Kõrgesti lugupeetav rektor Peeter Tulviste!
Kõrgesti lugupeetav akadeemiline pere!

Eesti Vabariik avaldab oma lugupidamist Eesti Üliõpilaste Seltsile meie vanima üliõpilasorganisatsiooni aastapäeval ja soovib teile selgeid eesmärke edaspidiseks, truudust eesmärkidele, tahet ja järjekindlust nende saavutamiseks.

Juubelid on sageli matused, juubelikõned matusekõned. Endise ajaloolasena ei tulnud ma koju Tartu Ülikooli aulasse, et üle rääkida Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu. Seda teete teie. Minu tänane teade teile on hoopis lihtsam. Eesti Üliõpilaste Selts on etendanud juhtivat osa Eesti Vabariigi murrangulistel hetkedel ja sootuks tagasihoidlikumat osa Eesti Vabariigi rahulikel aegadel, õigemini aegadel, mida me oma provintslikus kanapimeduses oleme pidanud rahulikeks. Ja nii on ka täna teie käes liisk, täpsemalt valikukohustus otsustada, kas EÜS on meie aulasse kogunenud loorberipärgi heldinult sõrmitsema, või on EÜS kogunenud selleks, et meie aegade kiirenevas voolus õige peatselt tähistada oma 250. sünnipäeva.

Kas vaatame ilutsevalt minevikku, et ennast selle najal upitada? Või tulevikku, et tajuda oma õiguste ja kohustuste pöörast raskust?

Niiviisi riivan indiviidi ja organisatsiooni, kodaniku ja riigi vahekorda. Me kõik oleme sündinud selleks, et surra. Ometi on väljavaade lõpuks surra hoopis midagi muud, kui elu täielik nurjumine, ja see on ühtviisi õige nii eesti kultuuri, rahva kui iga üksiku inimese kohta, kellest rahvas koosneb. Inimene on teatud aadete, identiteedi, eneseteostamise igatsuste ja enesemääramise tungide kandja. Kuid inimesena oleme ainult keerised igavesti voolavas aegade jões. Me pole mitte aine, mis on jääv. Kuid rahvana ja kultuurina oleme kujundid, mis end säilitavad.

See ongi ajalooteaduse, see ongi juubelitähtpäevade sisu, - kui tahame, et meie ajalugu kestaks ja juubelikõned ei omandaks matusekõnede pateetilist värinat. Siit järeldub ajaloo taastamise vajadus: kasvõi üksi selleks, et tunda eba-ajalugu ja naerulsui ennast selle köidikutest vabastada; kasvõi üksi selleks, et tunda Eesti Vabariigi sõjaeelsete üliõpilasorganisatsioonide pahukülgi, mis viisid korporatiivsete onupojapoliitiliste sidemete vohamiseni riigiametnike hulgas ning selle kaudu ebaadekvaatse välispoliitikani, mis ei suutnud tagada meie iseseisvuse väärikat kaitset; kasvõi üksi selleks, et ajaviiteline seltskonnaelu taanduks üliõpilaskonnas sisulise seltsitegevuse ees; kasvõi üksi selles, et koonduda rindejoonele, kust võiksime alustada ühist pealetungi tänapäeva eesti ühiskonna moraalikriisile; ja eeskätt selleks, et kasutusele võtta meie suurim loodusvara, milleks naftavaeses ja kivisöevaeses Eestis on meie intellektuaalne kapital. Kirjasõnaoskus eestlaste seas 17. sajandil oli kõrgem prantslaste kirjasõnaoskusest. See mõistagi kurvastab seitsmesaja-aastase orjaöö kummardajaid, kes tahaksid kõik meie probleemid lükata teiste kaela ja segamatult halada, vabana õigustest ja kohustustest, vabana ajaloost ja järelikult vastutusest tuleviku ees.

Lugupeetavad akadeemilised kolleegid! Kui me täna kasvõi ainult hetkeks silmade ees hoiame seda määratusuurt tööpõldu, mis ootab kündmist, mis ootab meie ja meie laste ja nende laste tööd juba täna ja igavesti, võime optimistlikult öelda: tänane päev ei ole retoorikarohke ilutsemise päev. Täna alustame uut künnivagu, mis suundub sirgelt silmapiiri taha, Eesti Üliõpilaste Seltsi järgmise sünnipäeva poole. Kui teame, mida oleme minevikult pärinud, teame ka, mida teha täna ja homme.

Selleks soovin Eesti Üliõpilaste Seltsile ennekõike tugevat moraalset tahet seltsi 125. sünnipäeval!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele