Lugupeetav maavanem
Austatud daamid ja härrad
Armsad sõbrad

Mul on erakordselt hea meel kõnelda teie ees siin ja praegu - Õnnelike Saarel Virmaliste väraval. Sellel väraval jätame täna hüvasti Soomega, sõbraliku naabermaaga, kuhu Eesti President tegi peale 57 aastast vaheaega nüüd esimese riikliku visiidi. Olen liigutatud sellest külalislahkusest, mis meid kogu reisi vältel on saatnud.

Olen liigutatud ka sellest, et mul avanes võimalus taas kord käia Arktikumis, mille ehitamiseks korraldatud arhitektuurikonkursist omal ajal koos Eesti arhitektidega osa võtsin. Mulle oli see asendamatu kogemus - sõna sai ruumiks ja kirjanduslik nägemus ruumitunnetuseks. Olin siis ja olen ka praegu seda meelt, et kultuurikeskus ja muuseum ei peaks olema üksnes otstarbekalt planeeritud hoone, vaid ka monument, ühendav sümbol. Meie võistluskavandi aluseks oligi põhjarahvaste ühine kujutlus maailmasambast, maailmateljest.

Arktikum on üks osa Rovaniemi vilkast kultuurielust. Arktikum esindab Põhjalat armastavate inimeste ühist arusaamistst oma kultuurikeskusest, ta esindab nende fokusseerunud mõttelendu, lootust ja tarmukust.

Head sõbrad

Usun, et olete minuga nõus kui ütlen, et põhjarahvad võivad tänapäeva inimestele ja maailmale edasi anda tähtsa kogemuse. Ökoloogilise kriisi olukorras on näiteks saami kultuur ja sellega tutvumine vägagi õpetlikud: saamid on alati elanud ja toime tulema karmides tingimustes. Saamide kogemus puudub teistel rahvastel ja just seetõttu on tähtis, et see kogemus ei kaoks.

Miks on see tähtis? Sellepärast, et euroopluse üheks tähelepanuväärsemaks kriteeriumiks on olnud võimalikult suur mitmekesisus ja liikuvus võimalikult väikeses ruumis. See on otseses vastuolus impeeriumi mõtteviisiga, mis taotleb võimalikult suurt ühetaolisust võimalikult suures ruumis. Taolise mõtteviisi hukatuslikke tagajärgi võib muu hulgas näha endise Nõukogude Liidu territooriumil. Poliitilise ja majandusliku, aga eeskätt kultuurilise mitmekesisuse eelduseks on identiteetide paljusus, mis ju ongi loonud Euroopa kultuuri elujõu ja dünaamilisuse.
Seoses Euroopa ühinemisega ja nõukogude impeeriumi lagunemisega on identiteediküsimused muutunud väga tähtsaks just väikerahvaste jaoks. Ka Siberi rahvad, nende hulgas meie keelesugulased, elavad praegu läbi uut rahvuslikku ärkamisaega, õigemini identiteedi renessanssi. Sellest annavad muu hulgas tunnistust mitmed viimastel aastatel korraldatud soome-ugri foorumid. Nende kohtumiste lõppdokumente on aga kurb lugeda. Vägisi kerkib küsimus, kas endise Nõukogude Liidu aladel elavatel, meist väiksematel rahvastel on üldse enam lootust. Vastus antud küsimusele sõltub oluliselt sellest, kas Venemaal võidab demokraatia või ei, kas seal hakatakse tunnistama väikerahvaste õigust ellujäämisele või ei tehta seda.

Milline võiks olla meie roll? Vaevalt suudame ning vaevalt oskamegi otsustavalt aidata oma kaugeid keelesugulasi, aga see ei vabasta meid moraalsest vastutusest tegutseda ka siis ja ka seal, kus lootus näib kadunud olevat.

Suhteliselt lähedasest ajaloost leidub näide hõimurahvaste omavahelise abi tulemuslikkusest olukorras, mis näis lootusetu. Ungari, Soome ja Eesti ühisel jõul ehitati 1930. aastate keskel liivlaste alale Kolka külla rahvamaja. Selle ja muude meetmetega suudeti liivlaste arv kahe maailmasõja vahel viia tuhandeni. Kahjuks tegi Teine maailmasõda selle saavutuse olematuks: varsti enam liivlasi ei ole . Rahvamaja on aga alles ja kõneleb meile suurepärase põhimõtte - vendi ei jäeta maha - teostumisest.

Armsad sõbrad,

Eesti sai oma taasiseseisvumistee alguses asendamatut abi Soome riigilt ja tema kodanikelt. Me oleme tänulikud ega unusta seda. Andkem siis põhjust tänulikkuseks ka meist väiksematele, meist halvemas olukorras olevatele sugulastele. Väikerahvad peavad täpselt tundma oma ajalugu ja väärtuste aluseid, mis tähendab, et nad peavad tunnetama oma põhiõigust - õigust olemas olla. Suurriikide kähmlustes on võidud ja võidakse väikerahvaste eksisteerimine mistahes hetkel küsitavaks muutuda. Väikerahvas võib hävida, ja ta teab seda. Üksnes tõstes mässu ajaloo vastu oleme suutelised vastu pidama oma aja loole.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele