Armsad emad Eestis ja maailmas!

Tänases emadepäevas on minule midagi erilist, mida tahan siit "Estonia" kõnetoolist teiega jagada. Tõusin hommikul kell neli, et järele mõelda, kuidas kõnelda teile meie armastusest; kuidas kõnelda Wiedemanni keeleauhinna puhul meie emakeele armastusest; ja kuidas ülehomme algaval riigivisiidil Soome kõnelda eestlaste rahu- ja vabadusearmastusest.

Kell neli lõõtsus Kadriorus torm ja vaevalt olin laua taha istunud, kui katkes elekter.

Olin pimeduses.
Olin maailmast ära lõigatud.

Olin üksi jäänud oma mõtetega, olin pimedas, olin keset vinguvat tormi ja murduvaid oksi täpipealt nagu viimased viiskümmend aastat.

Ja täpipealt nagu viiekümne pimeda aasta jooksul ma teadsin ometi, et saabub hommik ja me kohtume taas silmast silma. Armastusest ja lootusest võib kõnelda ka sõnade keeles, kuid vaikuse keel, pilkude keel, silmade keel on täpsem.

Tahaksin emadepäeval ennekõike teiega koos vaikida. Tahaksin, et sellesse kargesse põhjala vaikusesse imbuksid meie tunded, meie tänu ja armastus, nii puhas ja lihtne, et sõnad selles vaikuses kõlavad toorelt nagu malakalöögid. Vaikus on muusika kõrghetk, tunnete sõlm, rõõmu ja ahastuse karje, kokkuvõte kõigest, mis on olnud ja selginemine kõiges, mis veel tuleb.

Meie lärmakas, ropus ja tigedas Eestimaa elus on neid puhtaid vaikusehetki väheseks jäänud. Kõik kärgivad kõigiga ja sõna ei ole enam kuulda.

Nagu tänaöise tormi ajal.
Kuid iga torm vaibub.

Ja nüüd on ka "Estonia" kontserdisaali laskunud emadepäeva harras vaikus.

Lubage siis, et ma ütlen teile vaiksel häälel: me kõik oleme kas lapsed või emad. Teie president on oma ema laps; me matsime ta Metsakalmistule, kuid rasketel hetkedel seisab ta mu kõrval ja toetab mind oma emaarmastusega, mis kiirgab edasi mu lastesse ja lastelastesse. Jään talle võlgu armastuse. Me kõik jääme alati armastust võlgu. Mida selgemini me seda tajume, kasvõi kord aastaski, mida lihtsamalt me seda tunnistame, kasvõi kord aastaski, seda kiiremini me puhastume hingeliselt. Seda kiiremini kaob Eestist see lärmakus, roppus ja tigedus, mis on meist üle uhtunud kui ajalootormide sogane, aga jahe jõuetu viimane laine.

Emadepäeva sõnum on lihtne: kunagi ei ole liiga hilja tasuda armastuse võlga armastusega.

Vaadakem ettepoole: me suudame seda teha. Need, kes ei armasta, kaovad. Nad isegi ei sure, vaid muutuvad olematuks.

Vaadakem tagasi: emade käest oleme pärinud emakeele, - mis kaunis sõna! - oma kultuuri, oma riigi. Voki kõrval õpetasid nad eestlasi lugema, kodutöö kõrval säilitasid üle kahekümne viie sajandi meie värsimõõdu, meie mälu ja riigi luustiku, millele täna ehitame oma ühist tulevikku.

Eesti tulevik toetugu armastusele.
Ema-armastusele, ütlen tänasel Emadepäeval.
Riik algab perekonnast.
Perekond algab emast.
Me südamed tuksuvad täna teile, ainult teile.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele