Mu armsad sõbrad Sauerlandis,
mu armsad kaasmaalased kaugelt ja lähedalt,
austatud daamid ja härrad!

Ehkki Õhtumaa piir jätab Eesti ja Saksamaa ühele ja samale poolele, kõneldakse alles mõnd aastat tõsimeeli vastastikuste "avastamiste" uue ajastu võimalusest. Seda vahepeal hädavajaduseks saanud võimalust küll üldiselt nähakse, kuid majandusliku kehvuse argisebimises ähvardab ta uute müüride ehitamisele ohvriks langeda.

Selle müüri kivid on kõvad ja rasked: rumalus, ülbus, mõistmatus, teadmatus, mille juurde tihti kuulub veel alandav hoiak, iseäranis siis, kui tegemist on väikerahvaste õigusega oma kultuuri, oma identsuse arendamiseks, et võiks pruukida oma kohustusi. Sest mis muud võib olla olemuselt Euroopa rahvuse ülimaks kohuseks kui mitte omaenda identsuse säilitamine ja seega Euroopa kultuurimaailma rikastamine?

Peas asuvate müüridega tuleb kunstil küll vähem võidelda. Kuid temagi pole neist täiesti vaba. Ja nii kõigub Lääne ootushoiak tänagi veel sünge mure ja õilishingelise lootuse vahel - mure, et "seal teispool" leitakse eest jõuetu kunstivanakraam, ja lootuse, et järsku pakub küll kaua allasurutud, kuid nüüd äkki vitaalselt esile astuv loov avangard üllatuse. Mõistagi osutuvad mõlemad äärmused, seda eriti Eesti puhul, vääraks.

Avastamiste vastastikusus viib meid aga vältimatult avastamiste ühisuseni. Seda eesmärki peab silmas ka Eesti kultuurifestival Sauerlandis 1995. aastal, mis peab meid, nii sakslasi kui eestlasi, mitmetise selgusega teadlikuks tegema, et ükskõik mismoodi argumenteeritud poliitiline värviõpetus ei ole kunagi võimeine ammendama kunsti vormide ja värvide imepärast loomingut.

Poliitika pakub meile parimal juhul võimaliku avastmist, samas kui kunstis ja meile kunsti kaudu on tähtis võimatu avastamine, nähtamatu tunnetamine. Poliitika jaoks on mäng alati vaid vahend, tõelise kunsti jaoks aga alati väärtus iseeneses või paremini öeldes iseväärtus. Samas kui vastutustundeline poliitika on meie ajal ettearvestamise ime, kujutab kunst endast ettearvamatuse imet.

Sest kunst ja võim on omavahel loomuldasa ja igavesti vastandlikud. Nii et tuleb küsida, millisel tasandil, millise ühise nimetaja all võib neid kahte nähtust võrrelda. Ma usun, et süsteemiehitajatena, maailmade ehitajatena.

Võim loob poliitilisi ja sotsiaalseid, kunst fantaasiamaailmu. "Riigivõim on totalitarismis käsk, demokraatias taotlus." (J.Krossi tsitaat).

Kunst on aga alati vaid ettepanek. Ühiskonnas elab inimene vältimatult käskude ja taotluste maailmas. Ent kunsti igavene kogemus näitab, et ühtaegu tahab inimene viibida ka kunsti loodud fantaasiamaailmades. Mõlemad maailmasüsteemid taotlevad inimese teadvust ja juba üksnes sel põhjusel on nad igaveses vastuolus. Inimene mõlemas süsteemis ja nende vahel tunneb end seda paremini, mida paindlikum ja tolerantsem see igavene vastuolu igal konkreetsel juhul on.

Me seisame uue aastasaja künnisel. See on küll formaalne ajahetk, formaalne inimestevaheline kokkulepe, kuid sellistest kokkulepetest sünnivad ka müüdid ning sajandilõpp on üks neid.

Tormiline ja dramaatiline 20. sajand jääb meil seljataha. Eestlased, kes täna siin Sauerlandis esitlevad oma traditsioonirikkale ajaloole tuginevat kultuuri ja kunsti, olid selle sajandi jooksul korduvalt võõra poliitilise värviõpetuse meelevallas.

Sellest hoolimata pole meie tänasel läkitusel maailmale tegemist kibestuse või kättemaksuga. Tänapäeva Eesti toob teile läkituse tasakaalu vajalikkusest.

Nagu iga inimene ja iga perekond, nii peavad ka riigid ja rahvad leidma tasakaalu oma nõudmiste ja võimaluste vahel. Meie sajandil on too põhiprintsiip korduvalt unustusse jäänud selle tagajärjega, et meie maailm pidi läbi elama mitte ainult pahameelt ja pettumusi, vaid ka palju kokkupõrkeid, hävingut ja hukatust.

Eestlastel, euroopaliku olemusega rahval, polnud pool sajandit võimalust elada oma igapäevast elu eurooplastena selle sõna tõelises mõttes. Totalitarism ja euroopalikkus on ühendamatud mõisted. Nüüd, mil Eesti integreerumine Euroopa struktuuridesse on tõeliselt teoksil, omandame aina rohkem tasakaalu ühelt poolt oma olemuse, olemise ja teiselt poolt oma argielu, esinemise vahel.

Selle positiivse vaate juurde kuulub ka niisama eluterve hoiak, mis on meil võimaldanud pidurdamatult motiveerida ja soodustada noorust selles taasülesehitustöös täisvereliselt osalema, olgu siis poliitika, majanduse või kultuuri vallas. Nooruse angazheerituse viisilt ühiselu huvides võib Eesti praegu kahtlemata olla Euroopale eeskujuks.

Võiks tunda kiusatust küsida, milles peab seisnema Eesti roll tulevases Euroopas, mis kasu Euroopa sellest saaks? Eestlased, kes on oma tunnetaval viisil alati eelistanud eksistentsi staatikat sündmuste dünaamikale, tooksid tolle identsustloova hoiaku kaasa Euroopa-nimelisse võrgustikku ja rikastaksid seeläbi oluliselt Euroopa elumaailma. Maailma, milles siis ka Eesti-Saksa suhted ei kujutaks endast enam "välispoliitikat", vaid annaksid eeskuju vastutustundelisele, kultuurilisel mitmekesisusel rajanevale Euroopa sisepoliitikale.

Ma tänan teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele