Austatud härra president, lugupeetav proua Ljudmila Kutshma.
Ekstsellentsid.
Mu daamid ja härrad.

Mu abikaasa ja mina, Tallinn ja kogu Eesti rahvas tervitavad täna teid ja teie kolleege. Meil on hea meel, et pärast paariaastast vaheaega olete jälle meie külaline; 1993. aastal tervitasime Teid kui Ukraina peaministrit, täna võtame Teid vastu Ukraina presidendina.

Teie visiit pole pikk ja juba seetõttu on visiit pingeline. Oleme täna viljakalt töötanud. Meie maade probleemid on vastastikku selgemaks saanud. Oleme alla kirjutanud olulisi dokumente - deklaratsiooni, mis kavandab suhete põhilisi arengujooni, vabakaubanduslepingu ja meresõidulepingu, mis annavad meie üldistele taotlustele ja püüdlustele konkreetse materiaalse sisu.

Ma tänan Teid selle tulemusrikka koostöö eest.

Ühtlasi lubatagu öelda, et meil on olnud kerge, lahe, koguni lõbus koos tööd teha. Põhjus on ju lihtne: ajalugu on meile naeratanud. Ajalugu on meid säästnud olukordadest, milles üks pool püüab teisele avaldada survet, ilmutada umbusku või soovi teha teist omanäoliseks.

See on meie ühine õnn, täpsemalt: meie vastastikuse usalduse ja koostöö alus.

Oleme möödunud sajanditest palju õppinud, sest oleme läbi teinud 20. sajandi rängad koolid.

Meil on hästi läinud, et nüüd, kui uus aastasada on päris käega katsuda, võime lahti lüüa uued kooliraamatud ja alustada uut tundi.

See tund sisaldab palju märksõnu ja mitmed neist on kirjas meie tänases deklaratsioonis. Demokraatia, suveräänsus ja vastastikune lugupidamine, on need põhimõtted ja hoiakud, millega meie maad integreeruvad Euroopa struktuuridesse ja lähevad vastu oma järgmisele aastasajale.

Oleme täna otsinud oma kokkupuutepunkte, ühiste ettevõtmiste ja uute kontaktide võimalusi. Oleme neid palju leidnud - ja samal ajal austanud oma erinevusi, tundes - kui lubate - rõõmu nende erinevuste üle.

Ma arvan, et sellepärast oligi meil kerge koos töötada.

Meie ajalugu on korduvalt kulgenud paralleelselt.

Kui mõelda viimasele paralleelile: meie ühisele ajaloole 20. sajandi teisel poolel, siis jääb meile sellest peale kõige muu ja ennekõike mälestus kui ajast, mis tahtis teha kõike ja kõiki ühenäoliseks. Viimase impeeriumi lagunemine tegi sellele vägivaldsele rahvaste ja inimeste ümber vormimisele lõpu.

Ma ei saa jätta täna ütlemata, et Eesti mõistis ja mõistab praegu, kui oluline on olnud selles kõiges Ukraina osa: Ukraina hoiakud, Ukraina meelekindlus ja põhimõttelisus. Ukraina on maailmale näidanud, et põhimõtetega ei kaubelda. Meil oli ja on kerge koos töötada ka sellepärast, et oleme avatud tänasele maailmale. Integreerumine Euroopa struktuuridesse on esmatähtis eesmärk nii Ukraina kui ka Eesti jaoks, sest teist teed tulevasse sajandisse ei ole. Meil ei ole lihtsalt teist võimalust. Külma sõja asendamine külma rahuga ei ole alternatiiv. See tähendaks uusi pingeid ja uusi konflikte. Jugoslaavias ja Tshetsheenias on see juba teostunud tegelikkus. Tänane tegelikkus on ka jõhkrad ähvardused naaberriikide aadressil, ülbe soov haarata enda kätte monopoli inimõiguste kaitsmisel. See sunnibki Eestit ja teisi riike taotlema liitumist NATOga; just sellepärast on NATO laienemine oluline kogu Lääne tsivilisatsiooni jaoks; just sellepärast ei tohi lubada hallide julgeolekutühimike teket Euroopas.

Eestil ei ole mingit kahtlust, et Ukraina on oma aktiivse poliitilise ja kultuurielu poolest Euroopa riik. Mul oli rõõm seda täiesti ühemõtteliselt kinnitada mõne nädala eest Strasbourgis. Euroopal on aeg tunnustada Ukraina veenvaid edusamme demokraatlike institutsioonide rajamisel. Euroopa Nõukogus Strasbourgis avaldasin Eesti toetust Ukraina taotlustele saada Euroopa Nõukogu liikmeks. Ka see on üks samm halli värvi kaotamisel Euroopa julgeoleku kaardilt.

Ma ei arva sugugi, et me läheme Euroopasse - kui koolitunni võrdlust kasutasin - õpilastena. Mõnikord tundub mulle, et meil on Euroopale üsna palju pajatada ja õpetada. Muuhulgas või koguni eeskätt seda, et ükski liit ei tohi tähendada unifitseerimist, et maailma teeb tugevaks tema osade erisugusus, tema paljunäolisus. Teame meie muust Euroopast paremini, mida tähendab unifitseerimine, dogmaatiline nivelleerimine ja ühe malli jonnakas pealesurumine. Meie asi on neid negatiivseid kogemusi ka Euroopale meenutada, Euroopat ärkvele raputada. Tegudel on tuhat nägu - neis peegeldub vastu meie maailma rõõmus kirevus, dogmaatilistest ahelatest vabastatud inimese loovus.

Olin eelmisel laupäeval Paides, väikeses Eesti linnas, kus koguneti laulma, tantsima ja kunstinäitusi avama, ma ütleksin: oma Eesti kodu loovust avastama. Sellessamas Paides töötas poolteist sajandit tagasi kooliõpetajana Nikolai Zakrevski, ukraina ajaloolane, folklorist ja etnograaf. Just sealsamas Paides, ehk Weissensteinis, kirjutas ta valmis Kiievi ajaloo. Nikolai Zakrevski lõpetas oma raamatu juba siin, Tallinnas, ja siin andis ta selle 1836. aastal ka välja. Ta tegeles Tallinnas ukraina rahvaluule ja keelega ning sai siin valmis ka mahuka ukraina rahvaluulekogu. Mul on hea meel, et Zakrevski Tallinna kohta kirjutas: ma elasin siin vaikselt ja rahulikult, olin sõltumatu ja õnnelik.

See ongi maailma kirevus. Ka väikeste maailmade kordumatu erinevus, mida tahame hoida.

Mul on hea meel, et Paide tõi mu Nikolai Zakrevski juurde, sest usun, et peale täna kokkulepitud tegevussuundade avaneb meil edaspidi uusi võimalusi kultuurialaseks koostööks.

Siingi on meil kogemusi ja hoiatavaid eeskujusid. Täna lasub meil kohustus vabastada meie kultuurisuhted kultuurivaesest nomenklatuursusest ja kultuurivaenulikust dekaadlikkusest, teha nad loomulikuks ja euroopalikuks.

Härra president, proua Kutshma, minu daamid ja härrad.

Olen rääkinud erinevustest ja ühtsusest, mis on erinevustest suurem. Tahaksin lõpetada lingvistilise seigaga, millest mulle on kõnelnud mu sõber Harald Rajamets, kelle ukraina keelest tehtud arvukate tõlgete hulgas on ka Ain Kaalepiga kahasse tõlgitud Tarass SHevtshenko "Kobzar".

Nimelt õppis sajandi algul Nizini linnas Tshernigovi kubermangus - Teie kodukandi lähedal, härra president - Johannes Aavik, kellest sai üks suuremaid Eesti keeleteadlasi. Ta oli keeleuuendaja. Ta tahtis keelt kaasajastada ning lõi selleks uusi sõnu. Paljud neist sõnadest elavad tänapäeva keeles oma endastmõistetavat elu. Üks neid sõnu, mis Aavik eesti keelde juurde lõi, on sõna SIIRAS, natuke pidulik, intensiivne, tundeline täpse meloodilise väärtusega eesti sõna.

Harald Rajametsa kohaselt pärineb see Aaviku loodud ja tänaseks põliselt käibiv eesti sõna on Nizinist. Aavik kuulis oma koolipäevil ukraina sõna obhsq, sõna, mis on ukraina keeles laialt kasutatav ja harilik. Sellest sündiski Aaviku keeleloomise ajel sõna SIIRAS. Aavikut meenutades soovin teile kõigile rõõmsat viibimist Eestis, edukat tööd, ja tänan teid SIIRALT senise koostöö eest. Obhj lzretvj!



Austatud härra president, lugupeetav proua Ljudmila Kutshma.
Ekstsellentsid.
Mu daamid ja härrad.

Mina ja mu abikaasa, Tallinn ja kogu Eesti tervitavad täna teid ja teie kolleege. Meil on hea meel, et pärast paariaastast vaheaega olete jälle meie külaline; 1993. aastal tervitasime Teid kui Ukraina peaministrit, täna võtame Teid vastu Ukraina presidendina.

Teie visiit pole pikk ja juba seetõttu on ta pingeline. Me oleme täna viljakalt töötanud. Meie maade probleemid on vastastikku selgemaks saanud. On alla kirjutatud olulised dokumendid - deklaratsioon, mis kavandab suhete põhilisi arengujooni, vabakaubandusleping ja meresõiduleping, mis annavad meie üldistele taotlustele ja püüdlustele konkreetse materiaalse sisu.

Ma tänan Teid selle tulemusrikka koostöö eest.

Ühtlasi lubage mul väljendada arvamust, et meil on olnud kerge ja lahe koos töötada.

Ajalugu on meid vastastikku säästnud olukordadest, mida iseloomustavad surve, domineerimistaotlused, umbusk ja soov teha teist omanäoliseks.

See on meie vastastikune õnn, täpsemalt: meie vastastikuse usalduse ja koostöö alus.

Oleme oma möödunud sajanditest palju õppinud, oleme läbi teinud 20. sajandi rängad koolitunnid.

Meil on hästi läinud, et nüüd, kui uus aastasada on päris käega katsuda, võime lahti lüüa uued kooliraaamatud ja alustada uut koolipäeva, uut tundi.

See tund sisaldab palju märksõnu, mitmed neist on kirjas meie deklaratsioonis. Demokraatia, suveräänsus ja vastastikune respekt, tolerantsus ja dünaaamilisus on põhimõtted ja hoiakud, millega meie maad integreeruvad Euroopa struktuuridesse ja lähevad vastu järgmisele aastasajale.

Me oleme täna otsinud oma kokkupuutepunkte, ühiste ettevõtmiste, vastastikuste kontaktide võimalusi. Me oleme neid palju leidnud - ja samal ajal austanud oma erinevusi, tundes - kui lubate - rõõmu nende erinevuste üle.

Ma arvan, et sellepärast ongi meil kerge koos töötada.

Meie ajalugu on korduvalt kulgenud paralleelselt.

Kui mõelda viimasele paralleelile: meie ühisele ajaloole 20. sajandi teisel poolel, siis jääb sellest peale kõige muu mälestus kui ajast, mis tahtis teha kõike ja kõiki ühenäoliseks.

20. sajandi viimase impeeriumi lagunemine tegi sellele vägivaldsele rahvaste ja inimeste vormimisele lõpu.

Ma ei saa jätta täna ütlemata, et Eesti mõistis ja mõistab praegu, kui oluline on olnud selles kõiges Ukraina osa: Ukraina hoiakud, Ukraina meelekindlus ja põhimõttelisus. Ukraina on maailmale näidanud, et põhimõtetega ei kaubelda..

Meil oli ja on kerge koos töötada ka sellepärast, et oleme avatud tänasele maailmale. Integreerumine Euroopa struktuuridesse on reaalne päevaprobleem nii Ukraina kui ka Eesti jaoks, selles näeme oma teed 21. sajandisse.

Meil ei ole tänases maailmas lihtsalt teist võimalust. Külma sõja asendamine külma rahuga ei ole alternatiiv, see tähendab uusi pingeid ja uusi konflikte. Jugoslaavias ja Tshetsheenias on see juba teostunud tegelikkus. Tänane tegelikkus on ka jõhkrad ähvardused naaberriikide aadressil, ülbe soov haarata enda kätte monopoli inimõiguste kaitsmisel. See sunnibki Eestit ja teisi riike taotlema liitumist NATOga; just sellepärast on NATO laienemine oluline kogu Lääne tsivilisatsiooni jaoks; just sellepärast ei tohi lubada hallide julgeolekutühimike teket Euroopas.

Eestil ei ole mingit kahtlust, et Ukraina on oma aktiivse poliitilise ja kultuurielu poolest Euroopa riik. Mul oli rõõm seda täiesti ühemõtteliselt kinnitada mõne nädala eest Strasbourgis. Euroopal on aeg tunnustada Ukraina veenvaid edusamme demokraatlike institutsioonide rajamisel. Euroopa Nõukogus Strasbourgis avaldasin Eesti toetust Ukraina taotlustele saada Euroopa Nõukogu liikmeks. Ka see on üks samm halli värvi kaotamisel Euroopa kaardilt.

Ma ei arva sugugi, et me läheme Euroopasse - kui koolitunni võrdlust kasutasin - õpilastena. Mõnikord tundub mulle, et meil on Euroopale üsna palju õpetada.

Muuhulgas või koguni eeskätt seda, et ükski liit ei tohi tähendada unifitseerimist, et maailma teeb tugevaks tema osade erisugusus, tema paljunäolisus. Mis tähendab unifitseerimine, dogmaatiline nivelleerimine ja ühe malli jonnakas pealesurumine, seda teame meie muust Euroopast paremini. Meie asi on neid negatiivseid kogemusi ka Euroopale meenutada.

Ja kui ringlevad ja leiavad oma tänuliku tarbija meie erinevad kaubad, kui meredel üksteist tervitavad meie laevad, mis seilavad küll isesuundadesse, aga ikka siinsamas meie ühel ja ühisel maailmamerel - siis see ongi tänaste lepingute poeetiline nägemus, mis muutub meie tahtel teoks. Tegudel on tuhat nägu: neis peegeldubki vastu meie maailma rõõmus kirevus, dogmaatilistest ahelatest vabastatud inimese loovus.

Olin eelmisel laupäeval Paides, väikeses Eesti linnas, kus koguneti laulma, tantsima ja kunstinäitusi avama, ma ütleksin: oma kodu vaimselt rikkaks looma. Sellessamas Paides töötas poolteist sajandit tagasi kooliõpetajana Nikolai Zakrevski, ukraina ajaloolane, folklorist ja etnograaf. Just sealsamas Paides, ehk Weissensteinis, kirjutas ta valmis Kiievi ajaloo. Nikolai Zakrevski lõpetas oma raamatu juba siin, Tallinnas, ja siin andis ta selle 1836. aastal ka välja. Ta tegeles Tallinnas ukraina rahvaluule ja keelega ning sai siin valmis ka mahuka ukraina rahvaluulekogu. Mul on hea meel, et Zakrevski Tallinna kohta kirjutas: ma elasin siin vaikselt ja rahulikult, olin sõltumatu ja õnnelik.

See ongi maailma kirevus, ka vaikeste maailmade kordumatu erinevus, mida me kõik tahame hoida.

Mul on hea meel, et Paide tõi mu Nikolai Zakrevski juurde, sest usun, et peale täna kokkulepitud tegevussuundade avaneb meil edaspidi palju võimalusi ka kultuurialaseks koostööks.

Siingi on meil palju kogemusi 20. sajandi teisest poolest. Täna on võimalus vabastada meie kultuurisuhted kultuurivaesest nomenklatuursusest ja kultuurivaenulikust dekaadlikkusest, teha nad loomulikuks ja euroopalikuks.

Härra president, proua Kutshma, minu daamid ja härrad.

Olles rääkinud erinevustest ja ühtsusest, tahaksin lõpetada ühe lingvistilise seigaga, millest mulle on kõnelnud mu sõber Harald Rajamets, kelle paljude ukraina keelest tehtud tõlgete hulgas on ka koos Ain Kaalepiga tõlgitud Tarass SHevtshenko "Kobzar".

Nimelt õppis sajandi algul Nizini linnas Tshernigovi kubermangus - Teie kodukandi lähedal, härra president - Johannes Aavik, kellest sai üks suuremaid Eesti keeleteadlasi. Ta oli keeleuuendaja ja tahtis keelt moderniseerida ning lõi selleks palju uusi sõnu. Paljud neist sõnadest elavad tänapäeva keeles oma endastmõistetavat elu. Üks neid sõnu, mis Aavik eesti keelde juurde lõi, on sõna SIIRAS, natuke pidulik, intensiivne, tundeline eesti sõna.

Harald Rajamets usub, et see eesti sõna on pärit Nizinist, et Aavik kuulis oma koolipäevil ukraina sõna obhsq , sõna, mis on ukraina keeles väga kasutatav, harilik - ja et sellest sündiski tema keeleloomise ajal sõna SIIRAS.

Ma soovin teile kõigile rõõmsat viibimist Eestis, edukat tööd, ja tänan teid siiralt senise koostöö eest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele