Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Ferdinand Johann Wiedemanni auhinna vastuvõtmisel 14. mail 1995
14.05.1995

Lugupeetav
Wiedemanni auhinna toimkond,

tänan teid ja teie kaudu Pandivere rahvast ja meie keeleharijaid otsuse eest anda tänavune auhind Vabariigi Presidendile. See on au ja see on rõõm. Kuid samas ka ängistus ja mure. Ma mõistan täiesti selgesti neid poliitilisi kaalutlusi, mis teid selle otsuse langetamisel juhtisid, ning sellest tulenevaid kohustusi, mis puudutavad meid kõiki koos ja igaühte üksikult.

Venestamisaegadel oli meie viimane kants eesti kodu ja meie viimane relv eesti keel. Me hoidsime oma relva, õlitasime ja hooldasime teda ja meil oli alati vähemasti üks padrun salves. Keel ühendas, keel oli ühine lahingukava, keel kujundas tõrjelahingute aegu üksmeele, mis täna, iseseisvuse ja parlamentaarse korra taastamise järel oleks võinud ja pidanud oma koha loovutama uuele seisundile: erimeelsustest settinud sõbralikule k o o s m e e l e l e. See on vastand totalitaarse ajastu üksmeelele, mille eel käis geoloogide keelepruugist laenatud koomiline sõnavärd monoliitne ühtsus, tõlkes siis üks kivine ühtsus.

Keel on väikerahva kõige olulisem eneseteostuse ja enesetunnetuse vahend. Eesti rahva püsimise tagamisel, Eesti iseseisvuse tagasivõitmisel avaldus keele keskne seisund eriti ilmekalt: uskumatult suur osa meie seadusandlikust loovusest kulus keeleseaduse koostamisele. Usutavasti väärib see omaette sotsiaalpsühholoogilist käsitlust. Keeleseaduse valmimine oli valdavalt kogu rahva tähelepanu keskmes. Selles avaldus ühest küljest meie rooma-germaani aegadesse, õigupoolest muinasaegadesse ulatuv usk seaduse jõusse, vahest koguni shamanistlikusse sõna jõusse. Märtsikuus 1968 kirjutasin oma ekspeditsioonipäevikusse kirjaoskamatu sürjakomi küti Ivan Popovi lause: "Sõna on suur jõud." Või tuleks siingi olla täpsem ja öelda: see lause pärineb muinasajast, kus erandita igaüks oli kirjanik, oma rahva kultuuri ja ajalookogemuse taaslooja ?

Ent keeleseaduse ümber koondunud pingne tähelepanu kõneles samas ka eesti rahvuskultuuri lähenemisest vägivaldsele lõpule. Keeleseaduses on tunda surmaeelset karjatust.

Nüüd on meil keeleseadus.
Nüüd on rahvale taas tagatud tulevik.

Kuid keele seisund on niisama murettekitav kui venestamise aegu. Põhjused on erinevad, tagajärg võib osutuda sarnaseks.

Pean teile tunnistama, kallid kaasmaalased, et ma pahatihti ei saa enam aru trükitud või ka kõneldud emakeelest.

Vahel valdab mind tunne, et kõik on õppinud kirjutama, õppimata lugema.

Ma ei taha Wiedemanni solvata, osutades täna ja siin, et keel on omaette väärtus. Kuid turuühiskonna hüvede ja pahede iseloomustamiseks sobiks ehk järgmine näide: Riigikeele eksamitunnistus maksab mustal turul kümme korda rohkem kui eksamimaks.

Sellest võiksime teha hulga järeldusi ja tajuda ka olulisi kohustusi, - ning kaugeltki mitte hariduspoliitikas või koolikorralduses. Alustada tuleb kõige lihtsamast: nõudlikkusest enda vastu. Oleme seisnud emakeele õiguste eest, kuid selles Assamallas unustanud seista keele korrashoiu eest. Meie relva sööb rooste. Alustada tuleb iseendast. Taani parlamendi esimehel on enesestmõistetav õigus sekkuda mistahes parlamendisaadiku kõnesse, mis eksib emakeele vastu.

Õppigem siis õppima.
Sõna on võim, sest ainult täpse sõna ja mõtte k o o s m e e l e s t sünnib Eesti Vabariigile nii vajalik täpne tegu.
Täpne sõna on tegu.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud