Härra President,
proua Ahtisaari,
härra kantsler,
mu daamid ja härrad!

Siin ülikooli akadeemilise pere ees otsustasin rääkida koordinaatidest.

Suure meridiaanikaare mõõtmisel Tornio ja Doonau vahel ajavahemikus 1816 kuni 1855 toetusid geodeedid Helsingi Tähetorni mäele, Porkkala lõunatipule, Naissaare põhjaneemele ja Niguliste kirikule. Tallinna meremeestele pühitsetud Niguliste kirikutorni risti koordinaatideks on 59 26' 14,679'' põhjalaiust ja 24 45' 00,216'' idapikkust. Üks pealinn määrati teise pealinna suhtes, ja mõlema asend maailma suhtes muutus täpsemaks. Kolmekümne sentimeetri täpsusega Washingtoni, Pariisi, Berliini ja Peterburi suhtes määratud Niguliste kuldne rist kindlustas rahu ajal täpsemat laevaliiklust, järelikult suhtlemist, ning Eesti Vabariigi Vabadussõja ajal täpsemat suurtükituld, järelikult iseseisvust. Riigi efektiivsus sõltub riigi aja ja riigi ruumi täpsest tajumisest.

Paarsada aastat enne Tornio suure meridiaanikaare mõõtmist oli Holsteinist Pärsiasse teele asunud suursaadik Olearius, kelle saatjaskonda kuulus saksa baroki võimas kahur Paul Fleming. Ka Hansa hiilgeaegadele järgnenud teed Lääne-Euroopast Kesk-Itta kulgesid tookord üle Tallinna. Sellest märkimisväärsest reisist sündis kaunite piltide poolest tuntud raamat ja kõrvalsaadusena kimp luuletusi, milles ülistatakse muuhulgas ka Tallinna Kopli neeme tammikuid, XIII sajandil rajatud Eesti vanimat looduskaitseala.

Kui Eesti Kirjanike Liit 70-ndatel aastatel avaldada Oleariuse reisiraamatu katkendit avaldada tahtis, keelas Nõukogude tsensuur avaldamise ära. XVII sajandi tekstile said saatuslikuks koordinaadid: totalitaarses rezhiimis ei võinud Eestil ega tema pealinnal olla koordinaate, teiste sõnadega suhet ülejäänud maailmaga, ammugi mitte Helsingi Tähetorni mäega. See võib teile tunduda koomilisena, ja see loomulikult ongi koomiline, aga ennekõike on see loogiline. Neid ja sarnaseid detaile tundes, kogudes ja analüüsides jõudsime ammu enne Pentagoni järeldusele, et nõukogude totalitaarne rezhiim on määratud hävingule hoopis kiiremini, kui seda demokraatlikes riikides, Soome kaasa arvatud, eeldati. Totalitaarne rezhiim võib efektiivselt toota satelliite, mida eufemistlikult nimetati sputnikuteks, kuid ainult oma agoonia pikendamise arvel. Totalitaarne rezhiim ei suuda taastoota iseennast. Vanemad põlvkonnad teie hulgast on ühel või teisel viisil külastanud okupeeritud Eestit. Teile ei jäänud märkamatuks, et eestlased kaebasid iseseisvuse puudumist, vabaduse puudumist, võib-olla ka Pauligi kohvi puudumist, Oleariuse, või Arvo Krikmani elegantselt koostatud eesti vanasõnade keelamist, niisiis rahvusliku enesetunnetuse mahasurumist. Kuid niisamuti ei jäänud teile märkamatuks Läänele arusaamatu optimism: eestlaste silmis oli Nõukogude totalitarism ajutine. Ta oli julm ja ohtlik, ta hävitas veerandi meie rahvast, teda kardeti, kuid veelgi enam teda naerdi. Ei kunagi varem ajaloos ole Eesti tootnud niisugusel hulgal lõikava irooniaga anekdoote, mille ees maailma suurima tuumapotentsiaaliga riik osutus täiesti abituks. Ei aidanud nõiaprotsessid, mis juba keskajal nõudsid sõdadest rohkem inimelusid ja endises Nõukogude Liidus ühtekokku üle seitsmekümne miljoni. Eestlaste meeleheitlik ja ometi muretu ja ometi enesekindel optimism juurdus meie koordinaatide täpses tundmises, ja need olid Euroopa koordinaadid.

2.

Kadriorg, kus Eesti President töötab, asub mere ääres. See rand, kogu Põhja-Eesti rand on üle külvatud rändrahnudega viimasest jääajast, ja umbkaudu Porvoo vastas väikese kaluriküla lähedal on geoloogid määranud iga kivi päritolu: Saariselält, rannikult, Tütarsaarelt. Ja vastupidi: eile õhtul kõneles president Martti Ahtisaari suure soojuse ja tunnustusega Eesti kiirest taasühinemisest Lääne-Euroopa demokraatlike põhiväärtuste ja vabaturumajandusega. Pean siin, Turu ülikoolis enesestmõistetavaks rõhutada, kui suurel määral oleme tänu võlgu soome rahvale, tema poliitikutele ja valitsusele toetuse eest, mida Eesti on igal sammul tunda saanud. Et koordinaatide juurde tagasi tulla, lisaksin ühe detaili: riiklik õhtusöök, mille nii kaunilt lõpetas soome, lapi ja eesti viisidega Üliõpilaskonna meeskoor, leidis aset Vironniemi lõunapoolsel tipul, sest nimelt Eesti neemel asub Soome presidendi loss. Sümbolid nagu rändrahnudki elavad oma igavest elu, kannatlikult oodates, et neile sõna antaks.

3.

Soome laht on meie elu telg, on ütelnud üks soome uurija, ja täna oleks kohane lisada: tema rannikud on peegelpildid.

Soome poolt vaadates on Eesti oma uuema ajalooga see, mis Soome ise oleks võinud halvemal juhul olla.

Eesti poolt vaadates on Soome see, mis Eesti oleks võinud paremal juhul olla.

Kui Soome riigi juhtidel poleks 1939. aasta novembris jätkunud julgust ja rahval eneseusaldust, oleks Soomel läinud niisama halvasti nagu Eestil 1940. aastal.

Me ei saa iial teada, mis oleks Eestist saanud, kui ta oleks läinud Soome teed. Praegu me kahetseme kõik, et Eesti seda ei teinud.

Eesti jaoks on Soome olnud ja on eeskätt innustav eeskuju. Soome jaoks on Eesti hoiatav eeskuju ja Soome uuema ajaloo väga veenev õigustus.

4.

Soomes on peaaegu kõike palju rohkem kui Eestis: jõukust, stabiilsust, julgeolekut, seadust, korda ja tööpuudust.

Soomes on ka märksa rohkem sissetöötatud riiklust, Eestis seevastu on seda veel vähem kui aastal 1939. Riikluse tugevdamine, otsekoheselt öeldes riigi ülesehitamine on meie kõige raskem ja pakilisem ülesanne. Peame ainult hoolt kandma, et seda pakilist tööd tehtaks parlamentaarselt, ja mitte paaniliselt.

Soome abi, Soome parlamendi, ministeeriumide, omavalitsuste, kaitseväe, koolide ja laste abi, Soome presidendi abi on selles asjas olnud hindamatu.

Midagi siiski on, mille poolest Eesti ei ole Soomest vaesem. Meie lootus ei ole küll nii vikerkaarevärviline nagu laulva revolutsiooni aegu, aga otsa lõppenud ta ei ole. Usk paremasse tulevikku pole väiksem kui Soomes, vahest on ta isegi suurem. Teotahet jätkub. Muutuste dünaamika on meil vististi kiiremgi. Eestis on põnev.

5.

Julgeolek on keerulise koostisega ollus, mida pealegi on veel õige mitut sorti. Soomes on seda kallist ainet hoolega toodetud ja tänaseks on teil olemas kadestamisväärsed varud. Eesti on olnud sellest tootmissfäärist pool sajandit kõrval. Kõiki muid kaupu on Eestis vabalt saadaval ja hõimurahvas võib neid meilt kas või sülega osta ja ostabki. Kuid julgeolekudefitsiit püsib. Seepärast ei saa Eesti endale lubada sellist leigust NATO suhtes nagu turvalisuse poolest kaugelt rikkam Soome.

Julgeolekut pole siiski ühelgi väikeriigil kunagi üleliia. Ja sellesse julgeolekusse, mida ohtralt, kuigi kaudselt pakub Euroopa Liit, ei saanud ka Soome leigelt suhtuda, ning Eestile on see meie välispoliitika prioriteet.

6.

Maailm integreerub kõikjal, ja meie koos temaga. Me teame ja usume - ja mõned ei usu ka - et see toob hüvesid ja ebameeldivusi.

See kindlustab julgeolekut, parandab heaolu, aga jätab südamesse närima kahtluse. Mis saab meie elulaadist ja keelest, meie kahest väikesest saarest määratus indoeuroopa ookeanis, mis meid igast ilmakaarest ümbritseb? Kuidas jääda iseendaks nii paljude nii nõudlike sõprade keskel? Kui Euroopa Liidu rahuriik äkki saabubki, kas me ei uinu siis selles igaveseks?

Tõtt öelda ei ole meil valikut. See on paratamatus. Paratamatusi saab suunata ja parandada. Siin saame teineteist toetada, abistada, kogunisti vastastikku kaitsta. Eestil on ellujäämise kogemusi teistelegi jagada.

7.

Soomlased on sellega harjunud, et Soome on riik. Soomel on igale riigile omane võimas inerts. Soome riik liigub sujuvalt, Eesti riik peab aina käiku vahetama. Ometi teame mõlemad, et ilma oma riigita ei ole meie rahvastel tulevikku.

Samas peame tunnistama, et meie riikidel ei ole tulevikku väljaspool riikide liite. Tänapäeva maailm lihtsalt on selline, ja meie maailmaosa veel eriti. Kui nii, siis on meie koht muidugi parimas võimalikus liidus, parimates võimalikes liitudes. Parimas võimalikus maailmas. Teoreetiliselt on kindlasti paremaid liite, kuid mul ei ole teile pakkuda paremat maailma.

Ajalugu õpetab, et kõik riikide majanduslikud, poliitilised ja sõjalised liidud on riikide elueaga võrreldes suhteliselt üürikesed ja muutlikud. Kui riikide liit tahab kaua kesta, ei ole tal senise ajalookogemuse põhjal muud teha kui muutuda riigiks, vähemalt riigitaoliseks struktuuriks.

Mismoodi toime tulla selles riigistuvas liidus, kuidas kasutada selle võimalikke hüvesid ja vältida pahesid: see saab olema üks meie väikeste riikide ühiseid ja kõige huvitavamaid muresid. Jagatud mure on pool muret. (...)

8.

Väikeriigil on ometi eelised. Eesti-taoline väikeriik on mobiilsem oma majandusstruktuuride ümberkorraldamisel. Nagu eskimo kajak, on ta suuteline kannapeal täispöördeks. Supertanker oma määratu inertsiga vajab selleks kaheksa meremiili, mis ajaloolises ajas ja ruumis võib olla fataalne. Missugune võluv teema arutamiseks, - aeg ja ruum korrelatsioonis riigi arvukuse ja pindalaga! Nagu elevandil või vaalal lööb suurriigi süda aeglasemalt, vaala sekunditesse mahuvad väikeriigi tunnid või nädalad. Väikeriigil on teisigi eeliseid: ta võib avameelselt ja sõbralikult rääkida lihtsatest asjadest, mis suurriike paneb nina krimpsutama. Väikeriigi võlu on tema läbipaistvuses: kõik tunnevad kõiki. Läbipaistvas väikeriigis on alati nähtavad põhimõtted, mis kipuvad suurriigi anonüümsuses hajuma koos põhjuse ja tagajärjega. Eesti teade maailmale on lihtne: põhimõtetega ei kaubelda. See näiliselt moraliseeriv teade on kõike muud kui sinisilmne moraliseerimine, see on, kui see teile enam meeldib, üsnagi reaalpoliitiline kogemus. Põhimõtete reetmine annab edu ja elu küll päevaks, kuid järgmisel päeval või põlvkonnal tuleb selle eest maksta mitmekordset edu ja elu hinda. Püüan tõestada oma väidet lähiajaloo najal. Kurjuse vastu ei saa võidelda liidus kurjusega. Teheranis ja Jaltas ohverdati Eesti, Läti ja Leedu, aga ka Poola ja teiste Kesk-Euroopa alade iseseisvus. Kuid põhimõtetest taganemisega Teheranis ja Jaltas ohverdas president Roosevelt ennekõike omaenda kodanikke, ameeriklasi, ja kõiki neid, kes on kaotanud oma elu Koreas, Vietnamis, Kambodzhas, Laoses, Berliinis, Budapestis, Prahas, Poolas, Indoneesias, Kuubal, Aafrika Sarvel, Angoolas, Nikaraaguas, Afganistaanis, Bosnia-Hertsegoviinas, Tshetsheenias. Järeldus, mille ees nii püüdlikult silmi kinni pigistame, on lihtne ja julm: kord reedetud põhimõte vallandab doominoefekti, mille peatamine kujuneb raskemaks ja ohvriterohkemaks kui põhimõtetele truuks jäämine. Täna kõneleme rahust ja stabiilsusest ja püüame mööda vaadata tõsiasjast, et Teisele maailmasõjale on juba järgnenud Kolmas, mis tänagi käib Euroopas, Aasias ja Aafrikas. President Francois Mitterand, kelle isikus täna lahkub näitelavalt Euroopa üks sümboleid, ütles hiljutises kõnes Berliinis: " Euroopa on võitnud iseenda." See on õige, kuivõrd esmakordselt on suur osa Euroopast ühinenud Euroopa põhimõtete suurema osa kaitseks. Viimasest lausest terendab fotoreporteri välkpilt Euroopast, jalg õhus. Kas jalg on välja sirutatud, et astuda järgmine samm demokraatia saare laiendamiseks, Euroopa kõigi põhimõtete haaramiseks nende jagamatuses? Või on jalg tardunud õhku, et oodata Euroopale kindlamaid aegu? Kas toetume kahele või ühele jalale? See riigipeadele suunatud Mitterand“i testamentlik lause kutsub kuningaid tunnistama, et nad võib-olla on olnud alasti; aga võib-olla on sellesse lausesse peidetud ka mõru tõdemus, et mitte keegi, isegi mitte lapsed ei pane seda alastiolekut enam imeks. Euroopa tahe, moraal ja demokraatlikud põhimõtted seisavad tõsise katsumuse ees. (...)

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele