Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Võidupäeval Pärnus 23. juunil 1995
23.06.1995

Armsad kaasmaalased Eestis ja laias maailmas!
Kaitseväelased!

Täna on Pärnusse koondunud meie rahva ja meie partnerite pilgud. Täna saadab Eesti Vabariik oma võidutule teele Pärnust. Eelmisel aastal oli Võidupüha pealinn Tartu ja tuleval aastal on selleks Narva. Niiviisi tahame rõhutada, et Eesti Vabariik ei ole eeskätt Tallinn ja Tallinn ei ole eeskätt Toompea. Okupatsiooniaegadest päritud võimu koondamisele ühte keskusse oleme teinud lõpu. Eesti Vabariik on kõikjal, kus elab Eesti kodanik. Meie võidud ja rõõmud, meie kaotused ja mured elavad kõikjal, kus süda tuksub oma lootusetukset Eesti Vabariigile.

Kaasmaalased!
Lugupeetavad diplomaatilise korpuse esindajad!
Eesti Vabariik õnnitleb teid Võidupüha puhul!

Tänavune Võidupüha, mille paraadi me nüüdsama Pärnus alustame, on teie presidendile selle aasta kolmas Võidupüha. Poolteise kuu eest pühitses demokraatlik maailm Londonis ja Pariisis Võidupüha, mille sisuks oli demokraatia võit hitlerliku totalitarismi üle. Eestile tähendas see paraku ühe totalitaarse riigikorra asendumist teise inimvaenuliku riigikorraga, mis oli hävitanud Eesti riikluse ja seadis eesmärgiks eesti vaimu, eesti keele ja eesti kultuuri, niisiis eestlaste kui rahva hävitamise. Selles pikas ja ohvriterohkes sõjas kaotas Eesti Vabariik veerandi oma kodanikest, kuid me suutsime vastu panna. Suutsime ammutada jõudu oma minevikust, mis salajuurte kaudu toitis lootusi, hoidis elavana eesmärki ja tõi meid viiekümneaastase vastupanu järel tagasi Euroopa demokraatlike riikide peresse, kellega koos võime jagada ja täna jagamegi Võidupüha.

Mis on Võidupüha Eestile?

See on minevikukogemus, mis õpetab Eesti tulevikku rajama. See on Eesti ajalookogemus, mis aitab Euroopal oma tulevikku rajada. See on kahekõne võrdsete riikide vahel, sest riigid võivad küll olla suured ja väikesed, kuid demokraatia kogemus ja kohustus demokraatia ees on kõigile võrdne.

Lahkunud Prantsusmaa president Francois Mitterrand, suur eurooplane ja Eesti vabadusvõitluse suur austaja, ütles oma Võidupäeva kõnes umbes nii: Euroopa on tõestanud, et ta on suutnud võita iseenda. Tema järglane, Jacques Chirac kinnitas eile Kadriorgu saabunud kirjas, et jätkab ja süvendab koostööd Eestiga, mille kõige veenvamaks tõenduseks on peaminister Tiit Vähi värske allkiri Eesti Euroopa-lepingul ja teie presidendi kohtumine Jacques Chiraciga tema kutsel mõne päeva pärast Cannes“is algaval Euroopa Liidu ja assotsieeruvate riikide tippnõupidamisel.

See on tänavuse Eesti Võidupüha raam. Mitte kunagi varem oma viiekümne sajandi pikkuses ajaloos ei ole Eesti ja Lääne-Euroopa nii intensiivselt, nii mitmel viisil ja tasandil suhelnud, nii võimsalt tajunud oma juurte tihedat läbipõimumist.

Euroopa on võitnud iseennast, ütles president Mitterrand oma viimases kõnes. Küsigem täna endalt: Eesti on minevikus suutnud suurte ohvrite hinnaga tõrjuda väliseid ohtusid ja jääda iseendaks. Mida tähendab iseendaks jäämine? Ja ennekõike: mida tähendab iseenda äravõitmine?

Meie suurim võit on enesemääramisõiguse selge äratundmine ja tahe seda õigust lõpuni kaitsta, vajaduse korral elu hinnaga. Suurte koloniaalimpeeriumide aeg sai ümber Esimeses maailmasõjas; Vene Romanovite impeerium hajus ja andis kümnetele orjastatud rahvastele õiguse ja võimaluse iseennast teostada. Seda õigust igatsesid paljud, arvatavasti ka vene rahvas. Kuid erinevalt eestlastest või soomlastest või lätlastest või leedulastest või poolakatest loovutasid nad selle ajaloolise õiguse käputäiele terroristidele, bolshevikele, natside kaksikvendadele, kes tõid maailmale määratu suuri kannatusi. Eestlased suutsid seda, mida enamus kahjuks ei suutnud: nad kaitsesid, relv käes, enesemääramisõigust ja kujunesid aktiivseks teguriks demokraatliku Euroopa e e l d u s t e loomisel. Need eeldused paraku reedeti. Eestlased on oma verega tundma õppinud reetmise hinda, järelikult põhimõtete väärtust ehk lihtsat tõde: põhimõtetega ei kaubelda. See tõde on alati defitsiitne. Seda tõde jätkub meil ekspordiks Euroopasse. Selle tõega me Euroopasse astumegi.

Ja siiski: mida tähendab iseenda äravõitmine?

Täna hommikul jutluses Elisabethi kirikus vastas õpetaja Andres Põder sellele küsimusele, mis on ühteaegu nii piibellik kui poliitiline. Iseenda äravõitmine tähendab vaimu võitu tunnete üle; enesepuhastust, mis võimaldab meil rahulikult pöörduda tuleviku ülesannete poole väikerahva väärika enesekindlusega ja teadmisega, et me neid ülesandeid visa töö ja koosmeelega suudame täita. Eesti eesmärk, meie eesmärk, sinu, minu ja tema eesmärk ei ole mitte täna õhtuks rikkaks saada; ja ammugi mitte kadestada pudupoodnikku, kes õhtuks on rikkaks saanud ja hommikuks kõrtsis või kasiinos vaeseks jäänud, - vaeseks kukru ja veel enam vaimu poolest. Eestlasel ei ole kombeks prassida ja paraade korraldada. Eestlasele on ürgomane teadmine, et siin, Põhjalas, kivisel, soisel ja sageli vihmasel maal tuleb kõik raskesti kätte. Aga see, mis on raskesti kätte tulnud, peab ka jääma. Ja jääb.

Võib-olla ei ole me nii elegantsed poliitikud, nagu oli Paul Keres elegantne malemängija. Pigem oleme pika vinnaga arutajad, ikka veel maavillased, kuid Vargamäe Andrese kombel eesmärgile truud. Truudus vabale vaimule, truudus eesmärkidele, truudus põhimõtetele on poliitika keeles usaldusväärsus.

Võidupäeval võin teile öelda, kallid kaasmaalased, et see meie ühine iseloomujoon on nüüd muutunud poliitiliseks teguriks Euroopas. Eesti Vabariiki, Euroopa ühte kõige väiksemat riiki tuntakse Euroopas kümneid kordi paremini kui sõjaeelsel ajal, ja tuntakse heast küljest. Euroopa tunneb Eestit kui usaldusväärset partnerit, kui demokraatlikku riiki, mis toodab stabiilsust ja kindlust. See on vaimu võit väikluse, hirmu, kõhkluse ja egoismi üle. See on naeratav Eesti, mille näolt on hakanud kaduma tigeduse kortsud. See on tänase Võidupüha kõige suurem võit: Eestis on ärkamas oskus ja tahe käituda Euroopa riigina. Riigitahe, kodanikutahe, iga kaitseväelase tahe on tilkhaaval ühinenud vooluks, mis viib meid tagasi Euroopasse, meie põliste ühisväärtuste juurde.

Eesti riik ei ole isiklik asi. Eesti riik on meie ühine asi. Eesti on Euroopa ühise tahte asi. Eesti saatus on kindlalt meie kätes.

Võidupühal on see meie kõigist võitudest kõige suurem.

Õnnitlen teid kõiki, armsad kaasmaalased, eesti tahte, eesti vaimu ja eesti jonni võidu puhul.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud