Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Rahvusvahelise Fennougristide 8. kongressi avamisel Jyväskylä Ülikoolis 10. augustil 1995
10.08.1995

Lugupeetav juhataja,
mu daamid ja härrad!

Veerand sajandi eest oli mul au esmakordselt Teie ees esineda ja Tallinnas näidata oma esimesi värskeid filmivõtteid maridest, komidest ja hantidest. Sellest sündis film "Veelinnurahvas", ning ma tahaksin tänada Teid, - iseäranis aga kadunud akadeemik Kustaa Vilkunat, - üksmeelse ja sooja poolehoiu eest, mis siis ja hilisematel aastatel sellele ja mu järgmistele filmidele osaks sai Soomes, Eestis ja Ungaris. Täna oleks ehk sobiv teile tunnistada, et need raudsest eesriidest läbimurdnud filmidokumendid ei saanud Nõukogude Liidus kunagi esitamisluba. Nad olid Nõukogude Liidus keelatud, Eestis lubatud. See viib mõtted Tartu rahule, mis tugevdas ja vormis eesti rahvuslikku identiteedi nii enesestmõistetavaks, et Nõukogude okupatsioonirezhiim oli sunnitud seda arvesse võtma.

See oli teine maailm, teine aeg ja teine riik, mis täna enam ei eksisteeri. Kuid küsimused, mis toona kerkisid, eksisteerivad edasi. Need on lihtsad ja seetõttu fundamentaalsed küsimused. Fundamentaalsed mitte üksnes fennougristidele, vaid maailma rahule ja stabiilsusele, rahvusvahelistele organisatsioonidele, Euroopa Liidule, mille liikmeks meie rõõmuks on Soome juba täna ja mille liikmeks soomlaste rõõmuks saavad Eesti ja Ungari loodetavasti õige pea.

Kas te seda tahate või mitte, kas te sellest endale aru annate või mitte, kuid ühel või teisel viisil te käsitlete täna ja järgmistel päevadel rahvuslikke identiteete.

Väikerahvaste identiteete.

Erinevusi ja ühisjooni soome-ugri ja samojeedi keeltes, uskumustes, sotsiaalsetes struktuurides, kommetes, lauludes, kirjutamata kirjanduses, kui kasutada akadeemik Matti Kuusi raamatu pealkirja, mis on mind alati võlunud, sest selle pealkirja kahe sõnaga on antud uurimisprogramm mitmeteks aastakümneteks.

Tunnistan, et viimastel aastatel on mul tulnud kõnetada pigem poliitikuid kui teadlasi ja käsitleda enamasti Euroopa ühisväärtusi. Kuid olen pidanud enesestmõistetavaks, et Euroopa fenomeni uurimiseks ja mõistmiseks tuleb teleskoobile eelistada mikroskoopi ja loobuda "Veelinnurahva"-aegsest periskoobist. Euroopa fenomeniks pean seda, et sellel väikesel poolsaarel, mida olen võrrelnud Euraasia hobuse sabaotsaga, on võinud püsida, areneda ja süveneda rahvuslikud identiteedid mitte agressiivselt üksteise arvel, vaid sõbralikult üksteise najal.

Saksamaal või Prantsusmaal on praegu rohkem Saksamaid ja Prantsusmaid kui Bismarcki aegadel. Suurte ja väikeste kultuuride demokraatlik kooseksisteerimine on eeldus erinevate mõtteviiside ja kultuuride kooseksisteerimiseks. Kultuuride erinevus on omakorda see jõud, mis toetab ja võimendab loovust, niihästi humanitaarset kui tehnoloogilist. Mida enam on poldid, mutrid ja bensiinijaamad standardiseeritud, seda enam vabaneb aega ja kreatiivsust rahvusliku identiteedi süvendamiseks, loovuse diversiteedi kindlustamiseks. Diversiteet omakorda kindlustab võrdsust, demokraatiat ja stabiilsust.

See ei olnud mõeldav koloniaalimpeeriumide tingimustes, kuid on meie ühine kohustus koloniaalimpeeriumide varisemise ja demokraatlike struktuuride kujunemise ajal. Otomanide, Hohenzollernite ja Habsburgide järel varises meie silmade all kokku viimane koloniaalriik, Nõukogude Liiduks moderniseeritud Romanovite impeerium. Siit järelduvad meie kohustused, sootuks erinevad sajandi algusaastate romantilisest hõimuliikumisest. Peame mõistma, et oma geograafilise asendi kaudu realiseerus koloniaalpoliitika endises Vene impeeriumis sootuks erinevalt Suurbritanniast, Saksamaast, Austria-Ungarist, Hollandist või muudest koloniaalriikidest. Laevastiku asemel kasutas Vene koloniaalimpeerium oma võimu tugevdamiseks venestamist ja vene õigeusu kiriku misjonitööd. Kirvetera raius rahvusliku identiteedi juuri, mitte latvu. Kahekümne kolmest uurali rahvast on vaid kolm suutnud luua oma riigi. Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste praegune sotsiaalne ootus on võrreldav eestlaste, soomlaste ja ungarlaste rahvusliku ärkamise meeleoludega möödunud sajandil. Nende pilgud on pööratud meie poole. Meil lasub akadeemiline, veelgi enam poliitiline kohustus vastata nende pilkudele. Oleksin kongressile tänulik, kui eestlaste, soomlaste ja ungarlaste esimeseks sammuks selles suunas oleks vahendite koondamine ja ühisel jõul soome-ugri kultuuripunktide rajamine näiteks Joshkar-Olasse, Sõktõvkari ja Hantõ-Mansiiskisse. Sellega täidaksime soovi, mille omal ajal Castrén oma päevikusse Lääne-Siberi kohaliku haritlase suust üles märkis. Sellega aitame kaasa venestamisaja järgse kultuuri vereringe taastamisele vähemasti seal, kus see on veel võimalik. Venemaa on olnud ja saab alati olema Soome ja Eesti naaberriik. Meile on oluline, kuidas Venemaa suhtub oma vähemustesse, kuidas ta orienteerib ennast Euroopa mõttelaadile. Ma loodan siiralt, et me võime neid küsimusi edasi arutada positiivses vaimus aastal 2000 Tartus. Tänavusel akadeemik Paul Ariste aastal on mul rõõm ja au teile kinnitada, et te olete kõik südamest teretulnud meie 9. kongressile Paul Ariste kodulinna Tartusse.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud