingit "halli tsooni".

Neil põhjustel toetan ma Eesti püüdu luua Euroopa jaoks töökindel julgeolekusüsteem, süsteem, mis edendaks ning toetaks demokraatiat ja turumajandusreforme stabiilses ja integreerunud Euroopas. Ameerika Ühendriigid on seisukohal, et kujuneva süsteemi põhielemendid peavad sisaldama arenevat ja uusi liikmeid kaasavat NATO-t, tugevat ja laiapõhjalist programmi Partnerlus Rahu Nimel, süvenevaid suhteid NATO ja Venemaa vahel, aktiivset, väärtustele orienteeritud Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni ning oma liikmeskonda laiendavat ja integratsiooni tihendavat Euroopa Liitu.

NATO laienemise protsess on alanud ning jätkub pidevalt ja sihikindlalt. Töö seda protsessi juhtivate põhimõtete osas läheneb lõpule ja juba sel sügisel loodavad NATO esindajad Teie valitsust tulemustest informeerida.

Veel ei ole langetatud otsuseid ei NATO uute liikmete vastuvõtmise aja ega ka selle suhtes, millistele riikidele tehakse kõigepealt ettepanek alustada läbirääkimisi alliansiga. Uute liikmete vastvõtmine NATO-sse on äärmiselt tõsine küsimus ja niisuguseid otsuseid kaalutakse väga hoolikalt. NATO edasine areng on NATO ja ainult NATO otsustada.

Samas on kõik Euroatlandi riigid huvitatud, et demokraatlik Venemaa osaleks tärkavas Euroopa julgeolekusüsteemis ja oleks partner ühiste julgeolekuprobleemide lahendamisel. Ameerika Ühendriigid nagu ka Eesti ei kavatse anda põhjust uueks pealesunnitud lõhenemiseks Euroopas. Tugevdades julgeolekut ja stabiilsust kõikides Euroopa uutes demokraatiates, otsime me võimalusi Euroopa lõhestatuse lõpetamiseks.

Jätkakem ühist tööd nii Ameerika Ühendriikides kui ka Eestis järgmiseks sajandiks uue ja parema transatlantilise ühiskonna kujundamise nimel.

Lugupidamisega

William J. Clinton"

See ongi erinevus 1939. ja 1995. aasta vahel. Ja siia ma lisan niipalju. Peastaabi esindaja kolonelleitnant Märt Tiru teatab tänases lehes, et Eesti sinikiivreid ei ole ohtu saadetud. See kahjuks on ebatäpne teade. Eile õhtul tapeti esimene Taani sinikiiver. Eestlased ja taanlased, nagu teate, tegutsevad Horvaatias koos, õlg-õla kõrval. Taas seisame, nagu 56 aastat tagasi, ohu lävel. Vahe on ehk selles, et president Päts ei olnud sellest teadlik ja tänapäeval teie ees seisev president on sellest teadlik. Vahe on ka selles, et eile võtsin Paju poe talust, Ants ja Liivi Jõe talust, otsekõne Washingtoni ja palusin saata Nasva jõe äärde eilsed olulisemad Washingtonis ilmunud artiklid. See ongi tõe teine pool. Tänane maailm on jagamatu. Kui juba terve maailm on jagamatu, siis on niisama jagamatu ka Eesti.

Loodus on Eesti jaganud mandriks ja saarteks. Põhiseadus on Eesti igavesteks aegadeks liitnud tervikuks, kus kõigil eestlastel, olgu mandrieestlastel, olgu saarlastel, kõigil kodanikel peavad olema võrdsed võimalused, see tähendab võrdsed õigused ja muidugi ka võrdsed kohustused. See käib mõistagi juba Saaremaa kohta. Saaremaa on näidanud ennast arenemisvõimelise maakonnana. Ma tulin siia eeskätt selleks, et seda arengut märkida ja teie edasipüüdlikkust toetada. Mitmed Saaremaa probleemid on Eestile tüüpilised. Nii tüüpilised et, peame ütlema, kas ja millal me oskame neid lahendada. Kui me neid lahendada ei oska, kui me neid lahendada ei taha, siis me muutume uuesti oblastiks. Seda on täna vaja öelda, seda on täna hea öelda, sest pärast juunikuus Eesti ja Euroopa Liidu vahel allakirjutatud lepingut on meil avatud tee liitumiseks Euroopa Liiduga. Meie ees on väga lihtne silmapiir. Ühte suunda märgib tuletorn nimega Euroopa ja teises suunas on karid, mille nimi meil on nende 50 raske aasta järel hästi teada. Kolmandat teed maailmas ei ole, ei ole ka Eestile kolmandat teed.

Ma olen kohtunud teie omavalitsustegelastega. Ma olen kohtunud saarlastega mitmes kohas, kus ma olen peatunud ja ka mitmel puhul maantee ääres, kus inimesed on kogunenud ja kus ma olen peatunud, et neil kätt suruda ja kasvõi kiiresti mõni lause vahetada. Ma olen kuulnud probleemidest otse inimeste suust. Need probleemid koputavad harva nii täpselt, nii konkreetselt Kadrioru ustele. Ja seegi on üks põhjus, miks teie presidendil on hädavajalik käia mööda maakondi. Olgu öeldud, et Saaremaa on seitsmes maakond. Olen siin teie hulgas näinud nii otsivat vaimu ja ettevõtlikkust, kui ka seda visadust, mis on omane olnud juba Saaremaa muinaspõldudele, mida mööda ma käisin oma sõbra, arheoloog Vello Lõugasega 10-12 aastat tagasi, kui me siin tegime filmi "Linnutee tuuled". Seda visadust oli siin juba kahe tuhande aasta eest, seda visadust te olete üles näidanud Vene ajal, seda visadust on ka praegu.

Ma olen vähe näinud neid, kes vana kombe kohaselt ootavad käsku ja õigustavad tegude puudumist sellega, et Toompealt ei tulnud brigadir hommikusi käsklusi jagama. Ma võin teile öelda, ärge oodake brigadire, neid ei tule enam kunagi Saaremaale. See teeb teie elu lihtsamaks, aga võib-olla ka raskemaks, sest Saaremaa saatus on kõigepealt te enda kätes ja ta peab päev-päevalt, järjest rohkem teie kätesse koonduma. Saarte probleemid on mulle tuttavad. Neil ei ole lihtsat lahendust, sest probleemid on erisugused ja tahavad ka erisuguseid lahendusi. See aeg, kus lahendusi jagati ühest keskusest, nagu see oli Vene ajal, see ei tule õnneks kunagi tagasi, sest ei ole niisuguseid ministreid, ei ole niisuguseid keskusi, kes oskaksid valdade, üksikute talude, üksikute perede probleeme õigesti jagada. See oskus elab teis endas. See oskus, see tahe neid oskusi rakendada, see tuleb vajaduse korral uuesti äratada. Sellele tuleb eeskujusid anda, aga retsepte ei suuda Tallinn brigadiridega saata.

Saaremaa on ettevõtlik ja edasipüüdlik. Edasipüüdlikkusega on aga nagu andekusega: ta realiseerub ja taastoodab end ainult kindlas toetavas keskkonnas ja siis, kui tal on selge siht silmade ees. Kodaniku, omavalitsuse ja ettevõtja jaoks saab selle keskkonna luua ja sihi selgitada riik. Ma olen mitmel korral kuulnud seda, et ühe perekonna, ühe valla tulevikuplaanide kokkuseadmist takistab just see ebamäärasus, see olukord, et kui te oma küsimustega pöördute Tallinnasse, siis te ei saa lihtsale küsimusele selget ja ühemõttelist vastust. Kodanikud, omavalitsused ja ettevõtjad on jõudnud oma arengus sinnani, kus nad on juba mõnda aega olnud valmis riigilt küsima mitmeid põhimõttelisi küsimusi, millele riik pole aga valmis vastama. Need on eelkõige küsimused lühiajalistest ja eriti pikaajalistest prioriteetidest. Mida teha kõigepealt, mida teha järgmiseks. Siis sellest, kuidas reforme lõpule viia ja milliseid sihte seab reformijärgne Eesti. Väga paljudel kohtumistel on juttu olnud just määramatusest, vajadusest poliitikute kokkuleppe või riiklike arenguprogrammide järele, ka kontseptsioonide järele. See on sõna, mida ma ei salli. Kontseptsiooni mõiste on Eestis väärast ja liigsagedasest pruukimisest sedavõrd devalveerunud, naeruväärseks muutnud, et ta on kujunemas otsekui targutamise sõnaks. Suuga ehitab suuri õhulosse, käega ei kärbse pesagi. Enne kui kontseptsioon ei ole paberile pandud, ei saaks nagu midagi ette võtta. Kontseptsioonid sisaldavad sageli tegevusjuhiste asemel deklaratsioone. Ma arvan, et saarlased on olnud keskmisest edukamad just seetõttu, et nad on kõigepealt rakendanud tervet mõistust ja lahtisi käsi. Teil on endal tekkinud meie taastatud vabariigi aastate kestel omad kogemused. Ühendage need kogemused, ja see ongi Saaremaa enda kontseptsioon, ärge jääge Tallinna kontseptsiooni ootama. Saaremaale on üks kõige tüüpilisem küsimusteahel saanud alguse sellest, et Saaremaa on saar. Ta elab Eestiga ühist elu ja samal ajal on ta Eestist eraldatud. Mandriühendus on üks väga paljude Saaremaa probleemide võti, ehk lihtsamalt: minult on küsitud, kas praamiühendus peaks olema maantee jätk. Põhiseadus ütleb, et Eesti on riiklikult korralduselt ühtne, tema territoorium lahutamatu ja jagamatu tervik. See põhiseaduse säte on täidetud üksnes eeldusel, et riigi eri osade vahel on loodud toimivad ühendused nii maad mööda, merel kui ka telefoniliinide kaudu. Selle põhimõtte järgimine on kulukas, aga vältimatu. Riik on nagu üks keha, me ei saa kujutleda, et keha oleks jagatud. Kui me räägime teest ja selle jätkust, siis teed kõnnitakse sammhaaval. Praamiühendus peab olema teepikendus, aga niisugune teepikendus, nagu ta on Soomes, Rootsis või teistes riikides. Selleks me oleme esialgu liiga vaesed, niisugune teepikendus, kui auto sõidab praami peale ja ei tarvitse selle eest maksta, ei ole praegu meile jõukohane, järelikult tuleb sinnapoole liikuda sammhaaval, ja kõigepealt peaks see järelikult olema teepikendus saarlastele, saarlaste autodele. Niiviisi samm-sammult peaksime jõudma sinna, et me võiksime oma ühendusi mandriga kujundada nii nagu Soomes, Rootsis või Taanis. Niisugused mõisted nagu teed, praamiühendus, telefoniliinid, need ühendatakse nimetusega infrastruktuur. See ongi riigi luustik, sellele toetub riik, ja kui riigi luustik on rahhiitiline, kui ta on vähetoimiv, kui saarlasele on Tallinnasse sõitmine raske ainult sellepärast, et ta peab kallist praamiraha maksma, siis niisuguse luustikuga Eesti jääb küürakaks, ta jääb inetuks pardipojaks, keda EL ei vaja. Kus pole sidet, seal pole ka ettevõtlust, järelikult pole töökohti, järelikult ei laeku makse. Telefoniside monopol on Euroopas ammu juba kadunud, aga Eestis on see monopol põhjustanud telefoniside, arvutiside ja paljude muude nähtuste liiga aeglase arengu. Me oleme sellest rääkinud, ma soovitan teil seda monopoolset ja riigi seadustega vastuolus olevat lahendust murda ja julgemalt siia kutsuda erafirmasid selleks, et ka Saaremal tekiks võistlus telefoniside alal, et kõik saare osad ja ka kaugemad saared - Vilsandi, Abruka - oleksid vähemalt telefoniside ja arvutiside kaudu niisama hästi ühendatud Tallinnaga või ka Washingtoniga, nagu see terves Euroopas on teoks saanud.

Mõni sõna põllumajandusest ja maareformist. Saare talundusel on oma koha leidmise võimalus Eestis. Eesti põllumajandusel on see võimalus leida oma koht Põhjala riikide hulgas ja Põhjala riikidel on see võimalus leida oma koht liitunud Euroopas. See on aga esialgu järgmine peatükk.

Talu on lihtne hävitada, talu on erakordselt raske taastada. Talu taastamiseks on vajalik stardikapital. Kust niisugust stardikapitali võtta? Rooma aegadest on pärit niisugune teadmine, et maa on eraomandus, see on niisugune omand, mida ei saa taskusse panna ja ära peita. Niipea kui krediidivaevas talupidaja tahab midagi arendada, nõuavad pangad tagatist. Maa on olnud läbi aegade, läbi sajandite parim tagatis, mille peale iga pank annab laenu. Inimene peab teadma, mille peremees ta on. Maareform tuleb lõpuni viia, sest see ja ainult see annab stardikapitali. Kui talunikul on omanikutunne südames ja omanikupaber taskus, võib ta minna panka oma ettepanekuga, ta võib minna panka ka nõu küsima. Ka nõuandmine kuulub tänapäeva pankade ülesannete hulka. Pank nagu talumeeski on ju huvitatud sellest, et kapital sünnitaks kapitali. Juba Piiblis on öeldud, selles ilusas jutus, kus isa jagas kolmele pojale kolm talenti ja kümne aasta pärast pojad tulid tagasi isa juurde. Esimene ütles, et ta on oma talendi ära kaotanud, teine ütles, et ta on oma talendi peitnud suure kivi alla ja siin, isa, annan ma selle sulle tagasi. Kolmas ütles, et, isa, võib-olla ma olen kergemeelne, aga ma läksin maailma, ma vahetasin talendi ühe teise vastu, teise vahetasin kolmanda vastu ja siin ma nüüd olen ja ühe talendi vastu annan ma sulle kümme tagasi. Ja isa patsutas kolmandat poega ja ütles, et vaata mu poeg, sina tegid õigesti, sina oled teistele eeskujuks. See lugu on arvatavasti juba 10000 aastat vana, ja ometi koputab see lugu ka praegu meie reformide uksele, sest me ei ole ikka veel suutelised isegi Vanast Testamendist õppust võtma. Reformi lõpetamatus on nagu ahelad, mis seovad meid kätest ja jalgadest. Ma tahaksin teile öelda, et väga sageli on mu poole pöördutud küsimusega, millal ometi taasavanevad Ida-turu väravad. Küllap nad avanevad. See sõltub Venemaa enda sisemistest raskustest, mis praegu on veel märksa suuremad kui aasta tagasi, sest lähenemas on ju valimised. Aga ärgem nende väravatega ühendagem liigseid lootusi. Need on illusoorsed lootused.

Eesti-Vene kaubavahetus oli Venemaa silmis ilmselt nii ohtlik, et nad kahekordistasid tolle. Nad ei tahtnud, et Eesti võimas edasiliikumine muutuks Venemaal niisuguseks eeskujuks, näiteks, et väikeriik suudab teha asju, milleks suur riik ei ole võimeline.

Ma ei usu, et enne Vene Riigiduuma valimisi ükski Vene Riigiduumasse pürgiv partei julgeks võtta üles juba 1992. a. parafeeritud Eesti-Vene vabakaubanduslepingu ja seda duumas kinnitada.

Omavalitsus- ja haldusreformidest me räägime meelsamini oma õigustest, me räägime vastumeelselt oma kohustustest. Ja ometi need mõlemad peavad alati olema tasakaalus. Kohustuste ja õiguste jaotus omavalitsuste ja riigi vahel peavad samuti olema tasakaalus, aga see tasakaalumoment ei ole meile kaugeltki selge. Missugused sõnumid ma viin siit Tallinnasse kaasa? Need on teie omavalitsustegelaste peamised punktid, millest on olnud eile ja üleeile juttu. Rahapuuduse kõrval on probleem määramatus. Puudub kindlus eelarve tuludepoole kujunemises. Pikemate arengukavade tegemine on praktiliselt võimatu. Saaremaa vajab stabiilset seadusandlust, seda vajab kogu Eesti.

Teiseks, riigipoolne usaldus on väike, seadused kipuvad olema riigikesksed, ehkki täita tuleb neid kõigepealt kohapeal ja omavalitsustel. Paljud probleemid saab kohapeal paremini ära lahendada.

Kolmandaks, kvalifitseeritud õpetajate puudus, eriti maapiirkondades, on suur. Mõne aja pärast oleme olukorras, kus maalaps on tööturul vähem konkurentsivõimeline kui linnalaps. Hariduses peaks prioriteetselt toetama maapiirkonda.

Edasi, haldusreformi lõpuleviimiseks on seadused praktiliselt olemas, viimasena ka valdade liitumist toetav seadus. Lähiajal Saaremaal ilmselt vallad ei taha omavahel liituda. Juured on tugevad. Valla endatunnetus, valla enda iseseisvus, on alles äsja kätte saadud, aga majanduslikud tegurid sunnivad tasapisi valdasid liituma. Siin on mitmed üleminekuvahendid, mitmed üleminekuteed. Esimene on see, et naabervallad peavad süvendama oma koostööd näiteks hariduse osas, koolide, tervishoiu osas, arvatavasti transpordi osas.

Ma olen kohanud ka niisugust kartust, et ühinemine Euroopa Liiduga toob kaasa asustuse vähenemise maal. Ma olen veendunud, et see kartus on põhjendamatu. Euroopa Liidus niisugust tendentsi ei ole olemas, miks peaks ta Eestis tekkima?

Konkreetsed koostöö- ja abiprojektid: omavalitsuste tasandil on kokkulepped olemas, otsuste vormistamine Riigikogu ja valitsuse tasandil on võtnud lubamatult palju aega. Valla- ja linnaelanike silmis satuvad löögi alla aga ikkagi omavalitsused, nagu nad poleks midagi teinud.

Ja lõpuks niisugused probleemid, mis on tüüpilised Saaremaale, kasvõi kilu ja räime eksport Venemaale, mis on Venemaa kõrgete tollide tõttu pidurdunud, ja seetõttu müüakse praegu Eesti kala Leedu või ka Soome kaudu. Üks keskne teema, mida juba esimesel ja ka järgmisel päeval, tähendab eile, palju arutati ja mida arutatakse arvatavasti ka täna, on turismi osa Saaremaal. Siin mul ei tarvitse teile vist öelda, et see on terves maailmas oluline tööstusharu. Maailmas räägitakse turismist kui tööstusest juba seetõttu, et turismi käive on tänapäeva moodsas maailmas suurem kui kogu maailma naftatööstuse käive. Ja siin on Saaremaa eriasend see, et ta on saar, see, et ta on ühest küljest mandri-Eestist eraldatud, aga teisest küljest on keset Läänemere rüppe. See annab saarele suuri eeliseid, niisuguseid eeliseid, mis puuduvad näiteks Võrumaal või Põlvamaal või minu pärast Viljandimaa lõunapoolsel osal. Ja Saaremaa on osanud oma asendist tulenevaid eeliseid kasutada. Ma rääkisin teie turismifirma juhtidega, eile oli ka Vilsandil Vilsandi reservaadi juhtidega juttu sellest, mida turism võib Saaremaale tuua, mida ta on juba toonud, mida ta jätkuvalt toob. Ma tahaksin ainult osutada ühele asjale: mõistke seda, et Läänemeri on soomlastele, rootslastele, taanlastele väike sisemeri. See on niisugune sisemeri, mida nad suvekuudel perekonniti kasutavad niisama intensiivselt nagu eestlane kasutab praegu oma maastikku, kui tal on auto. Merekaatrid või purjekad on just Läänemerele, hoopis vähem Vahemerele iseloomulikud. Ja siin oleks määratu suur võimalus Saaremaal oma turismitööstust arendada, sest Saaremaa on ainulaadne saar Euroopas. Ta on saar puhta, puutumatu loodusega ja samal ajal täis haruldasi, muinasjutuliselt põnevaid kirikuid, Põhja-Euroopa kõige vanemaid kirikuid, mis on läbi sajandite säilinud. Teil on siin väga palju, mis alles vajab avastamist Euroopa poolt ja turismitööstus on ka tulevikus võib-olla Saaremaa kõige juhtivam tööstusala. Te peaksite ainult mõistma, kuivõrd erinevates vormides see tööstus praegu ennast Euroopas realiseerib. Organiseeritud turism, suurte rühmade turism moodustab õige väikese osa turismitööstusest. Inimene, perekond, tahab olla iseseisev. Vene "Inturisti" taolised organiseeritud turismisuunad ei ole mitte väga populaarsed. Inimene tahab peatuda seal, kus talle meeldib, ta tahab ise otsustada, kas ta läheb vasakule või paremale, kas ta läheb sinna lahte või tolle mäe otsa; ja hoidke selles mõttes oma uksi, aga ka oma silmi, oma kujutlusvõimet lahti, sest see, ma kordan, on uus tööstusharu Saaremaal, aga ta on juba praegu jõudsalt juuri ajanud. Ta võib palju rohkem Saaremaad toita. Niisugust aega Saaremaa minevikus, Saaremaa ajaloos ei ole mitte kunagi olnud.

Ma käisin Saaremaa ettevõtetes, "Nas-Fillis" , "Saare paadis". "Saare Paadi" kohta ma tahaksin öelda, et Saare paadimeistrid on olnud läbi aegade kuulsad. Teise maailmasõja traagilised sündmused viisid paljusid paadimeistreid, ka ühe minu sugulase, Rootsi. Ja imelikul kombel panid just Eestist tulnud paadimeistrid väga paljudele Rootsi firmadele jalad alla ja siin Saaremaal tekkinud eesti paadiehitusoskus on Rootsis ajanud juuri, on sünnitanud Rootsis väikefirmasid, mis 50 aastaga on arenenud juhtivateks firmadeks. Kõigis nendes firmades on üheks seemneks või pärmiks, mis selle taigna on tõstnud, siin Saaremaal kogutud oskus ehitada merekindlaid paate. See on oskus, mis, te võib-olla teate, on mulle minu varasemas kirjanikutöös olnud väga südamelähedane, mida ma olen püüdnud kirjeldada, jälgida ja mis praegu on minu uues ametis minu silmis omandanud olulise koha meie majanduselus, meie turismitööstuses, Saaremaa tulevikus.

Mis on minu vahekokkuvõte täna, enne seda, kui ma alustan oma kolmandat päeva?

Eestlane tahab ennast tunda eurooplasena. Ta tahab Euroopas töötada, aga me oleme pärandustombuna kaasa võtnud Vene ajast riigiaparaadi, mis suures osas töötab Vene-aegsete mallidega, aeglaselt, ebatäpselt, kus kirja vastuse ootamine võtab nädalaid, kuid, ja mõnikord ei tulegi vastust. Kui võrrelda riigiaparaati ja riigiaparaadi arengut Eesti eraettevõtluse arenguga, siis torkab kohe silma, et Eesti enda areng on olnud palju soodsam, palju kiirem kui Eesti riigiaparaadi areng. Ma pean teile tunnistama, et minu poole on pöördunud paljud välismaa poliitikud, ettevõtjad lihtsalt abipalvega tagant tõugata meie riigiaparaati ainult sellepärast, et need härrased või prouad ei suvatse vastata kirjadele, nad koostavad kontseptsioone. Meie riigiaparaat töötab halvasti, ja veel halvemini töötab statistika. Me ei tea täpselt, kui suured on meie sissetulekud, kui suured on meie väljaminekud, me ei tea isegi seda, kui palju tagastamatut abi me oleme lasknud tuulde ainult sellepärast, et me ei ole õigel ajal ütelnud, kuidas me meile kingitud raha kavatseme kasutada. Ja ikkagi ma tuleksin tagasi nende jutuajamiste juurde, mis mul olid just nimelt tee ääres. Liival astus mu juurde üks vanaproua, ta käed olid kortsus, aga ta silmad särasid, ta ütles nii vaiksel häälel, et ükski mikrofon ei püüdnud üles ta lauseid. Ta ütles: "Muidugi on raske, aga härra president, süda on ju vaba." Kas teate, see on nii lihtne lause. On vähe kirjanikke maailmas, kes nii lihtsat lauset oleksid nii andekalt, nii täpselt osanud paberile panna. Ma palusin, et see proua läheks 1. septembril kooli ja räägiks esimese klassi õpilastele oma elust, sellestsamast lihtsast lausest: miks on inimesel kerge, kui ta süda on vaba. Proua, keda ma eile Salmes kohtasin, rääkis sellest, et ta isa oli kalur ja ta ise töötas 20-aastasena möldrina, ja ma peaaegu kobamisi küsisin, et kas kotid olid ka rasked. Ta naeris ja ütles, et mis rasked, 50-kilosed, aga sai küll tuult alla teha. Aitäh, mu kallid naissaarlased, sest see naer, see enesekindlus, et 50 kilo ei ole Saare naisele raske kott, ka seda tuleb uuesti öelda lastele, kes lähevad esimesse klassi. Kergelt ei tule midagi, aga kui me oma elu loojakul tagasi vaatame, on meil ometi õigus naeratada ja öelda: " Jah, võib-olla algus oli raske, aga need olid meie elu kõige ilusamad aastad." Ma tahaksin, et noortel, kes on täna siin, oleks tuleval sajandil võimalus samade sõnadega vaadata oma elutööle tagasi. Ma olen kindel, et te olete uhked Eestimaa peale. Aitäh!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele