1995-05-26

Lugupeetav Euroopa Nõukogu peasekretär härra Tarschys,
daamid ja härrad!

Tänapäeva rahvusvaheliste organisatsioonide kirevuses kipub Euroopa Nõukogu tavakodaniku jaoks olema üks organisatsioon paljudest. Ometi on Eestil põhjust meenutada selle organisatsiooni tööd sõjajärgses Euroopas erilise tänuga ning tunda uhkust oma liikmestaatuse üle. Euroopa Nõukogu on euroopalike väärtuste, õigusriigi, pluralistliku demokraatia ja inimõiguste auväärne kaitsja. Oma kõnes Strasbourgis Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, täpselt üks kuu ja üks päev tagasi, meenutasin, et just Euroopa Nõukogu konsultatiivkomitee määras Eesti kui okupeeritud riigi staatuse. Ja ta ei piirdunud ainult selle kiretu nentimisega, vaid taunis Eesti okupatsiooni oma otsustes 1960., 1963., 1983. ja 1986. aastal.

Tänaseks oleme juba kaks aastat Euroopa Nõukogu täieõiguslikud liikmed. Meie delegatsioon pole ammu enam pealtvaataja-kuulaja rollis. Alles hiljaaegu esitas just Eesti delegatsiooni liige Karin Jaani inimõiguste komitee nimel raporti laste õiguste järgimisest Euroopas. Mitmed meie seadused on viimase lihvi saanud koostöös Euroopa Nõukogu ekspertidega. Just selle autoriteetse organisatsiooni positiivne hinnang on olnud tõhusaks vastukaaluks nõukoguliku totalitarismi taastajatele, kes maskeerivad end rebase osavusega demokraatideks ja inimõiguslasteks.

Kaardilt vaadatuna on Strasbourg Eestist kaugel. Ja kaugel ta esialgu on. Sinna jõudmiseks tuleb tuleb meil seigelda siksakis läbi Euroopa ja kolm korda lennukit vahetada. Seepärast on hea, et Euroopa Nõukogu tuleb oma info- ja dokumendikeskuse avamisega nüüd meie keskele ja meil avaneb võimalus oma käega mõõta seda dokumentide mahtu, ja dokumentidest tulenevat poliitilise kultuuri sügavkündi, mis kaasneb tõelise õigusriigiga, mis on õigupoolest selle eeldus.

See pole nii lihtne - käituda õigusriigina. Olin jahmunud, kui üks eesti juhtivaid ja minule lähedasi ajalehti avaldas näiteks süüdistuskokkuvõte protsessist, mis polnud veel alanudki. Või osutagem lihtsamale näitele: parlamentide istungid on kõigile kodanikele avalikud. Eesti on ruumikujunduslikke probleeme, mis on seni lahendamata ja on parlamendiistungi külastamise teinud tavakodanikele raskeks. Globaalsematest probleemidest rääkides tulen tagasi Strasbourgi. Kuu aega tagasi avaldasin lootust, et varsti võtab oma koha sellel assambleel sisse Ukraina ja eile kordasin sedasama Tallinnas pressikonverentsil Ukraina presidendile Leonid Kutshmale. Ma lähtun veendumusest, et Ukraina on teinud olulisi edusamme demokraatlike institutsioonide rajamisel. Eesti on väljendanud sama hoiakut ka Moldova liikmeksoleku suhtes, mõistes sügavalt seda, milliseks takistuseks demokraatiale võivad olla seal ikka veel paiknevad okupatsiooniväed.

Eesti loodab kogu hingest, et Venemaa leiab endas moraalset jõudu saada lahti imperiaalsest mõtlemisest ning saabub selguse hetk, mil mõistetakse, et tapatööle Tshetsheenias ei ole õigustust. Siis tahab Eesti Strasbourgis tervitada ka Venemaad.

Daamid ja härrad.

Mul on hea meel, et Euroopa Nõukogu info- ja dokumendikeskus on mahtunud Rahvusraamatukogu katuse alla, nagu ka Leedus ja Ungaris. Raamatukogudesse on hea tulla. Raamatukogudes käivad tuhanded, siit ei peleta kedagi eemale ülikoolide ja uurimisasutuste akadeemilisus ja elitaarsus. Demokraatia eestkõnelejana peab Euroopa Nõukogu end ka demokraatlikult tutvustama - ja siin, nende seinte vahel, on ta tõepoolest käegakatsutav igaühele.

Soovin kõigile asjaosalistele palju indu, visadust, leidlikkust ja ustavust demokraatliku Euroopa ideele. Euroopa demokraatlikud väärtused on selleks kilbiks, mis kaitseb suveräänse Eesti põhiseaduslikku parlamentaarset korda, mis turvab Eesti Vabariigi sõltumatust, meie rahva eesmärki läbi sajandite

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele